1972. aastal lavastas Voldemar Panso Draamateatris oma dramatiseeringu, mis tehtud Mats Traadi romaani „Tants aurukatla ümber“ järgi. Ita Ever mängis Miilit, endast palju vanemat käredat vanatüdrukut. Panso märkas proovides, kuidas näitlejannale „hakkasid siginema kummalised toonivõnked, kui silm muutus teiseks ja üks käsi hakkas laual ja kintsul harkis sõrmi kummalisi saatežeste tegema, mis siginesid vist ootamatult talle endalegi. Küsisin siis, kuidas tal roll sünnib. Ita ei osanud vastata midagi peenanalüüsivat, ta ütles, et ma näen seda rolli, ta kõnnib ees, ja siis ta kõnnib kõrval, ükspäev võtame teineteisel käe alt kinni ja varsti oleme üks. Täitsa näitleja jutt.“ Pansol õnnestus ehk ligilähedaseltki tabada „näitleja ja tema ja rolli ühinemise prahvatavat jõudu, julget andumist rolli siseelule ja kuju äärmuslikest piirjoontest rolli hõõguva tuumani jõudmist“.
Tänasel ühtaegu kurval ja tänulikul hüvastijätu tunnil mõistame siiski taas, kui lootusetu on püüda suure näitleja fenomeni sõnadesse panna.
Paides sündinud ja Tallinnas keskkooli lõpetanud 18aastase neiuna mängis Ita Ever Draamateatri laval oma esimese rolli 1949. aastal harrastustrupi lavastuses. Näitlejaks õppis ta Moskva teatriinstituudi (GITIS) eesti stuudios, lõpetas selle 1953. aastal ja suunati – nagu kogu see Eesti kultuurilukku kuldse jälje jätnud hiilgav kursus – Eesti Draamateatrisse. Sellesse teatrisse jäi ta 70 aastaks – kogu eluks. Ita 90 aasta juubelil kirjutas põlvkonna- ja instituudikaaslane Lea Tormis: „Ühe teatri truudus? Truudus on üldse nii harva esinev nähtus ja uuematel aegadel võib-olla veel eriti, et see on juba väärtus iseenesest. Ita seostub Draamateatriga ja Draamateater seostub temaga, ta kehastab aja ja teatri muutumist ja ühtlasi eneseks jäämist. Sõltub ka näitleja oleku intensiivsusest, temperamendist, enesekehtestamise jõust ja tahtest, kas temast saab teatri sümbol. Itast on saanud.“
Ita Ever on mänginud naisi, mehi, lapsi, loomi, asju, heidikuid ja kuningannasid, ajaloolisi ja fantaasiakujusid, peeni ja robustseid, peenpsühholoogilisi ja groteskseid, lakoonilisi ja lopsakaid tegelasi. Kõigeks jätkus tal külluslikult näitlejavahendeid, piire nagu polnudki. Näis, et tal jätkus ka vaimustust ja jõudu mängida täie rauaga ning alailma uueneda. Ja seejuures säras tema rollide koomika põhjas nukrus, nende traagikas elujaatus. Veel Lea Tormise sõnutsi: „Kasutaksin vene kirjandusest leitud mõistet „kerge hingus“. Mitte kerglus, vaid kergus. Seda on meil alati vähe olnud, palju on pigem raskuse vaimu.“
Näitlejast rääkigu tema rollid. Teatrilaval mängis ta neid üle pooleteisesaja, filmi-, tele-, raadio- ja dublaažitöödega kokku kaugelt üle poole tuhande. Keda neist siis õieti esile tuua? Ta ei öelnud kunagi ühtegi rolli ära. Eks olnud nende seas küllap ka massistseene ja episoode, ajastukohustuslikke nõukogude lavastusi ja kassakomöödiaid, ent seal säravad rollid Eesti teatri legendaarsetes lavastustes, nagu „Pilvede värvide“ ema Anna (1983) ja „Tantsu aurukatla ümber“ Miili (1973), ka „Kolme õe“ Maša (1973) ja „Kuningas Leari“ Lear (2001), samuti lavastuse „Mees, naine ja kontsert“ Marie (1972) ning „Augustikuu“ Violet (2010). Ja nende kõrval „Ema Courage’i“ tumm Kattrin (1962) ja „Pühajärve“ langetõbine Izolda (1971), „Piparkoogimehikese“ Vana Teepakk (1991) ja lavatüki „Silme ees läheb mustaks“ Frank J. Harder alias Marie Louise (1990). Seal on kolm erisugust rolli eri kümnendite „Ivanovis“ (1971, 1992, 2017), Tammsaare Maretid ja Krõõdad, Sundströmi Ida („Kui me Moondsundi Vasseliga ..“, 1999) ja vana kiuslik A („Kolm pikka naist“, 1997). On viljakas pikk koostöö lavastajatega, nagu Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Priit Pedajas ja Roman Baskin. On õnnelik lavapartnerlus suurepäraste, temaga võrdväärsete näitlejatega. Pildid, salvestus ja teatrimälu lubavad arvata, et „Kolme õe“ Veršinini sõnad Mašale – „Te olete i-me-li-ne naine“ –olid samavõrd ka osatäitja Mikk Mikiveri sõnad näitlejanna Ita Everile.
Teatri kõrval oli Ita Everil sama palju tööd filmis, teles, raadios ja estraadil. „Meelejahutaja“ sari raadios – huumori ja satiiri elusoon Nõukogude ajal. „Evergreen show“ (1981) ja „Tema majesteet komödiant“ (1983) – igihaljas Eesti telerepertuaar. Kas on kedagi, kes ei teaks „Nukitsamehe“ (1981) Metsamoori? Või kelle kõrvus ei kõlaks Kunksmoori hääl („Kunksmoor ja kapten Trumm“, 1978)?
Ita Everi looming on meid puudutanud sügavaimal moel. Eesti teatrikultuurist ei saa kõnelda ilma Ita Everita. Aga kas pole tema ande ja töö kõrval otsustav seegi, kuivõrd läks teater ja teatritöö kollektiivne olemus korda talle endale? Nõnda, nagu seda märkas ja selle sõnastas mitu põlvkonda noorem dramaturg ja lavastaja Priit Põldma 2017. aastal „Ivanovi“ proovides: „Viimases pildis pidid kõik tegelased lavale tulema, et Ivanovi heitlust jälgida. Avdotja Nazarovnal, keda Ita mängis, polnud selles stseenis midagi öelda, aga ta oli kohal. Ita oli iga kord veerand või pool tundi enne seda stseeni lavahorisondi taga valmis, istus üksi ja ootas etteastet. Sel laval, kus ta oli üle kuuekümne viie aasta tööd teinud, mänginud. Ita Ever tähendab mulle teatrikultuuri, kannatlikkust, vastutustunnet. Veendumust, et see kõik „puudutab mind“.“
Eesti Draamateater
Rahvusooper Estonia
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Kinoliit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Eesti Rahvusringhääling
Eesti Rahvuskultuuri Fond