Kujutle kuuma suvepäeva Tallinnas aastal 1930. Päike lõõmab taevas nii intensiivselt, et tahaks süüa midagi külma. Jäätist! Aga sa oled neiu ning tütarlastegümnaasiumi reeglid ei luba sul avalikus kohas sellega maiustada. Samas on imeline, et jäätist üldse müüakse. Tõenäoliselt peab tänulik olema Põllutöökoja juurde loodud piimapropaganda toimkonnale, kelle ülesanne on linnarahva seas piima suhtes valitsenud umbusaldust hajutada ja toiduaine populaarsust kasvatada. Või mõtle taluelule aastal 1928, kui ema toob esimest korda lauale kompoti, mille tegemist ta on õppinud perenaiste seltside kodumajanduskursustel. Aeda ilmuvad marjapõõsad ning toidulaud rikastub liha, kartuli ja leiva kõrval maasikamoosi, keefiri ja värske porgandiga.
Etnoloogi ja Eesti Rahva Muuseumi vanemteaduri Anu Kannikese ning ajaloolase ja Tartu Linnamuuseumi teaduri-koguhoidja Madle Uibo sulest ilmunud „Moodsa elu õppetunnid“ on silmi avav ja huvitav sissevaade Eesti ühiskonda Esimese ja Teise maailmasõja vahel. Nagu ka raamatu pealkiri viitab, siis just 1920.–1930. aastatel algas moderniseerumine tervislikuma, kombekama ja euroopalikuma maailma poole. Paranesid eestlaste elu, hügieen ja kombed kuigi mõne möönduse ja konarusega.
Raamatu ülesehitus on enam-vähem kronoloogiline, ehkki hüpatakse ka ajas edasi ja tagasi, et püsida valitud teemade raamistikus. Siinkohal võib kirjutajatele kummarduse teha, sest faktide ja kuupäevade rohkus näitab teemade asjakohast sidumist ja tohutut tööd. Seetõttu ei tasu ette heita, kui mõni peatükk tundub eelmist veidi kordavat, eriti toidu teemadel.
Põhiasjalikult keskendutakse toidule (sh taimetoitlusele) ja kommetele (sh meelelahutusele), kodukorrastamisele ja tervisele (sh hügieenile ja spordile), kuid teemadena jooksevad läbi ka näiteks naistele suuremate õiguste kättevõitlemine ja nende eluolu parandamine ühiskonnas, mis on, nagu autoridki märgivad, patriarhaalne.
Fotod raamatus ilmestavad ajastu stiili ning tsitaadid inimeste mälestustest viivad lugeja lähemale sellele, kuidas inimesed uuendusi kogesid. Näiteks Elo Tuglase meenutus: „Eile (24. veebruaril 1929) vabanes vangist amnestia tõttu majahoidja poeg, kes oli enamluse pärast viis aastat kinni … Ema on ropult must eit. Täna on poeg terve päeva sängist ja sängi alt kaltse välja õngitsenud. Isegi õhuaken oli avatud. Oli väga nõudnud puhtust, kuid ema oli öelnud: ma olen vaene, mulle hea küllalt. Poeg oli aga vanglas puhtusega tutvunud ja arvanud, et ka vaene võib puhas olla.“ Vaene ja must, jõukas ja puhas oli üks mitmest stereotüübist, mida prooviti kahe sõja vahelisel ajal muuta. Kodukaunistamise kõrval hakati tegelema praktilisemate küsimustega, et tagada elamisväärset eluaset paljudele. Mitmed muutused toimusid eri liitude, talituste, toimkondade jt juhtimisel.
Positiivne propaganda
Raamatus hakkab eespool mainitud ühendustega paralleelselt silma sõna „propaganda“. Pärast Esimest maailmasõda tõdeti Eestis, et rahva toitumisharjumused on kehvad ning inimeste tervist tuleb parandada. Eri institutsioonide kõrvale loodi propagandatoimkonnad, nagu Põllutöökoja piimapropaganda toimkond (1933) ja Eesti Kalameeste Ühingute Keskliidu propagandatoimkond (1940). Kuigi propaganda sõna on nüüdseks omandanud pigem negatiivse tähenduse, sest viitab manipuleerimisele, siis aastakümneid tagasi seostati terminit rahva meelsuse ja tegude suunamisega soovitud tervislikumas suunas.
