Al Paldroki näitus „Muutuse serval“ („On the Edge of Change“) Pärnu Linnagaleriis ja Eesti Energiate näitus Pärnu Kunstnike Majas kuni 26. VIII. „In graafika“ festivali avamisralli 5. VIII.
Kunstnike Al ja Taje Paldroki tegevus on näiliselt seotud Pärnuga, kuid pigem on tegemist globaalsete autoritega, kes end vahel kodumaal näitavad. Pärnu on kujunenud mitme festivali, näiteks „Diverse Universe’i“, Fideofesti ja „In graafika“ paigaks. Fideofestil ja „In graafikal“ on esimene veerandsada täis. Suvised ettevõtmised kustutavad janu laheda kunstisündmuse järele, mis on kunstirahvast varemgi kokku toonud.
Nüüd on tegevuspaikade kaardile kantud ka Pärnu loovlinnak, mis meenutab 1990. aastate gentrifikatsioonieelset maastikku ja toonaste loojate naiivset entusiasmi. Kinnisvaraobjekt kuulub ettevõtjatele, kelle huvide suund muutub ilmselt pärast selle väärtuse tõusmist. Kunstnikud toimivad taas kinnisvaraprojekti jalaväelastena, tekitades elu asustamata seinte vahele. Aga kasu on mõlemapoolne. Organiseerimata, kaootiline ümbrus on pinnas, kus loov mõte saab liikuda. See ei ole kammitsetud reeglite, korra ja puhtusega. Performatiivne kunstipraktika, skulptuur, installatsioon tekivad poolikus ruumis. Kaos ja loovus toimivad käsikäes.
„In graafika“ on tavaliselt kogum näitusi Pärnu linnas. Avamiste performatiivsed etteasted annavad pildikunstile täiendava mõõtme. Neid leidus ka tänavu kõikides sõlmpunktides, rohkem ja vähem vaimukaid, kehalisi ja lavastuslikke. Tomasz Szrama lasi rahval veini juua oma ihult, ta oli riputanud end jalgupidi puuoksa külge ja avanud püksisäärtes kaks veidipudelit. Henri Hütt ilmestas lavastuslikku lähenemist. Tema „Instrumendi vaikuses“ tõmbasid kaks bemmi kumme vilistades akordioni puruks. Vaatemänguline, pole kahtlust, nagu ka Sindi tuletõrjeseltsiga koostöös tehtud „Sild“, kus kasteti Pärnu jõge tuletõrjevoolikutest. Dmitri Zudovi ja Aleksei Judnikovi sarkastilised venevastased etteasted Tartu ülikooli Pärnu kolledžis olid täienduseks Zudovi seitsme surmapatu teemalistele maalidele samas hoones. Soomes tegutseva vene kunstniku monokroomsed tööd võlusid akademistliku tehnika ja vene militarismi kriitikaga. Judnikov ilmus publiku ette prantsuse 1960ndate filmidest tuntud fantoomi maskiga, mis tekitas äratundmist vist vähestes.
Nikolai tänava kunstnike majas eksponeeritud Eesti Energiate näituse (Jaan Toomik, Jüri Ojaver, Paul Rodgers ja Jaan Paavle) avas Jüri Ojaveri performance. Visandlik, muhe ja eneseirooniline etteaste tekitas küsimusi, kui palju on ühe perfoka tarvis vaja. Ootused olid kõrged, midagi suurt ja sügavat ei toimunud, ent kunstniku kohalolek leidis aset. Ansambel Rooluulein (Indrek Palu, Leonora Palu, Roomet Jakapi ja Jaan Malin) sidus häälutust eksperimentaalse muusikaga. Tavapäraseid näitusi nägi veel keskraamatukogus: Temuri Khvingia teosed ja Toomas Kuusingu linoollõiked, Marko Kekiševi kureeritud plakatinäitus.
Õhtu lõppes Nongrata ambitsioonika performatiivse suurteosega, kuhu kaasati loovlinnakus resideeruvad rahvusvahelised kunstnikud. Sellega anti aimu Nongrata globaalsest praktikast ja performatiivsest maneerist. Tegu oli kehalise, kärarikka ja vedelikurohke aktsiooniga, kus performaatorid toimisid vilunud akrobaatidena. Visuaalselt mõjuv ja vistseraalseid emotsioone tekitav vaatemäng. Kunstiajalooliselt sisaldab ettevõtmine viiteid kehakeskse performance’i-kunsti ajaloole ja muidugi Nongrata enda aktsioonidele. Olen ikka imestanud esitajate spetsiifilise talendi üle, sest poolalasti roomamine, liikumine tules ja vedelikes nõuab erilist avatust, kartmatust ja pühendumist. See on ka „keel“, mida sellist tüüpi performance’i-praktikas kõneldakse. Anonymous Boh kui korraldaja saatis tegevust sulgedega dekoreeritud megafonist ja kastis esitajaid voolikust. Tuli ja vesi toimivad arhailiste tähelepanutõmbajatena. Edastatav mõte seostus pealkirjaga „Muutuse äärel“, murega kaosesse langeva maailma pärast.
Reedeõhtune Pärnu ööelu pakkus kunstnike aktsioonidele pigem paralleelreaalsust. Baaride hedooniline kontingent oli muutused juba varem läbi elanud.