Rahvusvaheliselt tunnustatud animaator Kaspar Jancis on valmis saanud uue nukufilmi „Antipolis“, mille hüper­realistlik pildikeel on omas žanris täiesti uus. Režissööriameti kõrval ka muusiku ja teatrikunstnikuna tegutsev Jancis räägib oma loometööst ja kogemustest suurte produktsioonidega.

Mis film on sinu jaoks augustis esilinastuv „Antipolis“?

Minu jaoks on „Antipolis“ allegooriline nukufilm tõe leidmisest ja kaotamisest, satiiriline portree inimühiskonna toime­mehhanismidest. Kuid nii mõnigi vaatab seda kui armastusfilmi.

„Antipolise“ lugu ja teema olid olemas juba enne, nukkudest eraldiseisvana.

Jah. „Antipolis“ sai alguse, kui tegin oma eelmist täispikka filmi „Kapten Morten lollide laeval“. Hakkasin kirjutama täispika mängufilmi stsenaariumi meeleheitehoos, kui tundus, et ma ei jaksa oma eelmist filmi lõpuni teha. Oli selline reaktsiooniline kirjutamisfaas. Siis oli see hoopis teine lugu, aga ikkagi praeguse tulemuse algus. Mind hakkas huvitama algusaegade ulme, nagu Wellsi ja Lovecrafti teosed, Jaapani viie- ja kuuekümnendate koletisefilmid. Steampunk.

Kaarega jõudsin selle looga Aare Toikkani ja koos võtsime ühendust Ivo Feltiga. Pakkusime talle mingisuguse hämara idee välja, Ivo sattus sellest hoogu ja ütles, et noh, hakake kirjutama. Et ärge millelegi muule mõelge, kirjutage! Leiti ka rahastus ja nii hakkasime Aarega seda lugu pusima.

Mängufilmi idee kogu aeg muutus ja me kirjutasime seda vist kaks aastat. Lõpuks hakkas asi kiiva kiskuma. Ideedega on ikka nii, et alguses tunduvad nad jube naljakad, aga kui üht nalja kaks kuud nämmutad, sureb ta kätte ära. Meil oli seal igasuguseid tegelasi: porgandmees ja habemega naine, kes tegi habeme­striptiisi. Ühesõnaga, lasime vabalt.

Me aga ei teadnud üldse, kui palju sellise hullumeelse asja tootmine maksma võib minna, ja lõpuks kirjutasime kokku väga suure eelarvega mängu­filmi. Jõudsime isegi proovi­võteteni ja tegime muud, mis mängufilmiarenduses vajalik. Järgnes kriis, kus sain aru, et nii me selle filmiga lõpuni ei purjeta. Siis hakkas ka Allfilmi huvi vaibuma, eks neil tuli järjest uusi projekte peale.

Tundus, et peab kogu idee maha matma? Filminduses ikka juhtub nii.

Jah, aga kahju hakkas. Mõtlesin pingsalt, et mida selle ideega veel teha. Otsustasin proovida, mis alles jääb, kui stsenaariumist kõik dialoogid välja visata. Üllatus-üllatus, nii jäi järele loo siirup! Kakskümmend kuus minutit puhast kulda! Hakkasin nukufilmi poole tüürima, aga mängufilmi arendades olin peas juba tegelastele näitlejate näod kleepinud. Päris näitlejate, mitte nukkude.

Ja nii tekkiski „Antipolise“ visuaalne keel? See on siis mängufilmi ja nukufilmi ristand?

Jah, ma sain aru, et kui kasutada nukke, peavad need olema ultrarealistlikud. Kui skannida näitlejad sisse ja teha neist nukud, siis saaksin ikkagi oma mõtetes olnud filmi ära teha.

Kas „Antipolise“ tehnoloogia on sinu leiutatud?

Põhimõtteliselt võib nii öelda. Ma ei ole näinud, et keegi oleks teinud päris niimoodi. 3D-printimine ei ole veel nii heal tasemel, et prinditud nukke saaks lähedalt filmida. Mina pöördusin Henry Faltise poole, kes õppis siis veel Eesti Kunstiakadeemias ja tegi digiskulptuure mingite mängude jaoks või omaks tarbeks. Henryl oli olemas nii palju näotüpaaže, et ma pääsesin päris näitlejate cast’imisest, et neid siis jälle nukuks teha. Nukud olid juba olemas.

Valasime Henry tehtud näod silikooni ja tegime kaameraproove – tundus, et töötas. Välja arvatud see, et neile silikoonist nukkudele ei saanud erinevaid ilmeid teha. Selle probleemi lahendasin nii, et kui materjal oli üles filmitud, tõmbasin kogu filmi endale telefoni ja tegin FaceAppiga ilmed. Äpitasin ära, panin tegelased naeratama ja siis saatsin arvutisse tagasi. Nii et kokku tuli tõeline multitehnoloogia, kasutasime viimase põlvkonna võimalusi. Viis, kolm või isegi kaks aastat tagasi ei oleks saanud seda filmi niisugusena teha.