Kolmikut liha-leib-kartul püüti välja juurida ja pookida nende juurde kala, keefirit ning mis peamine, taimset toitu ja marju. Kindlasti oli raamatust loetu hulgast üks üllatuslikumaid fakte tõsiasi, et eestlaste toidulaud oli küllaltki kasin ning marjad ja juurviljad ei kuulunud igapäevamenüüsse, kui üldse toidulauale: „Iseseisvusaja algusega võrreldes söödi 1930. aastate keskpaigaks märkimisväärselt enam sea- ja loomaliha ning mune, samuti joodi rohkem piima […] samuti oli jõulisest selgitustööst hoolimata väike aedvilja, puuvilja ja marjade osakaal (neid kõiki pruugiti alla kilogrammi aastas).“
Raamatut lugedes mõistsin, kui vähe olen tegelikult küsinud oma vanaemadelt ja vanatädidelt, mida nende ajal talus tarbiti. Olen alati arvanud, et majapidamises olid marjapõõsad lookas, sügisel katsid õunad konarliku vaibana maad ning kitsukestest keldritest punnitasid hoidisepurgid uksest välja. Tegelikkuses õppisid taluperenaised vaaritama alles 1911. aastal loodud Sahkapuu põllutöö- ja majapidamiskoolis, Liplapi aiatöö- ja majapidamiskoolis või 1927. aastast perenaiste seltside korraldatud kodunduskursustel.
Kodumajandusõpetajad leidsid, et toit peab kindlustama rahva kehalise ja vaimse arengu, mistõttu pöörati toidulaua rikastamiseks varasemast rohkem tähelepanu ka taimsetele saadustele. Rahva tervise edendamise nimel hakati köögi-, juur- ja puuvilju varasemast enam propageerima. Oma roll oli ka suhkru odavnemisel ja inimestes harjumuse tekitamisel, aga ka taimetoitluse eestvedajatel (taimetoitlaste hulka kuulus näiteks Eduard Vilde).
Kuigi toidule on pühendatud küllaltki rammusad peatükid, koosneb suur osa raamatust ka etiketi ja eluolu kirjeldamisest. Saab selgeks, kuidas prooviti eestlaste kombeid muuta. Mõnda käitumisreeglit, nagu näiteks tänaval tervitamine või käesuudlus, peeti liiga vanamoodsaks või rangeks, et Tallinnas asutati koguni Tervituskommete Lihtsustajate Liit. Samuti soovitati mitte lahata viisaastakuprobleeme päikeseloojangu ajal mäestikus ning seltskonda saamiseks tuli kasvatada oma tantsuoskust ja -indu. Muigega saab lugeda riigivanemast August Reist, kes olles sisenenud autosse valelt poolelt, pidi üle Rootsi kuninga jalgade ronima, või missikandidaadist, kes teelusikaga küpsist kausist võttis ning sellega teiste pahameele pälvis. Raamat pole seega kitsi jagama ka naljakaid tõsieluseiku, mille põhjuseks on tihtilugu inimeste jäikus etiketist kinnipidamisel.
Mitu raamatus avatud teemat suurendavad huvi nendega süviti minema, et mõista paremini mingeid tänapäeva suundumusi. Näiteks seda, et juba 1930ndatel olid olemas õpetused naistele hügieenisidemete õmblemiseks. Samas, kui tervisliku toitumise ja eluviisi asjus tehti propagandat, tekib küsimus, kuivõrd ja mis vanusest alates teadsid naised, et selliseid sidemeid on vaja õmmelda. Meenub lugu minu enda suguvõsast, kus vanem sugulane kartis nooruses, et on suremas, sest keegi polnud talle kunagi selgitanud, mis on kuupuhastus.
