Moos on meile hästi tuntud suupärane maius, mis maitseb eriti hästi pannkookidega. Huvitaval kombel kuulub sõna moos nendega kokku ka päritolu poolest, sest nii pann, kook, pannkook kui ka moos on alamsaksa keelest pärit laensõnad.
Marja- või puuviljakeedise tähenduses on moos levinud üle maa (moos ~ muos Põhja-Eestis, moes Saare- ja Muhumaal, muuś Ida- ja Lõuna-Eestis). Sõna on kirja pandud esmalt juba Heinrich Gösekeni grammatikas (moes, 1660) ja esineb seejärel sageli ka me esimeses kokaraamatus, Christina (Cajsa) Wargi teoses „Köki ja Kokka Ramat“ (1781), aga mitte meile tuntud praeguses tähenduses. Magustoidule näikse seal viitavat küll Moos Tikkelbäri marjadest; üks wäddel ouna-Moos Korintide, ja nattokeste magusaga; keeda siis se Moos Sukroga mao järrel, aga kui satume toitudele Kopso-Moos või läätse-Moos või Nairi-Moos, siis on selge, et kõik need moosid ei tähenda mitte magusat keedist, vaid hoopis puderjat püreed, kuhu suhkrut sugugi ei lisata.
Nii on see sellepärast, et see on sõna moos algne tähendus, mis tuli alamsaksa keelest koos sõnaga kaasa (asks môs ’kapsas, aedvili; puderjas toit’). Niisiis ei pea ka ouna–Moos või Moos Tikkelbäri marjadest silmas mitte maitset, vaid seda, et viljad on puderjaks kördiks surutud või keedetud. 1781. aastal saadi moosi moosides: lasse siis keeta, senni kui herned moosiwad (s.t on pudruks keenud); kui need [ounad] hästi on moosinud, siis mulju neid Turslagi läbbi. Puderjat massi tähendas moos veel hiljemgi ja näiteks Liida Pancki „Kasulinne kögi- ja majapiddamisseramat“ (1864) mainis, et rohhilissed erned sawad kedetud moosiks. Need olid siis mosi erned.
XVIII sajandi lõpust hakkas eesti moos tähendama juba ka marjakeedist, aga esialgu sõnastikes, mitte kokaraamatuis. Siinkohal oli mõjutajaks kohalik baltisaksa keel. Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli baltisaksa sõnastikus „Idiotikon“ (1795) tähendab Moos paksuks keedetud marjamahla ja tema eesti keele grammatika 2. trüki sõnastikus (1818) on mainitud, et nii Tallinna- kui ka Tartumaa murdes esinev moos tähendab marjamoosi (Mus von Beeren), s.t marjakeedist.
Ent see moosilugu ei piirdu üksnes moosiga.
Samal ajal ilmus sõna moos kõrvale saksa laensõna sahvt (< sks Saft ’mahl’). Otto Wilhelm Masingu sõnavaras (1822) tähendas sahwt mahla, aga Ivan Lunini eesti-vene sõnaraamatus (1853) nii mahla (сок) kui ka moosi (варенье), neidsamu kaht tähendust (Saft, Mus) näeb Wiedemanni sõnaraamatus (1869). Pisut hiljem ilmunud Mai Reiwelti „Söökide walmistamise õpetus kõikidele Eesti perenaistele“ (1883) peatub marjahoidiste tegemisel peatükis „Sahwtide keetmine“. Neistki retseptidest ilmneb, et sahvt ei tähista mitte mahla, vaid pigem moosi ehk keedist. Näiteks õunasahwti puhul keedetakse õunu suhkrusiirupis, siis valatakse siirup pealt ära, keedetakse paksemaks ja valatakse uuesti õuntele. Nii mitu päeva järjest, kuni see (õunatükkideta) paks siirup valatakse ühe purgi ehk sahwtipoti sisse, purk kaetakse vahapaberiga ja pannakse seisma. Seda sahwti süüakse kokide kõrwa.
Niisiis tähendas sahvt tollal nii mahla kui ka moosi.
Sellest võib järeldada, et kui moos jäi enam tähendama puderjat marjakeedist, siis sahvt tähendas marjade ja puuviljade suhkrusiirupis keedetud mahla, mis seistes kallerdus. 1937. aastal ilmunud „Eesti õigekeelsus-sõnaraamatu“ III köites tähendab sahvt mahla ja kokanduskeeles moosi ehk keedist. Keedis oligi tollal veel uudissõna. Kui 1917. aastal tähendas keedis keedust ehk keedurooga, siis 1930. aastateks oli põhitähenduseks saanud juba marjakeedis. 1960. aastateks oli sahvt moosi tähenduses taandunud juba arhaismiks ja kirjakeeles kerkinud esile keedis. Seejärel, 1980. aasta ÕSis, tähendas aga keedis nii moosi kui ka keedetud toitu ehk keedust. Ring oleks justkui täis saanud.