Sissejuhatav kõrvalepõige Viini

Kevadel sattusin Viini Euroopa maa­teaduste ühingu konverentsile. See oli tohutu suur üritus, ligikaudu 15 000 loodusteadlast koos, isegi õhtuti turistidest pungil kesklinnas ringi lonkides hakkasid konveka A5-suurused rinnasildilatakad alailma silma. Oletatavasti sellepärast, et rinnasilt toimis ka tasuta metroopiletina ja kuigi keegi Lääne-Euroopa metroodes ammuilma pileteid enam ei kontrolli, siis teadlased on teadagi seadusekuulekad.

Täiesti juhuslikult kirjutasin mõni päev enne ärasõitu ühele vanale tuttavale inglise professorile Mikeʼile ühes sootuks muus asjas, ent mainisin kirja lõpus, et lähen õige pea sellele konverentsile. Ta kirjutas otsemaid vastu, et ega ma ei taha talle üht kummalist teenet teha, kui ma Viinis olen. Nimelt osaleb tema vennatütar Millie samal konverentsil suulise ettekandega. Millie on alles väga noor ja algaja teadlane, väga tark ja tore tütarlaps, kuid veel veidi kogenematu ja juhendajad ka nadivõitu. Õigemini, üks neist juhendavat tema doktorantuuri ühest ja teine teisest ülikoolist ning sedasorti distantsilt jagatud vastutus üldjuhul ei kipu toimima, sest mõlemad loodavad, et küllap teine tegeleb.

Igatahes palus Mike, et ma otsiksin Millie üles ja ütleksin talle enne ettekannet paar julgustavat sõna. See olevat noorele teadlasele väga vajalik. Mike meenutas, kuidas ta tegi sedasama mulle
2006. aastal ühel väikesel klonaalsuse alasel konverentsil Pärnus, kus pidasin oma elu esimese suulise ettekande inglise keeles. Olin toona šokeeritud sellest, kuidas mitu vana kuulsat teadlast, eesotsas Mikeʼiga (kes oli siis karjääri tipus, kuid nüüdseks pensioneerunud) kutsusid mind täiesti arusaamatul põhjusel hiljem lõunalauas oma lauda ja hakkasid mu ettekannet kiitma. Selline vahetu omamehelikkus tekitas tõesti meeldiva tunde, et olen justkui seltskonda vastu võetud, kuigi ma sain ju aru küll, et NII hea mu ettekanne kohe kindlasti ei olnud.

Mike seadis tingimuseks, et mul tuleks Milliele neid julgustavaid sõnu öelda niimoodi, et välja ei tuleks, et tema on mind saatnud. See osutus mulle üle jõu käivaks ülesandeks. Esiteks oli konverentsil nii palju inimesi, et ma kuidagi ei suutnud Milliet sessiooni eel konverentsikeskuse hiigelsuurest angaarist üles leida. Teiseks ilmnes, et ta uurib Antarktikas lume sulamisel äärmiselt väikestes kogustes tekkivat spetsiifilist gaasilist kemikaali. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ei mõelnud välja ühtegi usutavat seost tema uurimisteema ja enda omast arust kõikjale laiali valguvate huvide vahel. Niisiis liginesin Milliele pärast sessiooni lõppu ja ütlesin kohe ära, et kõiges on süüdi Mike – et tema mind saatis. Ja et ega ma keemiast ka midagi ei jaga, aga tema ettekanne meeldis mulle ikkagi, sest see oli väga selge ja arusaadav. Seda öeldes ei pidanud ma isegi vassima (erinevalt Mike’ist, kes tunnistas mulle selle kirjavahetuse käigus lõpuks üles, et mu ettekanne Pärnu konverentsil oli tegelikult ikka täiega sakkinud), Millie rääkis tõesti hästi. (Nüüd jääb mul vaid välja selgitada, kas mul on teadlaste seas mõni mõjukas onu või tädi, kelle suunistest lähtudes Mike ja teised mulle toona üdini positiivsusest pakatades peale lendasid.)