Naise näiline emantsipeerumine
Paljud peatükid käsitlevad naiste positsiooni muutumist ühiskonnas. Näiteks saab üheks emantsipatsiooni ilminguks pidada ka autostumist. Lisaks tõsiasjale, et mõnedki naised omasid või juhtisid ise autot, oli 1930ndatel ka naistaksojuhte. Neilt eeldati siiski naiselikkuse säilitamist ja teatud riietuse kandmist (nahkmantel, maitsekas sall, vajadusel spetsiaalne automüts või -prillid). Siinkohal väike, kuid mitte liiga tõsine nurin: meeste etiketi järgimisest saab raamatust hoopis vähem teada. Aga eks ole ka mainitud, et naistele oli reegleid seatud rohkem kui meestele.
Paljud trendid jõudsid Lääne-Euroopast Eestisse väikese viibega, nagu näiteks poisipea soengumoes. Palju võeti šnitti ka Põhjamaadelt. Siinkohal sobib tsiteerida kurioosset lõigukest: „Esialgu tekitasid poisipeadega naised paljudes suurt võõristust, mistõttu nende vastu võeti mitmel pool ajakirjanduses sõna. Poisipea kriitika seostus enamasti emantsipeerunud naise kuvandi negatiivsete tahkudega. Näiteks olevat ühe Londonis aset leidnud abielulahutuse põhjus olnud säärane: „Naine poisipeaga ei taha enam pliidi juures püsida, ei oota enam lapsi. Lühidalt ta pole enam endine naine ja lahutus on paratamatu.“
Ajakirjandusse saadeti samal teemal murelikke küsimusi, nagu: „Vastuseks Teie järelepärimisele: „Kas poisipea ja lühike kleit kaovad?“ vastan Teile: „Mitte kunagi, sest niikaua kui naine vaba on, jääb püsima poisipea ja lühikene kleit.““ Kuigi naised said vabadust mitmel alal praktiseerida, jõudis mõni neist ka näitekohtuni, kus moodne naine oli süüdistatava rollis, kuna käib liiga palju kohvikutes ja lokaalides, joob, suitsetab, meigib end ning jätab kodu hooletusse.
Nagu ka varem mainitud, oli ühiskond (ja on osati siiani) patriarhaalne. Raamatus tuuakse välja, et isegi Eesti naisliikumiste juhtide tubli töö tulemusel ei saa öelda, et naistele määratud kohustuste hulk (pere, kodu, töö) oleks vähenenud. Kodukultuuri edenemisel tõusid ka esteetilised ja hügieenistandardid ning suurenes surve oma koduruume planeerida ja süstematiseerida. Samas oli positiivne, et kodukultuuri edendamise tuultes tõusid naised varasemast rohkem esile. Riikliku Propaganda Talituse loodud allüksus Kodumajanduskoda (KMK) tegi naiste hääle avalikkuses varasemast rohkem kuuldavamaks ja kuulatavamaks.
Kahe sõja vahelisel ajal prooviti muuta eluasemeid ka ühtlasemaks. Külaliste võõrustamiseks mõeldud priiskavate tubade kõrval hakati parandama pere enda elutingimusi. Kuigi tõed pärinevad 1930ndatest, tundub, et alles nüüd on hakatud vabanema kuningliku võõrustamise sunnist. Kui minu (vana)vanemate laud on olnud toidust lookas, ühtemoodi serviisiga ning kolme käiguga (külm eelroog, soe pearoog ja magustoit), siis nüüdsetel sünnipäevadel ei panda pahaks, kui 30–40-aastaste lauda katavad poepakendis snäkid või papptaldrikud.
Igati väärt lugemine
Kokkuvõttes võib öelda, et „Moodsa elu õppetunnid“ on igati väärt lugemine ning seal käsitletu ei pea jääma vaid Esimese ja Teise maailmasõja vahelisse ajastusse. Mitu raamatus avatud teemat kutsuvad süvenema. Kõditama jääb mõte, kuhu oleksime rahvana jõudnud, kui vahepeal ei oleks olnud mitmekümneaastast okupatsiooni. Raamat toob ju päevavalgele hüppe, mis tehti paarikümne aastaga inimeste käitumises, ning paneb peatükkide kaupa üllatuma. Kuigi propaganda ei ole eesti keeles hea tooniga sõna, tekitas raamatu lugemine tundmise, et ehk oleks mingit laadi sarnane riiklik talitus taas kord vajalik kommete õpetamiseks. Vähemalt hea algatuse nimel, et suunata inimesi sallivama, võrdsema ja viisakama ühiskonna poole.