Life on ööklubi Põlva lähistel Mammastes ning toonane väljapanek koosneski suures osas klubiteemalistest graafilistest lehtedest. Kalli ja Murusalu ühistöö võib jagada kaheks: esimesel korrusel eksponeerisid kunstnikud vitriini „heliplaatidega”, rõhutatult autoriõigusega kaitstud plaatidega, mis on tiražeeritud ning meenutavad tavalist vannitoa kahhelkivi. Igale kiviplaadile on trükitud Interneti-aadress, mille kaudu peaks pääsema helini, mis on valminud just seda näitust ja temaatikat silmas pidades. Plaadi saab liigitada seetõttu collector’s item’i ja kunstkäsitöö vahele, miks mitte ka mõlemaks. Näituse heli ja pilt olid tihedalt seotud. Esimesel korrusel ei olnud heli kuulda, kuid sai osta plaadi: sajane tiraaž estampgraafikas plaadikesi oli mõeldud loovutamiseks hinnaga sada krooni tükk. Treppidest alla keldrisse minekul hakkas kostma argiselt tuttavlik meloodia – Tallinna ühistranspordi hääled. Hobusepea galerii keldrikorrus on kahtlemata Tallinna galeriide hulgas kõige sobivam pind trollibussi sisemuse kujutamiseks. Asümmeetrilises ruumis on võimalik tekitada lõõtsaga trollibussi tunne. Videodokumentaalid, mis olid projitseeritud nii sõidusuunda – sinna, kus pidanuks olema esiaken – kui ka trolli taha, võimaliku tagaakna kohale, vahendasid Mustamäe ja Õismäe reaalseid kaadreid. Autentsed trollibussi nahkistmed tegid video jälgimise mugavaks ning ehk võinukski ennast „sõitma” unustada, kui peatuste nimed ekraanil irreaalsetena meeleolu poleks häirinud.
Siit alates võibki rääkida kriitilisest noodist Kalli ja Murusalu installatsioonis. Peatuste nagu Kalori, Imago jt samakõlalised nimed vihjasid mürale. Meedias üleekspluateerituna ja väärkasutatuna haakusid need sõnad dokumentaalkaadritesse püütud siltide ja reklaamtahvlitega, millest enamusel kutsuti üles tarbima – reklaamiti suuremat tarbimist vähema raha eest. Kõikvõimalikud allahindlused, eri fontides kujundatud protsendimärgid jne kuuluvad enamasti visuaalse prahi hulka, nii nagu sõna „kalor” ütleb enamasti ära, millest on tekstis juttu. Trolliliiklus on paljude tallinlaste argielu osa, just nende, kes elavad mikrorajoonides, ning seetõttu kuulub ka müra nende ellu. Näitus oligi suunatud just sellele elanikkonna osale ning just neist on autorid ennast kolmandas videokaadris distantseerinud. Kohaspetsiifikast huvitatuid on Eesti nooremas kunstis veel. Maaliformaadis on sellel teemal õnnestunult kätt proovinud Maris Palgi („100 kuulsat vaadet Ilmatsalule ja selle juurviljapeenardele”), performance’is meenub chaneldiori ja Erkki Luugi korraldatud esinemine-jalutuskäik „Inimlik pöög” Tartu kunstikuu (veebruar 2009) raames Aleksander Vesiplaani (chaneldiori fiktiivne tegelane) jälgedes. Vaatamata sellele, et Murusalu ja Kall esitavad mingis mõttes reaalsemat Tallinna kui Luuk ja chaneldior Tartut ning Palgi pöörab üleüldse keskkonnateema oma maalides naljaks, ajavad mainitud kunstnikud ikkagi mõneti sama rida. Murusalu ja Kall näivad teadvat, mis magalatallinlasi häirib, ning usuvad, et on võimelised nende soove silmist lugema. Nad pakkusid välja pääsetee: troll sõidab liinilt maha otse rohelusse.
Väljasõit teise keskkonda ehk „omageograafia“ tutvustamine oli ka Luugi ja chaneldiori performance’i keskne idee. Ka Maris Palgi maalid pilavad turismi geo- ja fotograafiat, pakkudes välja alternatiivi, mis apelleerib tema kunstnikupositsioonile ja -vabadusele. Kui Luugi ja chaneldiori omageograafiline (kaalusin siin ka sõna „pseudo” kasutamist, kuid leian, et „oma” on pädevam, viidates kõrvalisele ja isiklikule kui eesmärgile kunstnike töös) ekskursioon toimis vabaduse kaudu kuulutada mis tahes koht oluliseks, siis Kall ja Murusalu otsisid välja kõige tavapärasema trajektoori, erinevalt näiteks Palgist, kelle maalitud Ilmatsalu juurviljapeenrad on lausa marginaalsed. Kalli ja Murusalu positsioon on distantseeriv: kõige paremini avaldus see kolmandas videos, mis oli suunatud (kui kujutada ette, et keldrikorrus on trollibuss) külgmisele seinale. Selles videos suhtlevad autorid vaatajaga, trollibussi reisijaga. Nad on riietunud meditsiinitöötajateks ja jagavad rahulikul, kuid kindlal häälel nõuandeid ning esitavad küsimusi. Kunstnikud ei seosta end ilmselgelt Mustamäe või Õismäe elanikega, nad rakendavad äärmisel juhul osalusvaatlust, erinevalt näiteks Palgist, kelle maaliseeria sisaldab paljusid „aknavaateid”, või chaneldiorist ja Luugist, kes suhestuvad omakeskkonnaga. Selles äsjakirjeldatud videos ilmneb jällegi sotsiaalkriitiline noot, mis ilmub hoopis teistmoodi Palgi camp-maalidesse (iroonia, ka eneseirooniana) ning peaaegu puudub või on asendunud absurdiga Luugi ja chaneldiori performance’is. Raske on öelda, kas „Vahepeatus” on pigem heli- või visuaalkunsti projekt. Idees pidanuks see mõjuma tervikuna, aiman, et see oli ka autorite taotlus, kuid paraku ei pääsenud heli galeriis esile, dokumentaalkaadrid olid aga jõulised ning töötasid ruumis ambitsioonikalt. See pole iseenesest halb, kuid sihtotstarbeliselt loodud ja tugevalt läbi komponeeritud heliteos jäi kahtlemata sekundaarsesse rolli. Seetõttu oleks ehk hea omandada kiviplaat (www.vahepeatus.com/plaat), ütleme näiteks 4/100 seerias, ning keskenduda helile. Ja kirjutada selle kohta plaadiarvustus.
