Maria Valdma-Härmi näitus „Sõnade surnuaed“ Hiiumaa muuseumi Pika Maja hoovi keldris kuni 19. VIII.
Ehtekunstnik Maria Valdma Härmi näitus ei toimu Hiiumaa muuseumi Pikas Majas, nagu algselt plaanitud. Väljapanek on eksponeeritud muuseumi kõrval maakeldris. Seda tüüpi keldrid on Kärdlale iseloomulikud: keldri kohta avar ja kaunilt laotud põrandaga ruum on Pika Maja kõrval alati olnud, ometi pole seal varem näitust tehtud. Asukohavalik on Maria Valdma-Härmi esimene võit: pime ja madal võlvitud ruum vastandub juulipäeva leitsakule ja kehtestab ennast niipea, kui vaataja kummardudes üle läve astub. Teosed, kujundus ja näituse avamispäevast ukse kõrvale vaasi jäänud liiliate lõhn muudavad vana keldri vaat et sakraalseks, ruum omakorda suunab kogu tähelepanu eksponaatidele.
Peformatiivne raamatukogu
Eksponaadid mõjuvad kui peeglite labürint, juhtides tähelepanu küsimustele, mis on kirjutatud sõnadega ehetele ja sõnadeta nende vahele. „Kuidas rääkida sõnadeta? Kuidas mäletada meenutamata?“ küsib kunstnik, pakkudes vaatajale ka kui mitte just vastuseid, siis vähemalt vihjeid. Näituse kaastekstis on autor nimetanud „Sõnade surnuaeda“ performatiivseks raamatukoguks.
Valdma-Härmi ehted on asetatud süsimustadele raamatuvirnadele, mis võiksid mõjuda neutraalse taustana, aga kipuvad tumeda portselaniga üheks sulama, jättes nõnda mulje erakordselt rasketest ja hoomamatu suurusega ehetest. Raamatute virnad on laotud kogumispunktist saadud trükistest.
Mõte, et on olemas kogumispunkt raamatutele, mida mitte keegi mitte kunagi ei kavatse lugeda, ning et need raamatud võidakse rahumeeli hävitada, on iseenesest veidi ehmatav. Raamatute hävitamise põhjus ei ole tsensuur, vaid huvipuudus. Valdma-Härmi otsinguid on tõuganud tagant arusaam sõnade ja tekstide paberkujul esitamise kaduvusest ja sellega seotud paratamatuse tajust. Virnadesse laotud raamatud ei ole enam loetavad kasvõi seetõttu, et nad on värviga kinni spreitatud. Võib-olla keegi kunagi luges neid, jättis midagi meelde ja kannab seda kaasas nagu ehet või talismani, mäletab meenutamatagi? Võib-olla on Valdma-Härmi ehetele pudenenud sõnad pärit ammu unustatud tekstidest.
Ehetele jäädvustatud sõnu saab lugeda õrnadelt portselanplaatidelt, mis meenutavad ühtaegu laest koorunud värvi, murtud ja rebitud paberilehti või läbitungimatut betooni. Ühel portselanplaadil on kirjas: „Colorless green ideas sleep furiously“ ehk „Värvitud rohelised ideed magavad raevukalt“. See grammatiliselt korrektne, ent olematu sisuga lause mõjub pealiskaudsel lugemisel sügava ja poeetilise mõttena. Alles siis, kui mu õde mulle selgitas, et see lause on tühine – iga järgnev sõna tühistab eelmise –, saan naljast aru. On see nali? Võib-olla on tegemist suuremat sorti naljaga, sest hakkan kahtlema, kas varem mainitud performatiivne raamatukogu pole mitte sama tüüpi sõnade kooslus. Ja kas mitte ka kaastekstist pärit väide, et edasised kohtumised on tabamatud?
Või siis oli esimene, tähenduse otsimise eelne taju täpsem. Sest isegi kui colorless green ideas sleep furiously on teaduslik üldtuntud näide lingivistikast, toimib see erksat poeetilist kujutluspilti tekitava jutustusena. Lahtipudenenud sõnad loovad Valdma-Härmi ehete vahele arusaamatu terviku: see on pigem udu kui pilv, pigem vari kui valgus.
Valgus ja varjud
Valgus, muide, on näitusel väga hea. Varje on rohkem kui valgust ja see muudab teosed hapraks ja kihiliseks. Voldid, kurrud, kortsud ja kurvid tõusevad esile ja varjud nende vahel hakkavad tantsima veidraid tantse. Raamatuvirnad, mis ehteid kannavad, pole kuigi kõrged, nõnda peab vaataja iga teose ees kummardama. On harjumatu ja veidi ebamugav muudkui tõusta ja kummardada, kummardada ja tõusta selles sakraalses keldris. Ent see aeglustab käiku ja aitab süveneda niigi väiksemõõduliste teoste detailidesse.