Nagu ikka, avaldatakse kriitilisi arvamusi valdavalt veebikommentaariumides. Selle eest olen muidu noorte sandistaja ja ühiskonna lõhestaja rolli asetatud ühismeediale tänulik: nii saab aimu seisukohtadest ja küsimustest, mida niisama ütlema või küsima ei tuldaks. Siinsesse teksti olen kogunud mõned oma viimase artikli1 kohta antud konstruktiivsed kommentaarid, mis avavad teemaringi uusi tahke, mida ma artiklis näha ei osanud. Minu eesmärk ei olnud ega ole kinnistada juba üsna polariseeritud pooli, vaid soodustada vastastikust mõistmist. Sestap loodan, et avaldatud kommentaarid ja minu siinsed vastused neile on arglik samm selle mõistmise poole. Kõigilt osundatuilt on küsitud nende kommentaari kasutamiseks luba.
Tiia Teder: „Autor ootab rohkem vestlusi teemal sooline võrdsus klassikalise muusika maastikul. See on huvitav teema, aga pole küll Eestis valdkonna suurim probleem. Üks komponent, mille autor oma artiklis täiesti välja unustab, on kuulaja. Või õigupoolest, kujutab ette, et kui repertuaar oleks mitmekesisem, täituks saalid uue põlvkonna kuulajatega. Loodan, et trend tuleb edaspidi selline, aga praegu on pigem vastupidine ja inimesed tahavad kuulata klassikat. Ajalugu me ei saa muuta ja naisheliloojaid tagantjärgi kõrgele kohale seada, need aktsioonid jäävad ikka avastusteks. Discovery-sarjad on igal pool kontserdisaalides aktuaalsed, ja tõsi, maestro Järvi on üks suur avastuste esiletooja.“
Vastus: Tiia Teder tõstatab mitu olulist küsimust. Esiteks sooline võrdõiguslikkus. Nagu selgus artiklis toodud näidetest, on sooline võrdsus klassikalise muusika valdkonnas Eestis päris suur probleem. Võib-olla ei selgitanud ma piisavalt hästi, mispärast. Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse strateegia, mis kehtib ka meile, toob eraldi murekohana välja soolise ebavõrdsuse kultuuri- ja loomesektoris. See, et probleemi lahendamiseks on meetmeid ette näinud ka EL, on võimas, arvestades et valdkonna esindajad soovivad jätkata mugavustoonis meeste loomingu esitamist, sest kuulaja justkui tahab seda. Et jätame naised ja teised vähemused välja, sest seda tahetakse. Ei taheta. Me ei taha ju seda. Me elame demokraatlikus riigis ja selle üks tingimus on kõigi võrdsed võimalused. „Valdkondadevaheline sooline ebavõrdsus püsib peaaegu kõigis kultuuri- ja loomesektorites, kus üksikisikud kogevad diskrimineerimist soo, muude isikutunnuste ja identiteedi alusel. Olemasolevatest andmetest nähtub, et naiskunstnikel ja -kultuuritöötajatel on kogu ELis tavaliselt väiksem juurdepääs loome- ja tootmisressurssidele, neile makstakse palju vähem kui meestele ning nad on alaesindatud juhtivatel ja muudel otsustustasandi ametikohtadel ning kunstiturul. Naised on sageli seksismi, sooliste stereotüüpide ja seksuaalse ahistamise ohvrid.“2
Teiseks kuulajad, kelle jätsin artiklis sihilikult käsitlemata. Tõin välja, et võrdsete võimaluste poole liikumisel on suurim mõjuvõim organisatsioonidel ja institutsioonidel: nemad kujundavad kuulaja maitset. Või võiksid seda teha, selmet pakkuda kuulajale seda, mida kuulaja n-ö tahab. Mõlemad on äärmused ning ma kindlasti ei arva – mida märkisin ka oma artiklis –, et kontserdisaalides peaks kõlama ainult vähemuste helilooming. Ma ei väsi rõhutamast, et küsimuse all on tasakaal.
Tuttav kirjutas mulle ühismeedias, et küsis oma sõbralt, tuntud eesti pianistilt, miks tema kavades naisi pole. Pianistile olnud küsimus ootamatu ning arutelu tulemusena arvanud ta, et publikut on niigi vähe. Siis ei tuleks keegi kontsertidele. Mulle paistab, et klassikalised muusikud on justkui ootel, tundmata ei lüket ega tõmmet. Miks pole publikut, milleks sooline mitmekesisus ja miks mingi noor kriitikuhakatis üldse möliseb? Mulle tundub, et asi pole niivõrd isegi selles, et vähemusi ei taheta kavva võtta, kuivõrd selles, et kaanoniväliste, sealhulgas vähemusheliloojate esitamisel eeldatavasti tühjale saalile kaasnevad kolleegide küsimused ja häbistamine, mida põhjustab vähemuste alaesindatus ja mis omakorda põhjustab edasist alaesindatust. Kuidas süstida kunstilistesse juhtidesse, muusikutesse jt-sse julgust, et end ka tegudes väljendada ja sellest nõiaringist välja astuda?