Kokad versus toimkonnad, teadlased versus logistikud

Pärast ülestunnistusi seisime seal vastakuti nagu kaks kohmetut ja teineteisega üldse mitte tuttavat introverti ikka sellises olukorras. Et aastakümned konvekatel käimist pole mul täiesti mööda külge maha jooksnud ja on ikka mingi kultuuri­kihi peale setitanud, tulin olukorrast nii välja, et hakkasin uurima, kuidas on Antarktikas välitöid teha. Milline on sealse baasi rutiin, kas ka kauges ja äärmuslikus paigas kehtib see raudkindel reegel, et norskajad jäävad alati esimesena magama, ja kuidas see erineb mu enda kogemustest Teravmägedel asuvate Poola ja Tšehhi polaarjaama argipäevast. Õige pea jõudsime selleni, et kuidas seal söögiga on. Ta ütles, et nende jaama kokk oli olnud väga hea, toidu­varud küllalt mitmekesised, aga pärast paari kuud tekkis ikkagi kohutav igatsus värske taimse kraami järele.

Lausa kokk! No mis nii viga … Üldse on nii, et kui loen mõnd raamatut, vaatan sarja või filmi, kus tegevus leiab aset polaarjaamas, siis on seal alati kokk. Õigupoolest leiab kokkasid ka teistes kliimavöötmetes paiknevates uurimisjaamades aset leidvates filmidest ja raamatutest. Ainult kosmilistes kaugustes toimuvates lugudes on seina sees mingi auk, kuhu iga päev ilmub robotlikul võluväel samadel kellaaegadel üle­määra­sesse plasti pakendatud teaduslikult kalkuleeritud toitainetest tasakaalus söögikord. Mis on küll alati maksimaalselt ebameeldiva väljanägemisega – tavaliselt mingi lirtsuv rohekas plönn. Kas see on Ida-Euroopa pärand või mis, aga mina olen küll oma teadusteekonnal üles kasvanud toimkondade printsiibil –
iga päev vastutab söögitegemise eest paar inimest tudengite või teadlaste seast. Selleks ei ole eraldi inimesi. Kes kord juba on Laelatu bioloogiajaama suvel sattunud, kas siis praksi või välitööle, see oskab pärast nagu nalja viieteistkümnele inimesele maisimanna­putru keeta.

Esimest korda Arktikas polaarjaama sattudes oli samamoodi. Teadlased ise pidid süüa tegema, toimkonniti. Tšehhide Longyearbyenis asuvas Julius Payeri nimelises baasis oli asi pisut lihtsam, kuna seal oli Oleg, kes uurib kalade siseparasiite. Ta käis oma töörühmaga pea iga hommik merel võrke tühjendamas, siis lõikusid nad päev otsa laboris kalu lahti ja õhtul pani ta tuvastatult parasiidivabad fileed ahju. Teised üldjuhul vaaritamisele ligi ei pääsenud. Aga ega keegi kurtnud ka. Petuniabukta Tšehhi jaamas, kus elektrit ja muid tsivilisatsiooni hüvesid ega ka kalauurijaid ei ole, oli tavapärane toimkondade kaupa tegutsemine. Kuna Tšehhi polaarjaama bossid olid mõttele tulnud, et kartuleid ei saa varustuslaevaga saata, sest need plahvatavad (olgu-olgu, löövad lõhki, kui vahepeal läbi külmuvad – aga nad pidasid seda siiski miskipärast väga ohtlikuks), siis vaheldus peatoidusena makaron riisiga. Lisandiks oli vaid sealiha, mida leidus kahe konservina, millest üks oli päris hea ja teine peaaegu et söödamatu. Niisiis oli menüü küllalt üheülbaline. Ühel aastal avastasime toimkonnas olles toidulao kõige tagumisest nurgast kahtlase džuudist koti, mida ei oldud jaama rajamisest saati avatud. Selles oli tatar! Ilmnes, et see oli tšehhidele täiesti tundmatu, kuigi kirjad kotil olid tšehhikeelsed. Aga kõigile meeldis, sest lõpuks ometi mingigi vaheldus.

Poola jaamas, mille köök-puhkeruumis ma seda kirjatükki kirjutades parasjagu teist korda viibin, on ninaesine pisut mitmekesisem kui kümme meetrit eemal asuvate tšehhide jaamas. Neil leidub kummalisi konserve alates hapendatud peetidest kuni lehma­sisikonnasupini, mis pidavat olema üks klassikaline Poola toit, aga mille varud on jaamas üsna puutumata. Kusjuures enamik konserveeritud toidust on üle „parim enne“ aja tiksunud.

