Puud linnas on saanud kõneaineks. Aina enam loetakse kokku, kui palju rohelust jalgrattatee, mänguväljaku, kultuurikeskuse, uusarenduse jms rajamiseks tuleb maha võtta. Linnu tihendatakse parkide, alleede, tühermaade ja haljasribade arvelt. Kuigi paljudel juhtudel tundub kõik justkui loogiline, jätkusuutlik linn on tihe, mitmekesine, funktsiooniderohke ja tiheda liikumisvõrgustikuga, siis iga puu mahavõtmine tundub kliimamuutuste taustal iseendale jalga tulistamisena. Ehk oleks aeg vaadata linna haljastust natuke süsteemsemalt ja kiigata puude taha, arendada linna rohelust sama süsteemselt kui muud?
Tartu südalinna kultuurikeskus kerkib parki. Linnaehituslikult on see õigustatud, kuid keskuse rajamiseks tuleb ligi 50 puud maha võtta. Estonia juurdeehitist sihitakse kõige kiuste Tammsaare parki. Kuigi mõte on üllas – hoida kultuur linna keskel –, tähendaks uusehitis ikkagi osa pargiala hävimist.
Tartus rajatakse Maarjamõisa haiglahoone taha parki erivajadustega laste mänguväljak. Kuigi idee on ilus – pakkuda mängimisvõimalust lastele ja noortele, kel tavalisel platsil oleks keeruline liikuda –, siis tehakse seda ikka pargipuude, mitte kliinikumi parkla arvelt.
Kui tee, olgu see siis jalgratta- või trammitee rajamisele jäävad ette puud, siis on juba eos selge, kes kaotajaks jääb.
Sellised juhtumid kütavad kirgi nii ühismeedias kui toovad klikke peavoolumeedias. Linased küsivad roheluse järele ja iga puu mahavõtmine tekitab pahameeltormi. Ehk ei lõõmaks tunded puude ümber nii suure leegiga, kui linnadel oleks parkide ja rohevõrgustiku arendamiseks samaväärsed plaanid kui taristu, transpordi ja hoonestuse arendamiseks?
Meil on väga vähe omavalitsusi, kus on tõsiseltvõetav haljastuse arengukava, veel vähem tehakse investeeringuid ja innukaid samme, et seda arengukava linna arendamisel järgida ja teostada. Investeeritakse pigem kultuurimajadesse, väljakutesse, tänavatesse. Haljastuse arendamine on juhuslik. Kui parki ehitatakse maja, siis pakutakse välja ka pargi uuendusplaan, ja kui maja on piisavalt oluline, siis tehakse koos maja ehitamisega ka park paremaks. Mõnikord ehitatakse siiski ainult maja. Kui tänava projekti koostamisel tuleb keegi selle peale, et nõuda ka mitmeliigilist ja mitmerindelist haljastust, see tähendab puid, põõsaid ja rohttaimi ning ikka mitukümmend liiki, mitte vaid kaks-kolm, siis ka projekteerija pingutab ja tulemus saab hea. Sellist pingutamist kohtab aga harva, pigem on see erand. Üldjuhul on haljastus linnaplaneerimises ja projekteerimises ikka veel garneering, mida puistatakse näpuotsaga sinna, kus ruum üle jäi: parkla nurga taha, väikesele ribale jalgrattatee ja sõidutee vahele, uuselamurajooni üldkasutatavale alale, kust kõik enne seal kasvanud puud maha raiuti jne. See teebki kurvaks ja vihaseks, tekitab pettumust, paneb ühismeedias linnavõime sajatama, annab opositsioonipoliitikutele lihtsa ja populistliku võimaluse vastanduda ning esile tõusta.
Iga linna haljasala on omanäoline ja potentsiaaliga. Park ei ole ju lihtsalt roheala, see on mikrokliima reguleerija, elurikkuse suurendaja, puhkamise ja mängimise paik, äkksadude mõju leevendaja jne. Nii tuleks ka linna rohealasid vaadata. Näha, mis võimalusi need pakuvad, vaadata linna tervikuna ja analüüsida, millises linnaosas mis otstarbega rohealasid vaja oleks, millist ülesannet need täitma peaksid. Kui sellise luubiga vaadata kogu rohelust alates linnametsadest ja lõpetades asfaldipragudes kasvavate võililledeni, näha haljastust kui linna ökosüsteemi alust, siis saame kõikehõlmava arenguplaani, kus seesama võilill on sama oluline linnalooduse osa kui looduskaitsealune puu, kus vihmavee ärajuhtimiseks pole vaja ehitada veel võimsamat ja kallimat torustikku, sest õiges kohas on vesi juhitud vihmapeenrasse või kraavi, kus linlane saab valida, kas soovib minna niidule, metsa, veesilma äärde või piknikumurule. Kui linlane teab, et selline plaan on olemas, näeb, et selle elluviimiseks ka investeeritakse ja pingutatakse, siis ehk tekitab ka üksiku puu maharaiumine vähem vastandumist ja kibedaid tundeid.