„Barbie“ on kahtlemata feministlik film, aga Oscarit selle eest ennustatakse Barbie küljeluule Kenile, s.t teda kehastanud Ryan Goslingile. Keni loomujoonte tõetruudust – näiteks tema sõltuvust naise pilgust – on esile tõstnud meessoost psühhoterapeudid. Selge on, et Kenita jääks filmi sotsiaalne mõõde kitsamaks ja koomika lahjemaks. Mees on naljakas!
Kinost tulles meenutasime kaaslasega, kuidas mehe kui mehe üle nalja on tehtud. Sarjades, filmides, raamatutes. „Simpsonites“, „Umbkottides“, „Meeste kongressis“. Ja ennäe, mõni päev hiljem tõusis Facebookis Virginia Woolfi grupis teema: Briti agressiiv-labiilne sometegelane Andrew Tate kaebab, miks on sitcom’ide meestegelased lollid ja paksud (Homer Simpson, Family Guy), naised aga targad, lahendavad kõik probleemid. Mitu kommenteerijat leidis, et naise endastmõistetava tubliduse stereotüüp on kurjast („kogu maailm püsib naiste (reeglina tasustamata) töö peal“), aga silma hakkas Maari Põimu mõte, et tegu on žanrispetsiifikaga, naisvaatajad tahavad naerda tegelaskujude üle, kes vastaksid nende kogemustele. Nojaa, need stereotüübid … Lorbatsmees on ju kõigile tuntud, aktsepteeritud tegelane (kas su tutvusringis pole sellist?), sellal kui naislorbats mõjub häiriva juhtumina, mis nõuab žanrina pigem psühholoogilist draamat kui komöödiat. Woody Alleni Blue Jasmine on ehk üks koomiline naislorbats, kuigi rohkem juba hale petis.
Kas maskuliinsus ongi naljakam? Vist küll. Ajalooliselt on mehel olnud laiem sotsiaalne diapasoon, koomilised kujud on võrsunud viljakamalt pinnalt. Põhjendatagu diversiteeti siis kromosoomi või kultuuriga. Mängus on staatusepretensioonid, maskuliinsuse kujutlused, millele mittevastamine või vastamine võivad mõlemad teha „mehe“ etendamise naljakaks. Ligi 90% tragikoomilise Darwini auhinna laureaatidest on mehed. Jan Kaus lõi kunagi laineid luuletusega „Maailma lühim anekdoot“, mis sisaldas vaid üht sõna: „mees“. Samas – meenutagem Margaret Atwoodi täheldust, et mehed kardavad, et naised naeravad nad välja, aga naised kardavad, et mehed tapavad nad ära. Nõnda kirjutas ta aastal 1982, aga incel’id ja Tate’id vigisevad praegugi. Von Trieri mage „Maja, mille Jack ehitas“ (2018) algab klassikaliselt tapatööga, mille „tingib“ mehe üle irvitamine.
Kas naiste üle on vähe naerdud? Tühised ja võltsid on nad, nagu kuulutas laul tolsamal kaugel 1982. aastal: „Krohvi, krohvi end ja kohvi sisse lürbi … Otsin sind ma võõba alt …“ Väikese tüdrukuna tajusin seda laulu naistesse suhtumise kvintessentsina, ja oi, ma ei sallinud seda, kuigi teksti oli ju kirjutanud onu Ott (Arder). 1990ndatel tuli meie anekdootidesse tšuktši asemele blondiin, kelle sõsartegelane oli beibe. Et teha vahet beibel ja megabeibel, tuli küsida: „Mis su nimi on?“ Beibe vastab: „Minu vä?“ Aga megabeibe: „Minu vä? Nimi vä?“ Need naljad pole vist eriti hästi vananenud, seksism naerab siin oma õnnetu produkti üle.
Aga millised koomilised naistegelased on edukalt vananenud? Nõiamoor „Nukitsamehest“? Hyacinth Bucket? Küllap jah, ikka need, kel on suurem agentsus. See, kelle initsiatiiv on piiratud, ei saa lõpuks olla ka väga naljakas.
Üks asi on mees või naine kui nalja objekt, teine asi see, kui inimene ise nalja teeb. Ja siin(gi) näikse praeguse seisuga olevat meestel eduseis. Aastal 2019 avaldasid Aberystwythi ülikool Walesis ja Põhja-Carolina ülikool analüüsi uurimusest, milles oli osalenud üle 5000 inimese. Osalistel lasti anonüümselt nalja teha, näiteks karikatuurile allkiri välja mõelda. Siis hindasid teised osalised tulemusi, ja selgus, et 63% meeste naljadest sai kõrgema hinnangu kui keskmise naise oma.
Üks uuringu läbiviijatest, evolutsioonipsühholoog Gil Greengross selgitas sõbralikult, et naised, kelle ülesanne paljunemisel on raskem, valivad partnereid hoolsamalt ja eelistavad hea huumoriga meest, sest huumor on ju seotud intelligentsusega, mis aitab ellu jääda. Mehed jälle eelistavad naisi, kes nende naljade peale naeravad, ja naeru nimel käib kõva võistlus. Kena seletus, aga mulle tundub nähtuse tagapõhi siiski pigem kultuuriline. Kardan, et paljud naised püüavad teha turvalist või õpikuliku ivaga nalja, mis aga osutub vähem mahlakaks. Oletan, et „evolutsiooniline mahajäämus“ võidakse kultuuriliselt ületada, triks-traks. Mida rohkem on naistel võimu, staatusi ja positsioone, seda enam laieneb nende koomikapotentsiaal.