Baasi uus hoone on ehitatud 2015. aastal (enne veetsid poolakad oma suved teisel pool lahte ühes vanas norralaste hülgeküttimishütis) ja siis organiseeriti siia suur laev, mis tõi kohale ilge hulga provianti. Nii palju, et seda jätkub seniajani, eriti neid asju, mis kellelegi väga mokka mööda pole. Just need ongi praeguseks valdavalt üle aja läinud. Aga ega uut taheta väga juurde tuua, enne kui vana on söödud. Kuid asi pole siiski nii hull – poolakate kauaaegse baasi pealiku Krzysztofi (kes küll juuni lõpus murdis käeluu ja veedab üle viieteistkümne aasta suve Poolas) geniaalseks mõttesähvatuseks oli tuua baasi leivaküpsetusmasin. Ta küpsetab selles iga päev ühe pätsi ja värske leib täidab üllatavalt hästi selle tühimiku, mille on tekitanud kõige värske puudumine. On huvitav, kuidas sel moel saab neelud ära petta. Värske ei pea olema ilmtingimata roheline. Tõsi, baasist veidi eemale jalutades võib rannalt korjata värskeid merisalatilehti, kuid neid leidub Petunia lahes väga harva ja soolases vees ligunemisest hoolimata on need magedad ja üldse igati maitsetud. Leib on ikka parem.

Poola jaamas ei pea üldjuhul ise süüa tegema – jaama juht ja tema assistent vastutavad selle eest. Nad vastutavad ka kõige muu eest logistikast kuni relvade ja sidepidamisvahenditeni. Ja muidugi on neil ka doktorantuur pooleli. Hommikusööki teeme eestlastega tavaliselt siiski endale ise, kuna eelistame putru ja see on ülejäänud maailma jaoks midagi umbes sama apetiitset kui eelmainitud lehmasisikonnasupp. Samuti juhtub üle paari päeva, et keegi asutab vabatahtlikult õhtusöögitoimkonna, lihtsalt selleks et vastutust optimaalsemalt jagada. Analoogne huntkriimsilmsus, et jaamas pikemalt kohal olevad inimesed täidavad korraga mitut ülesannet, toimis veel mõni aasta tagasi ka tšehhide baasis. Ent siis leiti kusagil ülalpool, et see ei ole ikka õige, kui inimestel pole konkreetselt ja üheselt kindlaks määratud rolli. Misjärel leidsid aset järgmised arengud. Lõuna-Boheemia ülikooli Tšehhi polaar­ökoloogia instituudi (kes haldab Petuniabukta polaarjaama) töötajad jagati kaheks – pool teadlased ja pool mitteteadlased (varustajad, logistikud, tehnikud jne). Sinna läksid peamiselt need, kellel doktorantuur on juba pikemat aega veninud ja pole ka näha, et lõpuni välja venitataks. Administratiivselt oli kõik klaar, aga kuna teadusraha oli napilt ja aina napimaks jäi (Tšehhis on sellega vaat et veel kehvem kui meil), siis tuli õige pea hakata inimesi koondama. Aga kuidas sa logistikud ära koondad, siis ei toimi baas ju enam üldse! Nii ei jäänud neil muud üle kui koondada instituudis ära pea kõik teadlased ja jätta alles vaid juhid ja logistikud.

Põhjus, miks me oma igal suvel toimuva väikese Eesti Teravmägede ekspeditsiooniga tšehhide baasi 2022. aastast poolakate baasi vastu vahetasime, oli selles, et tšehhid ütlesid 2021. aasta sügisel, et nende baasi järgmisel suvel küll ei saa, kõik kohad on kogu aeg täis. Kui me 2022. aasta suvel poolakate juures maandusime, avastasime oma suureks üllatuseks, et nende kümne päeva jooksul, mis meie seal olime, ei viibinud tšehhide baasis ühtegi teadlast. Seal oli vaid kolm logistikut, kes poolakate väitel olid terve välihooaja seal üksinda olnud ja kes suurest igavusest olid kogu baasi mööbli juba kolm korda ülima põhjalikkusega üle lihvinud. Nii palju siis rollide lahkulöömise mõttekusest permanentselt ebastabiilses ja üha transfunktsionaalsemas maailmas.