Samas tundub nukufilmi žanr mulle millegi väga vanaaegsena.

Ma mängin vaataja alateadvusega selles mõttes, et kaadrikompositsioonid, väga paljud kostüümid ja disain on inspireeritud vanamoodsatest allikatest, alustades Charlie Chaplinist. Minu väga suur eeskuju on tummfilm ja mulle meeldib vanakooli kinoesteetika. Ma läksin meelega natuke vastuvoolu, sest kogu see Netflixi virvarr ja väga dünaamiline pilt on mind ära tüüdanud. Üritasin teha sellist vanemat tüüpi kino. Paljud on mind võrrelnud Wes Andersoniga, aga ka Wes Anderson on oma mõtted ja mõjutused kuskilt saanud.

Wes Andersoniga seostatakse sümmeetriat.

Jah, keskkompositsiooni kasutamist. Aga „Antipolises“ oli juba loo jaoks vajalik, et ma pilti nii lavastaksin. Lugu ise räägib mehaanikast-masinatest ja kogu see kaadervärk oli vaja ära näidata. Iga hammasratas oli arvel. Ka karakterid hoidsin masinatest distantseerituna, ei avanud neid liiga palju.

Tõepoolest, me ei näe filmis tegelaste isiklikke stseene. Milline on see naine, keda ta armastab, kodus?

Jagan küll karakteri motivatsioone, aga need ei ole laiemalt lahti seletatud. Võib-olla me seepärast ei saanudki pikalt stsenaariumi tööle, et me ei suutnud kokku leppida, kas me distantseerume karakterist või läheme karakteri sisse. Nii ei saa, et sõidad tegelasest sisse-välja ja pole ise kokku leppinud reeglites. Kohe alguses peab selgeks tegema, kas film räägib peategelasest maailmas või maailmast, kus elavad ka tegelased. „Antipolis“ on maailma film.

Sind huvitavad rohkem ideed kui tilulilu nende ümber?

Selles filmis, jah. Oleneb täiesti projektist, aga „Antipolis“ on küllaltki kalkuleeriv. Alguses proovib film vaatajat valele teele juhatada ja siis üllatab, kui tõelise sündmuseni jõuab. Ma ei taha väga palju ette rääkida.

Jah, mul endal oli väga kahju, et olin lugenud filmi sünopsist ja teadsin vaadates ette, mis lugu see on. Tegelikult on just huvitav see hetk, mil hakkad aru saama, mis seal õigupoolest toimub.

Ma üritan väga ettevaatlik olla, et filmile spoilereid ei teeks. Ka sisututvustustes ei tohi tegelikult sisu liiga palju tutvustada. Treileri teen samamoodi võimalikult mittemidagiütlevaks, et vaatajale jääks vabadus päriselt ka vaadata.

Abstraktse teose autorilt kiputakse vist tihti küsima, et mida see töö siis nüüd tähendas. Kas autor peaks üldse seletama?

Film on sümboleid täis, aga ma ei taha tõlgendamisruumi ära rikkuda ja midagi seletama hakata. Ma ka ise mängin erinevate võimalustega. Võibki jääda küsima, et kes see koletis siis lõpuks on. Jätan võimaluse lahti.

Kirjanikud käivad viimasel ajal korda­mööda meedias rääkimas, kui raske neil on. Raha ei ole ja kedagi nagu su rebimine ei huvita. Kuidas läheb sellistel renessansimeestel nagu sina?

Õnneks on mul ameteid mitu, teen ka muusikat ja teatrikunstniku tööd. Eks on ikka olnud ärevaid momente, et kuidas ots otsaga kokku tulla, aga ma olen sellega juba harjunud. Olen pikalt suutnud seda elu elada ja tean reegleid. Kommertsi ei ole ma pidanud veel tegema, et toidupoes käia. Ma ei sobiks ka sellesse maailma.

Kirjanikud on seotud keeleruumiga, aga mina saan väga palju rahvusvahelist tagasisidet. Nukufilmid levivad üle maailma ja nende publikum on kokku väga suur. Näengi ennast rohkem maailmakodanikuna ja ehk ka see aitab mul ennast Eestis paremini tunda. Mulle tundub, et see kultuur, mida Eestist on võimalik eksportida, peabki täitma mõne pisikese niši. Suure tulevärgiga peavoolustaare ei ole meil mõtet mängida, kui konkureerime terve maailmaga.

Üks nukkudest „Antipolises“ on väga äratuntavalt John Malkovich. Kas pidid temalt ka luba küsima?

