XXX Viljandi pärimusmuusika festival 27. – 30. VII.
25 aastat tagasi oli Viljandi pärimusmuusika festivali soojenduseks ETV eetris viieosaline saatesari „Aja kõlad“, kus Ando Kiviberg, Ants Johanson ja nende huvitavad saatekülalised tutvustasid eesti tuntumaid rahvapille kannelt, torupilli, viiulit, lõõtspilli. Tänavu festivalil kõlanut kuulanud võivad tunnistada, kui kaugele on nende instrumentide kasutamise oskus Eestis nüüdseks arenenud.
Kohati tekkis arvamus, et Viljandi folk võiks toimida omamoodi katusfestivalina väiksematele festivalidele. Pärast avatseremooniat suundusin Ruhnu viiulilaagris osalenutest moodustatud Ruhnu viiuliorkestri kontserdile. Mõned päevad varem oli lõppenud I Ruhnu viiulifestival. Mõni tund hiljem tutvustas festivaligrupp „Kandlelumm“ erinevaid kandleid, nende kõla ja võimalusi. Selgus, näiteks, et osta.ee-st leitud katkine kannel sobib pärast kordategemist väga hästi vanamuusika esitamiseks. Kontserdil seda, kui mälu mind ei peta, vist ei mainitud, aga septembris tuleb Tartus XV rahvusvaheline kandlefestival, kus kandlehuvilised saavad sellesse maailma veel sügavamale sisse minna.
Samal ajal kui mina kuulasin, kuidas kanneldel esitatakse klavessiinirepertuaarist pärit lugusid ja tehakse mitmesuguseid muid trikke, kogunesid ühe teise lava ümber lõõtsahullud. Järgmisel päeval esinesid ühel laval Cätlin Mägi ja Viljandi kultuuriakadeemia torupillimängijad, teisel toimus samal ajal muusikalaagris „Eesti etno 2023“ osalenute kontsert ja kolmandas kohas sarja „Regilaulu podcast“ uue osa läbimängimine elavas esituses. Kuhu küll minna, kui nii keerulise valiku ette seatakse!?
Viljandi folgilt võis tänavu saada korraliku nostalgialaksu. 30. aastapäeva puhul tuli korraks uuesti kokku mitu tegevuse lõpetanud bändi, mis on festivali pikast ja kuulsusrikkast ajaloost hästi tuntud: Alle-aa, Vägilased, Paabel. Tagasi oli tippvormis Trad.Attack! „Nad on nii head, et edasi saab tulla ainult allakäik! Rahvas, nautige, sest paremaks ei lähe folk enam kunagi!“ hõikas nende tõesti võimsal kontserdil publiku hulgast üks kergete joobetunnustega, kuid ilmselt väga siiras fänn. Võib-olla tõesti. Elame-näeme. Oleks iseenesest mõistlik, kui nad veidi hoogu maha võtaksid, sest selline kütmine kulutab. Äkki teevad järgmise plaadi hoopis vaiksete lastelauludega … Vanadele fännidele oleks see kindlasti paras ehmatus.
Baptistikirik on viljandlastele tuntud kontserdipaik, folgifestival jõudis Viljandi baptistikoguduse viie aasta eest avatud kirikusaali aga esimest ja loodetavasti mitte viimast korda. Seal toimus kaks suurepärast kontserti. Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder viisid helirännakule läbi maailma (linnulaulust, metsakohinast ja meremühast tänavamüra, lennukite ja kiirrongideni). Pärt Uusbergi suurvormi „Regiväli“, mille esiettekanne oli paar nädalat tagasi Rapla kirikumuusika festivalil, esitusele kogunes nii palju rahvast, et kõik ei pääsenud kirikusse. Suur hulk kuulas seda õues, kuhu helid kandusid läbi avatud akende. Veelgi rohkem oli muidugi neid, kes said seda teha Klassikaraadio vahendusel (vihje: kontsert on veebis järelkuulatav).
Viljandi folk, nagu festivali pealik Ando Kiviberg avamisel rõhutas, hoiab traditsioone elus – korraldajad juhinduvad põhimõttest, et pärimusmuusika on igaüheõigus, mitte väljavalitute privileeg. Ruhnu viiulilaagri korraldajad märkisid, et nemad tegelevad traditsiooni taaselustamisega. Eelmisel aastal eelnes Viljandi folgile mentorprogramm, millega toetati viie noore ansambli arengut. Tänavu olid neist kaks, Ehale ja Triuka, tagasi festivali põhiprogrammis. Oli näha, et nad on leidnud oma publiku, kuulajaid kogunes mõlemale kontserdile arvukalt. Ehale solist tunnistas publikule, et on juba väikesest saadik unistanud, et saaks kunagi esineda Viljandi folgi suurel laval täispika kontserdiga.