Ohud ja võimalused

Kõige parem kokk olevat tühi kõht. Näljatunne teeb tõesti leidlikuks. Ühel aastal, kui me veel tšehhide jaamas olime, sattusime ootamatult ilma proviandita eikusagile – õigemini Colesbuktasse, mis on 1960. aastatel venelaste poolt hüljatud söesadam linnulennult vaid kümmekond kilomeetrit Longyearbyenist. Aga Longyearbyenist sinna jõudmiseks on vaja kas paati või ronida üle mägede, mis, nagu nimigi reedab, kipuvad olema teravad. Nõlvad on väga järsud ja rusukaldelised, nii et näiteks üks kõige tõhusamaid viise jääkaru eest sellel maastikul pakku saada on mööda rusukallet kiiresti üles ronida. Jääkaru kehamass kipub olema nõnda suur, et ta vajub omaenese raskuse all allapoole – piisavat energiat nii kiiresti nõlvast üles sibamiseks, et asi edeneks, ei jätkuvat tal kauemaks kui mõnekümneks sekundiks. Eriti kui ilm on soe, ja paraku aina soojemaks see siin läheb ja õige kiiresti. Kui ma endale matkakraamist punnis seljakoti selga panen, siis kaalun koos sellega kokku ligikaudu sama palju kui kehvapoolses toitumises jääkaru, nii et minagi eelistan seepärast Teravmägedel ikka pigem mööda rannikut ringi loivata.

Igatahes – me kõndisime Longyearbyenist koos tosina tšehhiga (neil on parasjagu Arktika praktikum, nii et mõned teadlastest juhendajad pluss kümmekond tudengit) Longyearbyenist Colesbuktasse, et uurida sealset taimkatet ja putukaid. Seal avaneb rannik lõuna suunas ja et liustikke ka ümbruskonnas pole, siis kasvavad seal Teravmägede mõttes lõunamaised taimed, näiteks vaevakask, mis roomab seal õige niruna, moodustades maapinnal kämblasuurusi latakaid. Mõned sääsed lendasid ka ringi, aga nad olid väga aeglased ja uimased, nii et see oli nagu mingi üle võlli paroodia Eesti suvest. Kui taimed ja sääsed said vaadatud, vahepeal ka kaasavõetud võileivad ära söödud ja oli aeg hakata tagasi liikuma, astus üks tšehhi teadlastest mingisse auku ja väänas põhjalikult oma jala välja. Ega midagi – helistasime satelliittelefoniga Longyearbyenisse, et sealt tuldaks talle paadiga järele. Kuigi meie meelest oli ilm päris kena, päike paistis ja tuul oli ka leebe, ilmnes, et tuul puhub täpselt selle kõige halvema nurga alt ja väikese kummipaadiga kohe kindlasti ei saa õhtul meile järele tulla.

Tšehhi teadlased tegid resoluutse otsuse, et kedagi maha ei jäeta. Jääme ööseks Colesbuktasse ja vaatame, kas hommikul võib paat liikuda või on ehk jalg paremaks läinud ja saab tagasi kõmpida. Üsna lähedal Colesbuktale asub Rusanovi hütt. Vladimir Rusanov
(1875–1913) oli nõukaajal pjedestaalile tõstetud geoloog ja maadeuurija, kes 1912. aastal juhtis toonase Tsaari-Venemaa ekspeditsiooni Teravmägedele saamaks aimu sealse kivisöe kaevandamise võimalustest. Aga tal olid marksistlikud mõtted peas, heideti ülikoolist välja ja saadeti Siberisse, sealt põgenes emigratsiooni –
hilisema bolševiku tüüpiline elukäik, nagu ütleks selle peale David Vseviov. Ent erinevalt enamikust saatusekaaslastest lõpetas Rusanov emigratsioonis olles Sorbonneʼi ülikooli, kus keskendus Arktika geoloogiale ja seepärast kutsus tsaarivõim ta Venemaale tagasi. Colesbukta lahe ääres randudes ehitas Rusanovi ekspeditsioon kohe rannikule uuringute ajaks korraliku kahetoalise elamise. Kui välitööd tehtud said ja söemaardlad kaardistatud ning nende kasutuselevõtt hinnatud (venelased hakkasid seal sütt kaevandama 20 aastat hiljem, mis, arvestades vahepealset revolutsiooni ja kodusõda, oli õige kiiresti), sattus Rusanov hoogu ja otsustas oma väikese laevaga otse läbi Põhja-Kanada saarestiku põrutada, et leida üles vana hea Loodeväil. Rohkem neist kuulda pole olnud. Hütt on aga siiani püsti ja seal saab soovi korral igaüks ööbida. Soovi korral lausa nõukaaegsetes presendist välivoodites.