Ma nägin hoopis unes, et John Malkovich küsis minult luba. Olin unenäos Riias ja ta astus mulle tänaval ligi ning ütles, et Hollywoodist on juba kõrini, äkki ma võiks mõnda huvitavamat rolli pakkuda. „Tahaks mängida mõnes lahedas filmis!“ Mina vastasin, et mu uus film on kindlasti lahe, aga see on kahjuks multikas. Malkovich vastas, et ükskõik, kõlbab multikas ka. Alguses siis mõtlesin oma mania grandiosa’s teha temast koletise, kes kogu loole punkti paneb, aga siis valmis Henryl nii usutav Malkovichi-nukk, et läksime seda teed. Lõpuks juhtus nii, et tema näoga tegelasi on filmis lausa kolm. Eks need mitu Malkovichi on väikestviisi ka viide filmile „Olla John Malkovich“.*

Ma loodan, et Malkovichi agent loeb Sirpi ja siis ta tulebki su juurde.

Miks mitte.

Kui ma kodus „Antipolist“ vaatasin, hakkas mu kolmeaastane laps nutma. Kas sa oled kursis kriitikaga, et Eesti nuku- ja joonisfilm on hirmutav või kole?

Minule just öeldakse, et mu filmid on nii ilusad. Eks Eesti filmide tumedus ongi üks laiem Eesti tumedus. Ma olen ise selle maailmaga ära harjunud ja ei näe seda üldse nii. Üritasin edasi anda pilti, mis mul silme ees jooksis, ja oma visioonile truuks jääda. Mingit koolkondlikku planeerimist ma ei harrastanud.

Ma ei oleks osanud „Antipolist“ üheski teises stuudios teha, sest Eesti Nukufilmi kamp tuleb alati kohe mu visiooniga kaasa. Nad lasevad mul katsetada. Näiteks on „Antipolises“ suur osa masinatel ja need tegin ma nii, et jalutasin mööda antiigipoode, võtsin erinevaid asju kätte ja kujutasin ette, millised need hiigelsuurena välja näeksid. Leidsin ka stuudiost teiste filmide rekvisiite, mida ära kasutada. Kogu torustik, mida filmis näeme, on vanad trompetid. Samuti kasutasime vana õmblusmasinat ja Tesla lampi, millest tegime päikese.

Ühes oma intervjuus mainid lapsepõlvega seoses sõna „klaveriputka“. See on väga hea sõna!

Mu pianistist isa ehitas hoovi peale putka, kus käis klaverit harjutamas. Ta mängis seal, et teisi mitte häirida.

Kas kunstnike perekonnas kasvamine päästis su Nõukogude Liidu igapäevaõudustest?

Kindlasti on minu kujunemisel suur mõju vanematel. Vanemad tõid minu ellu suure vaimsuse. Nende väärtused tulid meile vennaga üle. Muidugi elasime läbi oma tormilist noorust, aga oskasime siiski näha õigeid väärtusi.

Mulle tundub, et teisest keskkonnast noored tunnevad, et peavad välja murdma ja ennast hirmsasti tõestama, aga mina juba sündisin keset kultuuri, see anti mulle veregrupiga kaasa. Looming kui selline ei ole minu jaoks eriline, see on normaalne seisund, et ma kogu aeg loon.

Minu ema lävis tihedalt ERSP inimestega ja poliitiline vastuhakk oli alati kohal. Isa aga elas klassikalise muusika maailmas, nii et tema hoidus üldse reaalsest elust eemale. Mulle tundub, et see Nõukogude hall ei olnud midagi nii painav. Me elasime väljaspool seda süsteemi. Eks see muidugi püüdis uksest-aknast sisse murda, aga minu elu Eesti NSVs oli õnnelik.

See oli omamoodi skisofreeniline riik, kus inimesed olid tegelikult palju vaimsemad kui tänapäeval. Kuna ühiskond oli rõhu all, keskendusid inimesed palju rohkem. Nad olid palju rohkem valgustunud, räägiti ideedest, kirjandusest ja filosoofiast. Iga vestlus ei alanud ega lõppenud rahateemaga. Positiivne alati võimendus, sest seda oli vähem.

Peale selle on hindamatu kogemus näha juba noorena suurt sotsiaalpoliitilist eksperimenti, ka see oli omaette seiklus. Ma ei kahetse küll, et selles aegruumis viibisin.

Üheksakümnendateks aastateks sai sinust punkar, kes liitus Vennaskonnaga.