Väliskülalisi ei hakka loetlemagi. Märgin vaid seda, et peale nende muusikatraditsioonide tutvustamise Eesti kuulajatele tutvustatakse Viljandi folgil siinseid traditsioone neile. Mitte ainult turistidele, vaid ka väljastpoolt saabunud esinejatele. Nii mõndagi neist võis näha paljudel kontsertidel publiku hulgas. Ja kus mujal saaksid nad kuulda, kuidas kõlavad Veljo Tormise regilaulud kontserdikülastajatest endist moodustatud ühendkoori esituses? Teist sellist festivali vist küll ei leidu. Huvitavalt kõlasid ka rahvusvahelised koostööprojektid nagu Iiri-Eesti Lauluvägi ja Soome-Eesti Varispäivätrio. Võib-olla andis tänavunegi festival tõuke mõne koosluse tekkeks.
Tõenäoliselt oli see juhuslik kokkusattumus, mitte salajase repertuaarinõukogu töö tulemus, et rahvaviisi „Esimene tüürimees“ (rohkem tuntud refrääni järgi „Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisisihiks oli meile Rotterdam.“) õnnestus kuulda lausa viies seades ja esituses. Midagi samalaadset saaks teha ka teadlikult, olgu siis mõne vähemtuntud rahvalaulu taaselustamiseks või festivali teemaga haakuva värske tunnusloo lansseerimiseks rahva hulka. Oleks huvitav näha ja kuulda, milliseid tulemusi sellised eksperimendid annavad.
Viljandi folk ei ole küll otseselt poliitiline üritus ning publiku hulgas võis näha pea kõigi Eesti erakondade liikmeid, kuid selle maailmavaateline suunitlus on siiski selge. Laste etnolaagris osalenute esituses kõlas loomulikuna Untsakate repertuaarist tuntud rahvuslik-patriootlik „Mehed metsas on ühendanud jõu“ (Tauno Rahnu sõnadele), aga mitte itaaliakeelne „Bella ciao“ või mõni muu punaste partisanide laul. Juhan Smuuli või Debora Vaarandi tekstidele kirjutatud laule sellelt festivalilt otsida ilmselt ei maksa ning täiesti kohatult kõlaks seal isegi John Lennoni „Imagine“.
„Putler mine …!“ laulsid Naised Köögis julgelt, kuid see on ju praegu eesti ühiskondliku mõtte peavool. Mis juhtuks, kui lavalt hõigataks hoopis „Aivo Peterson vabaks! Да здравствует мир и дружба народов!“ („Elagu rahu ja rahvaste sõprus“) – kas vilistatakse välja või järgneksid samuti kestvad ovatsioonid? Vaevalt keegi Viljandi folgil kunagi selliseid sotsiaalseid eksperimente tegema hakkab. Selle poolest on festival väga etteaimatav ja publikule turvaline koht, kus kedagi oma mugavustsoonist vägisi välja ei raputata. Suurimaks ehmatuseks võib mõnele osutuda see, kui näeb lava ees tantsimas kleiti riietunud noormeest, aga neidki oli eelmisel aastal rohkem kui tänavu.
Statistikaameti kolme aasta eest tehtud uuringu kohaselt oli siis aasta jooksul mõnel folkmuusika kontserdil käinute osakaal kõige suurem Viljandimaal. Mõistagi käiakse folgil. Kuigi palju kontserte ja muud tegevust toimus tasuta sissepääsuga alal, võis tänavu kuulda tavapärasest rohkem kurtmist kõrgete hindade üle. Viljandi folgi lahutamatuks osaks on saanud kõnnitee servas pilli mängivad muusikud, kes üritavad sel moel raha teenida. Mõni neist, kes ei olnud seal esimest korda, tunnistas kurvalt, et teenistus on varasemast tagasihoidlikum.
Viljandi festivali loomisel eeskujuks olnud Faluni festival (1986–2005) suri välja, sest ei rahuldanud enam vastandlikke ootusi. Tekkinud rahalised raskused viisid Falunis süveneva kommertsialiseerumiseni, mis omakorda kutsus esile avaliku rahastuse lõpetamise. Järgnes pankrot. Viljandi festivali korraldav Eesti pärimusmuusika keskus tegutseb praegu kahjumiga ja on pöördunud riigi poole palvega suurendada tegevustoetust. Festivali jätkumine küll väidetavalt ohus ei ole, aga keskuse muu tegevuse kärpimine mõjutaks kindlasti ka seda. Lisaks tõuseb iga sellise festivali puhul möödapääsmatult üles küsimus, kas suudetakse üle elada oma ellukutsujate lahkumine. Maailm on täis näiteid, mis optimismiks põhjust ei anna, aga leidub ka erandeid. Lootust on, et Viljandi folk osutub üheks neist.