Kammermuusika Fotografiskas 3. ja 4. VIII Tallinnas.
Eesti järjepidevalt toimuvate klassikalise muusika festivalide nimestik on saanud taas täiendust – toimus ju „Kammermuusika Fotografiskas“ juba teist korda. Loodetavasti tuleb kolmas ja sealt edasigi, sest tegemist on väga õnnestunud ettevõtmisega. Eks kõige olulisemat rolli mängi kõrgel tasemel esitatud hea muusika, aga ära on tabatud ka mitu olulist nüanssi.
Kõigepealt kohavalik: Fotografiska oma mitteakadeemilisusega tõmbab ligi mitmekesisemat publikut, kes võib soovi korral peale kontserdi nautida ka näitusi ja kohvikus pakutavat, mida minagi tegin. Samuti on oluline festivali kompaktsus: kaks päeva, neli kontserti ning põhikontsertide keskmes ühe maa heliloojad, sel korral siis Tšehhi omad. Minul oli kahjuks võimalus kuulata vaid ühte kontserti, kus Hans Christian Aavik (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Xandi van Dijk (vioola), Indrek Leivategija (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver) esitasid Josef Suki, Bohuslav Martinů ja Antonín Dvořáki teoseid.
Seoses repertuaariga pean korraks põikama viimases Sirbis ilmunud Gregor Kulla artiklile klassikalise muusika kohta.* Seda lugedes tundsin nii mõneski kohas tugevat vajadust vastu vaielda, ühega olen aga täiesti nõus: liiga palju on klassikalise muusika kontsertidel ühtede ja samade heliloojate ühtesid ja samu teoseid. Kuidagi ülemäära sissetallatud radu pidi käiakse sageli ning kontserdikavades ei ole alaesindatud mitte ainult kväärid, mustanahalised ja naised, vaid ka suurem osa (väike)rahvustest. Klassikalise muusika kaanonisse kuuluvate heliloojate peamised päritolumaad saab üles lugeda ühe käe sõrmedel, teistel on sinna asja harva. Tšehhidest võib esimese järgu suuruseks pidada vaid Dvořákit, ülejäänud festivalil kõlanud heliloojate –Suk, Martinů, Ernst Krenek ja Erwin Schulhoff – teosed kõlavad kontserdilavadel siiski üsna harva.
Minu kuuldud kontserdi avanumbrina esitasid Hans Christian Aavik ja Indrek Leivategija Martinů 1958. aastal loodud duo nr 2 viiulile ja tšellole H 371. Ülesehituselt on teos kolmeosaline (kiire-aeglane-kiire), kusjuures äärmistes osades valitseb meeletu liikumisenergia, mida katkestavad siiski aeg-ajalt äkilised lüürilised lõigud. Viimases osas on tunda ka džässimõjutusi. Teoses esinevaid kontraste õnnestus interpreetidel hästi välja tuua, kusjuures kontrastne oli ka esinejate esitusmaneer: Leivategija aktiivsusele, kohati isegi agressiivsusele vastandus Aaviku mängu nõtkus ning kokku moodustus üksteist täiendav suurepärane tervik.
Martinů õpetaja ja Dvořáki väimehe Josef Suki „Eleegia“ klaverile, viiulile ja tšellole op. 23 aastast 1902 rõõmustas tõenäoliselt kõiki romantilise hingega kuulajaid. Imeilus meloodia nii viiulilt kui ka tšellolt (võiks võrrelda Massenet’ „Meditatsiooniga“) vaheldub traagiliste lõikudega, kus siiani peamiselt saateakordidest koosnenud klaveripartiisse ilmuvad meeleolu määravad tormilised arpedžod. Paremat esitust ei oskaks soovidagi: peale imelise viiuli- ja tšellokõla valitses mängijate vahel hea ja üksteist mõistev partnerlus. Eraldi tahan esile tõsta Kärt Ruubeli äärmiselt delikaatset ja toetavat mängu: jäi mulje, et just tema oli selle trio tugi ja alussammas, mille taustal keelpillisolistid said teha oma hingematvalt kauni etteaste.
Õhtu kulminatsiooniks kujunes Dvořáki klaverikvintett A-duur nr 2 op. 81, mille esitasid lisaks eelmainitud triole Katariina Maria Kits ja Xandi van Dijk. Dvořáki kvintett, mis on küll mõõtmetelt tunduvalt ulatuslikum kui eelnevalt kõlanud palad, jätkas teatud mõttes sama joont: energilisus, suured kontrastid ja kaunid meloodiad. Helilooja on helde olnud kõikide pillide suhtes: olulised teemad ja motiivid liiguvad ühelt instrumendilt teisele ning iga mängija saab end aeg-ajalt tunda kõige tähtsamana. Siin tõusid esile Leivategija ja Aaviku hingestatud romantilisus, van Dijki meeletu energia ja kontrastiks Katariina Maria Kitse vaoshoitus, mis kutsus ülejäänud keelpillide kohati üliemotsionaalseks kippunud esitust justkui korrale. Ning kõige selle juures hoidis Kärt Ruubel kui liim kogu ettekannet koos. Suurepärane teos suurepärases esituses.
* Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.