Niisiis ööbimiskoht oli olemas, tuule- ja karuvarjus. Aga kõht hakkas tühjaks minema. Meil oli tosina peale vaid kaks väikest kalakonservi ja pool pakki küpsiseid. (Tõsi, hiljem ilmnes, et tütarlastest tudengitel olid kõigil kaasas ka kommide ja šokolaadide salavarud, millest küll vaid nad ise osa said.) Teadlased panid pead kokku ja õige pea haarati hütist kaasa paar kastrulit ja suunduti kaldanõlvast alla rannajoonele. Oli parasjagu õhtuse mõõna aeg. Selgrootute elukate spetsialist kutsus meid enda ümber ja keeras siis ühe poolenisti vees oleva kivi ümber, solberdas veidi selle all mudas ja demonstreeris meile seejärel pihku jäänud keskeltläbi sentimeetri-pooleteise pikkuseid mudaga kaetud siplevaid elukaid. Need olid kirp­vähid, tõenäoliselt liigist Gammarus setosus. Esimesed tudengid hakkasid selle peale öökima. Ülejäänud hakkasid ka kive ringi pöörama ja mudas tuhlama. Tunnikese pärast oli meil üks paras pange­täis seda kraami olemas. Kui nad said mägijões korralikult puhtaks pestud ja mudase kattevarju alt ilmusid lagedale hallikad, katkematult siblivad tulnuklikud kehakesed, siis kadus veel paar kaameks tõmmanud näoga tudengit hüti tagumisse tuppa. Hüti esimeses toas aga aeti kõikjal ümber maja leiduvate kivisöetükkidega iidvana raudahi kuumaks ja pandi kastrul tulele. Õige pea hakkas selle sisemus roosatama – nii nagu koorikloomadega ikka. Mõned julgemad tudengid tulid ikka maitsma ka, jagasime hoolikalt kalakonservid ära, nii et igaüks sai paar lusikatäit. See oli ainus maitseaine, mis meil oli, hütist ei leidnud me isegi mitte soola, üksnes tikke. Pärast esimest lusikatäit kadusid ka viimased tudengid laua juurest, jäid vaid teadlased. Me sõime juba kiusu pärast nii, et mõmisesime mõnust ja matsutasime valjusti, suu poikvel, et kirpvähkide paksude kitiinkestade ragin pidi kindlasti kostma ka tagatuppa. Ega see teab mis gurmee olnud, valdavalt koosnesidki nad kitiinist, mis on üsna maitsetu ja suus ebameeldiv kraam, aga raske oli end tagasi hoida, kui näost valged tudengid meid söömas nähes ikka ja jälle kõõksutama kukkusid. Kõht sai igatahes täis, järgmisel hommikul oli jalg juba nii palju paranenud, et ronisime üle mägede tagasi Longyearbyenisse.

Kooda

Kui ma esimest korda ülikoolist suunatuna töötervishoiuarsti juurde läksin, siis oli esmalt tarvis registratuuris täita ankeet, mis pidi kokkuvõtvalt kirjeldama mu tööga seotud terviseriske. Mul oli omajagu pusimist, et süsteemselt läbi mõelda, mis on need tervisele kõige suuremad tööga seotud ohud. Otse loomulikult läks mõte kohe igasuvistele välitöödele Teravmägedel. Et kas see on see, et jääkaru võib välitööl iga hetk rünnata või et kõik ümberringi kannavad relva, ilma et neil oleks relvaluba (Teravmäed pole ju riik, mistap relvakandmise kohustus rakendub ka neile, kel relvaluba pole) või et kõik see aeg tuleb ringi komberdada järsunõlvalistel rusukalletel, kus enamasti mingeid teid ei ole. Nii võib väga kergesti murda jala või käe. Mõtlesin korraks registratuuris kõige selle peale ja sain aru, et see kõik on ikka jube ohtlik. Valdava osa aastast istun ma ju turvaliselt oma kabinetis, aga need paar kuud suvel, kui on välitööd – siis võib kõike juhtuda. Mitte ainult Arktikas, vaid ka kodumaa maakondades taimi uurides. Mind tõi maa peale nõukaaegse teeninduskultuuriga registraator, kes, lugenuna mu ankeeti, hakkas sajatama, et mida paganat ma olen sinna kokku soperdanud. Täitku ma uus ankeet ja kirjutagu sinna nii, nagu asjad on – et ainus tööga seotud terviserisk on istuv kontoritöö!