Tederi sõnul ma kujutan ette, et kui kavad oleksid mitmekülgsemad, hakkaksid saalid täituma uue põlvkonnaga. Ta loodab, et trend on selline, kuid praegu on see pigem vastupidi. Inimesed tahavad kuulata klassikat. (Eeldan, et Teder mõtleb klassikalist kaanonit.) Mind huvitab, miks inimesed tahavad kuulata klassikat. Samuti huvitab mind, kas meil tuleb pakkuda kuulajale seda, mida kuulajad tahavad. Kuulaja tahab kuulda klassikalist kaanonit, sest me oleme talle näidanud, et ainult see olemas ongi. Kuulajad ei tea muud, aga ei ole ka nende ülesanne teha kunstilise juhi tööd ja pakkuda muusikutele välja seda, mida kuulata tahetakse. See pole soovisaade. On meie kohus aru saada, et kõik kavad, mida esitame, on ühtlasi ühiskondlik-poliitilised, ning panna see arusaam enda kasuks tööle. Kavadega tuleb väljendada väärtusi, mille eest sisimas seisame. See töö – avastada ajalugu, mida meile pole õpetatud – nõuab vaeva. Kui keegi seda teha ei viitsi, võin meelsasti aidata! Näiteks kui mina olen mittebinaarne demiseksuaalne naljakate poliitiliste vaadetega kunste liitev budistist maakas, siis otsin kavva heliloojaid, kes on minusarnaste taotlustega või kelle teos on mulle sobivalt paradoksaalne.
Näiteks oleks põnev tuua lavale mõni ajalooliselt julge lesbi – Dame Ethel Smyth –, valdkondade vahel turniv kunstnik Meredith Monk ja temaga koos tuuritanud Julius Eastman, kelle teosed käsitlesid tema positsiooni mustanahalise geiheliloojana valgetest pungil muusikaeliidis. Nende kõrvale sobiks esimene naine, kes avaldas ilmalikku muusikat oma nime alt, muuseas kolme last kasvatanud üksikema Barbara Strozzi, aseksuaalina paistev dandy Francis Poulenc ning lõpetuseks midagi haaravalt radikaalset John Cage’ilt. Kavast saab kirjutada põneva tutvustuse või pressiteate, mille peale läheksin mina kindlasti kontserti kuulama. See kava ei ärrita oma helikeelega muidu nüüdismuusikast kauget inimest ega jää lahjaks minusugusele. Sellise programmiga kasvatab muusik või kollektiiv enda vastu usaldust, mis pole üksnes mängutehniline, vaid ka sisuline: esitaja saab kavaga väljendada oma väärtusi ja arvamusi ning see tekitab kuulajas usaldust nii tema kõrgetasemelise mängutehnika kui ka tema kui inimese vastu, kes esindab oma vaateid ja seisab nende eest. Nii leiavad oma tee kõiki esindava ja mitmekülgse klassikalise muusika juurde ka need, kellele koosnes valdkond üksnes klassikalisest kaanonist: see peegeldab tänapäeva. Publiku küsimus peaks olema tagajärg, mitte põhjus.
Kolmandaks väide, et me ei saa ajalugu muuta ja naisheliloojaid tagantjärele kõrgele kohale seada, „need aktsioonid jäävad ikka avastusteks“. Ma pole väitnud, et naisheliloojaid tuleks tagantjärele kõrgele kohale seada, n-ö au sisse asetas nad Neeme Järvi. Samuti ei kirjutanud ma ajaloo muutmisest: see on võimatu. Teder ehk mõtleb, et kuulajatele ei saa hakata huupi peale suruma, kui head on äkitselt naisheliloojad: keegi ei tunne neid. Neid tundmata ei jõua kuulaja aga saali ja naisheliloojad jäävad avastamata avastuseks. Siin on minu arvates mõtteviga. Klassikaline muusika on kunstivorm, mitte tarbijaid taga ajav suurtootja.
Meie ülesanne pole ajalugu muuta, vaid jutustada seda nii, et see esindaks meie väärtusi: iga meie tegu on poliitiline ja meist oleks ilus mõista tagajärgi. Beethoven kirjutas ilusat muusikat, aga praegu üksnes teda ja teisi valgete meeste poolt ajalukku kirjutatud valgete meeste muusikat mängides, seeläbi neid esindades, kinnistame nende valgete meeste teguviisi, mis pole praegu enam põhjendatud. Beethoveni eluajal olid teised väärtused ja pole meie asi neid läbi tänase prisma hinnata: ega need muutu. Küll aga on meie asi praegu tegutseda vastutustundlikult ja kõiki austavalt, nii et meie teod looksid valdkonnas kõigile võrdsed võimalused. Meie oleme need, kes esinevad ja esitlevad, kuulaja on see, kes vaatab, kuulab ja ammutab n-ö teadmisi, mille põhjal otsustab, kas või millisele sündmusele ta jõuab.
