Muidugi triikis magistrandi edu ka juhendaja ego, kuid malbe ja äraolev Lõhmus suutis ometigi üllatada oma wittgensteinlikult teoretiseeriva traktaadiga, milles ta Tartu ülikooli diplomi väärilisena enda kui maalikunstniku praksist õigustades teoreetilise eneserefleksiooni võimalikkuse üldse kahtluse alla pani. Tõepoolest, üpris keeruline on kirjutada nähtusest, mille geneesi juures ise oled olnud – et just neid raamatuid lugeda tõin ja neid albumeid laenasin. Lõhmus jõudis bakalaureusetöö ja magistriõpingute vahel oma morbiidse, luidra koloriidiga maalikunstiga maksimaalselt särada, alates isikunäitusest Tartu Kunstimuuseumis ja Tallinna Kunstihoone galeriis kuni Tamara Luugi korraldatud galeriinäitusteni Belgias või kaasaegse kunsti keskuse saadetuna-komandeerituna Põhjamaade ja Balti riikide maalibiennaalile Stockholmi Eestit esindama.
Või meenutagem sarkastilise Johannes Saare ettepanekut, mis Lõhmuse Konrad Mäe preemia nominandiks viis, juba aastaid tagasi. Jaapani keeles olevat 130 omakeelset sõna halli ja hallikasvalge varjundite nimetamiseks, Lõhmusel on nõrkemiseni neid varjundeid ketravaid ja eksponeerivaid maale, kuid üllatuslikult ei paku ta varjundite skaalaga kunagi üle, lisaks välistavad remondimehe spaatlid ja teostuslik kargus ning värvipinda hööveldavate tehniliste abivahendite anonüümsus liigse tundlemise ka sellistes kohustuslikes ämbrites nagu kalmistuvaade/hauakääpad kujutavale kunstile reeglina on.
Eda Lõhmuse murdunud dolmenitega räämas ja lumine „Lagedal” oli 2008. aasta „Vabaduse väljaku” näitusel Tallinna Kunstihoones just siis väljas, kui muistsed kihistused platsi maapõuest välja hakkasid tulema, vaat sulle moekuulutaja Tartust! Teispoolsus, äralõigatus, konstateeritud paratamatus või ka võimetus asjade kulgu muuta, teatud ettemääratus ja endelisus nagu katkestatud puud, sosistavad põõsad jms esoteerika, mida miskipärast alati ja igavesti naiskunstiga seostatakse ja mida kriitika on ka Lõhmusele inkrimineerinud, pole ometigi kategooriline nõue ja ainuke retsept. Maalide emotsionaalne karkass on küllaltki ambivalentne, mida vaataja saab isiklike emotsioonidega suhteliselt laias skaalas värvida/laadida. Ambivalentsus on eepiliselt mõjuvate raamjutustuste edu garantii: igaühel on võimalik oma trauma või rõõm üles leida ja minna sellel teel nii kaugele, kuni jänes kaaslaseks tuleb. Postmaastikud kui millegijärgsed maastikud? Tuumatalveaegsed, inimestejärgsed?
Apokalüptilisus müüb alati paremini, intellektuaalsete konstruktsioonide ajastul mõjuvad emotsionaalsed konstruktsioonid kunstis juba värskelt ja vägagi selgroolisena, ometigi melodraama ohtu ei ole – maalikunst pole kunagi hammustanud –, eriti kui kõike on napilt ja parajalt doseeritult, less is more. Paraku, varsti võivad kõik need ja teised epiteedid Lõhmuse enda vastu pöörata, juba praegu huvitab vaatajat, mis ikkagi juhtub silmapiiril, nõlva taga, või jääbki kõik nii? For ever and ever? Vaataja diktaadi ajastul ei piisa vaid piimavanni mineku markeerimisest, vaataja tahab kogu raha eest näha – alasti tõde ja ei midagi vähemat. Joonistusliku söejoonistuse integreerimine akrüülsesse maalipinda – moevõte küll, kuid siinjuures tulemuslik –, varase Kieferi laadsed äralõigatud pead ja Lõhmuse enda varasemast loomingust tuttavad amputeeritud küünarvarred/käelabad/päkad muudavad niigi kaheldavad maastikud (eelkõige teeb maastikku horisontaalilähedane joon kusagil pildi ülaservas) selgelt sisekosmoseks – kui me leierdamisest odavaks kulunud sõna „hingemaastikud” ei tarvita, kas saaksime kehamaastikega läbi? Rüvetatud keha kui trauma tunnistaja, asitõend? Ida kultuurist pärit transtsendentaalset süvenemist või islandi saagade laadset uhkust hoovab neist maalidest küll ja küll, ja leinalise hapukoorevalge ületarvitamisest (millega Lõhmus suurepäraselt hakkama saab), sellest vatilaadsest vaibast pole kellelgi meist pääsu.
Varatark Lõhmus näiks nagu teadvat, kuidas ja mil viisil me kõik kunagi kokku saame, eksitamiseks on ta heli põhja keeranud (kõrvatroppidega umbkeelne sanitar ei kuule midagi), kriiskavalt kiunuv müravoog (U2, Led Zeppelin?) on ragiseva võimendisüsteemi (või vaataja kuulmise) näituse ajaks välja lülitanud, pahaendeline vaikus galeriis. Kalad ei reeda niikuinii midagi, kellelegi.