Nojah, ka Vennaskonnaga liitumine tuli loomulikult. Need olid mu venna sõbrad ja ma lihtsalt sattusin sinna bändi. Ma üritasin enda kohta „punkar“ ütlemist vältida, kuigi olin loomulikult selle liikumise sees. Aga mina olin alati kambast natuke irdunud. Nahktagi ja harja ei ole mul kunagi olnud, pigem sain inspiratsiooni seitsmekümnendate Londonist. Eks üheksakümnendad olid väga kaootilised ja seiklusrikkad. Vabaduse piirid olid hämarad ja ei olnud lihtne aru saada, mis oli õige ning mis vale. Tagantjärele vaadates on ka sellisel elul oma võlu.

Vennaskonna jaoks oli see aeg kuulsuse tipp?

Jah, mina liitusin bändiga enam-vähem kuulsuse tipul, just siis oli Vennaskond haripunktis. Kirjutasin ühe albumi ja siis läksin juba Soome õppima. Soomes hakkasin tegelema teiste muusika­stiilidega ja leidsin ennast Vennaskonnast kaugenemas.

Kas tunned, et tahaksid veel suure eelarvega filme teha, või oled produtsentidega kemplemisest tüdinenud?

Tõepoolest, jube palju energiat läheb kommunikatsiooni peale, kui tegelikult peaks seda kasutama revolutsioonideks. Elu on aga õpetanud, et kui tekib võimalus midagi luua, siis tuleb luua. Kõige tähtsam on kokku panna toimiv meeskond ja juba ette igasugu jamadega tegelemine miinimumi viia.

Lõpuks oleneb kõik ideest ja ideedel ei ole piire. Oma pikka filmi „Kapten Morten lollide laeval“ tehes sain aru, et hea režissöör ei ole tingimata hea fantaasiaga visuaalne talent, palju tähtsam on võime ennast kehtestada ja keerulistest olukordadest läbi suruda. Peab olema inimeste inimene ja teisi läbi nägema. Kui algusest peale suuta ebavajalikke erimeelsusi vältida, siis jõuab kaugele.

Filmis režissöörina jääb sinu sõna peale, aga teatris kunstnikuna pead hierarhias allpool töötama.

Pigem on nii, et kord oled all ja siis jälle peal, teater on koostöö. Mina lasen lavastaja informatsiooni endast läbi ja siis teen ikkagi ise. Mulle meeldib mõelda, et lavakujundusega annan näitlejatele mänguväljaku, mille peal mängida. Samamoodi on filmitegemine mänguväljaku loomine. Sa paned paika maailma, kehtestad reeglid ja siis pead selle näitlejatele vabaks andma. Võid üritada ette näha, mis edasi toimuma hakkab, aga täielikult ei saa seda kunagi kontrollida. Peab jääma ruumi üllatusteks ja konstruktsioonid tuleb teha nii tugevad, et ootamatused ei lükka neid laiali.

Kas sa mõtled sellele, kuidas teisi mitte kopeerida? Me elame ometigi postmodernismis.

Ma ei murra originaalsuse nimel väga pead, see tuleb ise. Tegelikult on nii, et mida rohkem sa varastad või laenad, seda originaalsem oled. Kui võtad kolmest-neljast kohast, saab neile näpu peale panna ja need ära tunda. Kui aga sajast kohast korraga varastad, moodustad juba uue maailma ja omaenda sümbioosi. Tihti on ka nii, et asjad hakkavad kattuma juhuslikult. Selle üle ma väga ei muretse. Vahel lihtsalt on mõned ideed õhus ja tahes-tahtmata tekivad paralleelid. Me kõik oleme millestki mõjutatud.

Teatris mängivad ka praktilised küsimused. Kas sulle öeldakse tihti, et seda, mida sa oled välja mõelnud, ei saa teha?

Kui öeldakse ei, tuleb leida lahendus. Pigem ütlevad ei meeskonnad, kes püüavad laiskusest enda elu lihtsamaks teha. Pööritavad silmi, et jälle see hull kunstnik tuleb oma hullude ideedega. Siis tuleb leida lahendus, kuidas teater enda kasuks tööle panna ja kuidas inimesi motiveerida. Mõnes mõttes on see režissööritööga väga sarnane. Vahel mängib rolli ka see, kuidas sa oma ideid esitled. Eid on hästi kiired tulema, nii et nendega peab teataval määral juba ette arvestama.

Mis roll on tänapäeva keerulises maailmas kunstnikul? Kas kunstnik peaks sütitama ja ravima või piisab kirjeldamisest?

Kunstnikul on ilmselt erinevaid rolle alates meelelahutajast kuni šokeerijani. Mulle meeldib, kui minu teosed inspireerivad kedagi ise looma ja kui keegi tunneb, et on leidnud kunstnikus omasuguse või hingesugulase. Kindlasti on sellisel avastusel ka teraapiline mõju. Kunst on ka viis puudutada midagi seletamatut, mis meis pakitseb, kuid mida ei saa väljendada milleski muus kui loomingu kujundites.

* „Being John Malkovich“, Spike Jonze, 1999.