Oleks rumal anda praegusele klassikalise muusika kuulajale ainult seda, mida ta tahab: ta tahab seda, mida me oleme talle varem esitlenud. Aga meie oleme tema väärtusi kujundanud ja seni esitlenud valdavalt mehi. Kui kuulaja näeb ja kuuleb, et tegeleme murekohaga, tuleb ta ju meiega kaasa – kui mitte kohe, siis aegamisi.
Johanna-Maria Jaama: „Süütunnet võib tunda ka naisena – näiteks kuna ma ei ole sellest kõigest varem päris nii (selgelt) mõelnud. Eriti see iva artiklis kõnetas, et ka kaasaaegsete loomingust mängitakse rohkem meeste kirjutatut. Seda ma ei teadnud ja selle peale ei tuleks. [—] Sellepärast ongi sellist artiklit vaja, et mõtlema panna. Liiga halvasti ei pea keegi end tundma, selge see, et harjumusel on jõud – ent edasi saab ju paremini!“
Vastus: Harjumusi küsimuse alla seada ja teadlikkust ärgitada oma artikliga püüdsingi. Et viia klassikalise muusika valdkonda sinnapoole, et meil kõigil oleksid võrdsed võimalused, on esmalt vaja olla teadlik, et selline ebavõrdsus valdkonda kimbutab. Nõnda murekohti käsitledes ja teiste kogemusi kuulates – näiteks saates „Delta“ äraütlemistest kõnelnud Maria Fausti, kellele on enne lavale minekut öeldud, et sind on rõve vaadata, ja kes on oma sooväljenduse tõttu erialaselt palju kannatanud3 – saame tasapisi saavutada olukorra, et valdkond hakkaks kas või välise surve tõttu liikuma mitmekülgsuse poole. Oma artikliga ei soovinud ma kedagi süüdistada selles, et nad pole probleemi varem täheldanud: kõigega ei saa kursis olla ega pea ka olema. Soovisin esitleda muret peamiselt faktide ja näidete kaudu, kirjutada tagajärgedest ja võimalikest edasistest tegevustest eesmärgiga, et klassikalise muusika valdkond oleks kaasav, toetav ja sõbralik.
Üks ja vahest kõige teostatavam abinõu, mida ka kommentaariumis mainiti, oleks kriitikute suurem tähelepanu soolisele mitmekesisusele. See tähendab, et märgata tuleks nii kavu, milles on mitmekesisusega lood täbarad, kui ka neid, milles on mitmekesisust silmas peetud. Sellele vihjasin ka oma artiklis: kriitiku roll on olla kursis nii oma erialaga kui ka maailmaga selle ümber, et luua kunstiteosele ja autorile kontekst, kuhu ta tänapäeva maailmas asetub.
Maarja Vaitmaa: „Näh, mina kui statistiliselt küllap keskmine kontserdisaali külastaja (üks üle keskea naine) võin öelda, et olen igati tegijate meeste poolt nii laval kui lava taga (heliloomingus). Või tegijate naiste poolt. Muusika on see, mis puudutab, või siis mitte, olenemata kuulsusest, soost või ajastust. Artiklit lugedes (hm, vähemalt püüdes …) tuli meelde kunagi loetud mõttetera: mitte kunagi hilisemas elus pole inimene enam nii tark, kui äsja kooli lõpetanuna.“
Vastus: Mina olen ka tegijate poolt, aga nende poolt, kes teadvustavad, mida nad teevad. Klassikaline muusika puudutab, aga selles valdkonnas esineb ka tugev ebavõrdsus, mistõttu on paljudel ses vallas keeruline tegutseda. Ma olen selle poolt, et kõigil oleks klassikalist muusikat hea kuulata, aga ka hea esitada, muusikat kirjutada. Üks meeles pidamist vääriv psühholoogiline tõik on ka see, et meid saab puudutada ja liigutada üksnes see, mida meile esitletakse (seni on meile esitletud peamiselt mehi) ja mida me teame, samuti puudutab meid enim see, mida oleme korduvalt kuulnud-näinud. See „puudutus“ on küll isiklik, aga paljuski ka ette määratud.
1 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.
2 Sooline võrdõiguslikkus. Euroopa Komisjon.
https://culture.ec.europa.eu/et/policies/selected-themes/gender-equality
3 Lisete Velt, Delta. Tagasilükkamislood – loovisikute äraütlemismaailm. Klassikaraadio, 20. VI 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1609000118/delta-20-juunil-tagasilukkamised-looduse-leksikon-regilaul-moelava/316471a4f4334e89cbaa94f0952e8dd4