Näitust saadab ilusasti kujundatud pildiraamat, mille sisukus ja pretensioon tekitada borgeslikku tekstidevahelist kõnelust lähevad tunduvalt kaugemale hariliku näitusekataloogi eesmärkidest. Üldse on Viigi näituse puhul sümpaatne kunstniku valmidus ja soov vaatajale vastu tulla, mõne koššer kunstimandariini meelest ehk niidiotsade liigagi lihtsalt kätteandmine (aga need on ju ainult otsad). Erinevalt mõnestki „kaasaegsete vahenditega” töötavast kolleegist ei näi Viik arvavat, et vaataja arusaamatusse jätmine tõestab kunstniku erilist anderikkust. Meeldiv on ka asjaolu, et ekspositsioon ei tundu olevat väga isiklikku laadi. Informatsiooni ja kogemuste üleüldise kättesaadavuse ajastul on kunstniku eraelulised probleemid vaatajale sageli liigne teave. Et Viigi näol on tegemist endise särava graafikuga, annab aimu õõvastavaid elemente ja ideid sisaldava väljapaneku esteetiline väljapeetus.
Ekspositsiooni varjamatuteks inspiratsioonija jõuallikateks on Jorge Luis Borgese looming ning muinasjutuklassika: mõlemat on seintel ka otseselt tsiteeritud. Muinasjuttude juures köidab kunstnikku tema sõnul võimalus luua kaudsete seostega narratiivi. Ühelt poolt garanteerib Okasroosikese või Pöial-Liisi lugude üldtuntus kommunikatsiooni (ja see on Viigile oluline), teiselt poolt pakub muinasjuttude topeltkodeeritus võimaluse mänguks erinevate tõlgendustega. Ka võimaldab muinasjuttude struktuur motiivide hõlpsat lahtivõtmist ja uutes seostes kokkupanemist. Borges omakorda huvitab Viiki kui suur raamatukoguhoidja ja labürintide ehitaja, müstifitseerija ja manipulaator.
Läbiv teema, mida installatsioonides ja videos mitmetes variatsioonides läbi mängitakse, on binaarsete opositsioonide illusoorsus, näiliselt kokkusobimatute, üksteist välistavate nähtuste vastastikune tingitus. Sellisteks paarideks on Viigi ekspositsioonis näiteks kärbsed ja roosid, lapsepõlv ja seksuaalsus, taimne ja loomne, inimlik ja loomalik. Muinasjutud pakuvad selles kontekstis soodsat materjali, kuna neist võib sageli leida kõige nurjatumaid topeltvalentsusi, ilmsi loomuvastaseks peetavate nähtuste uinunud sugulusi. Vägivaldsete, seksuaalsete ja kannibalistlike motiivide rikkalikkus klassikalistes muinasjuttudes ei ole ju uudis, populaarkultuuris on seda teemat rohkelt ekspluateeritud. Muinasjutte hakati lastele kohandama XIX sajandi algusest ning suur osa Grimmide energiast kuluski ebatsensuursete detailide väljarookimisele või romantiseerimisele.
Nii on Viigi kasutatud Okasroosikese narratiivi rahvalik-täiskasvanuliku algvariandi kohta teada, et selles ei äratanud prints Okasroosikest mitte suudluse abil, vaid tegemist oli märksa ebaromantilisema intsidendiga. Ja mis puutub teistesse Viigi otseselt kõnetatud muinasjuttu „Pöial-Liisi”, siis tillukese kaunitari paaripanemises tegelastega nagu Kärnkonn, Maipõrnikas ja Mutt on nähtud Hans Christian Anderseni seksuaalse alaväärsustunde väljendust. Psühhoanalüütikud ongi käsitlenud julmuse ja seksuaalsete motiivide rohkust muinasjuttudes kui kultuuri represseeritud psühholoogiliste konfliktide väljendust ning sellest lähtuvalt väitnud muinasjuttudel olevat teraapilise mõju. Viigi tähendusmasinasse tuleb muinasjuttudest motiivide arhetüüpsus ning annus groteski ja veidrust, ent vahest olulisemaks võib pidada muinasjuttudele iseloomulikku rütmilist struktuuri ja tsüklilist ajakäsitlust, mis on sillaks Borgese juurde. Borgese nimega seostub mõistagi sügav huvi aja fenomeni vastu, mida Viik nimetabki näituse peateemaks. Novellis „Hargnevate teede aed” kirjutab Borges aja kohta järgmist: „Ta uskus lõpmatult paljude aegade, divergentsete, konvergentsete ja paralleelsete aegade üha kasvava keerisetaolise võrgu olemasolusse. Need ajalõimed lähenevad üksteisele, hargnevad, lõikuvad või on sajandeid üksteisele täiesti tundmatud, sisaldades endas kõiki võimalusi”. Aja ning mälu teema läbib näituse Borgesega seonduvaid elemente, ent võib ühtlasi tagasi viia Okasroosikese saja-aastase une juurde. Okasroosike nagu kogu muinasjutuklassika osutub aga omakorda rikkaks mõtteliseks sõlmpunktiks, millest väljuvad ideelised niidid märksõnade juurde nagu „lapsepõlv”, „seksuaalsus”, „vägivald”, aga ka „kannibalism”, „liikide suhted” jms.
Nõnda võibki öelda, et Viigi ekspositsioon koosneb läbipõimunult sirutuvatest kultuurilistest võrsetest; muinasjutud ja Borges on selle alguse ja lõputa tähendusliku vohavuse mootorid. Gilles Deleuze ja Felix Guattari laenasid sellise struktuuri kirjeldamiseks botaanikast risoomi mõiste. Risoomilist mudelit iseloomustab paljusus, ühenduvus ja heterogeensus; see on hierarhiata horisontaalne struktuur, millel puudub kese, algus ja lõpp ning mille iga punkti saab ühendada iga teise punktiga. Oleks huvitav teada, kas on juhus, et Viigi „Kärbes. Roos. Kärbes” sarnaneb vägagi Deleuze’i ja Guattari selles seoses kasutatud orhidee ja herilase metafooriga. Igatahes on seoste hulk, mida Viigi näitus suudab vaatajas tekitada, märkimisväärne. Siinses kirjutises oli võimalik neist välja tuua vaid mõned olulisemana tundunud.
