Nii nagu kassi võime alati käppadele maanduda on refleks – selles ei ole midagi otseselt ettekavatsetut –, näib ka Diāna Tamane oma kunstis ikka ja jälle perekonna poole pöörduvat mitte sellepärast, et see on osutunud ammendamatuks allikaks, vaid alateadliku refleksi ajel.

Nüüdseks üle kümne aasta väldanud „uurimus“ algas Pallase fotoosakonnas lõputööna kaitstud „Perekonna albumist“ (2012). Sarja esimene foto, kus on kujutatud kunstniku isa Potsataja kõrvadega, sündis asjaosaliste sõnul spontaanselt, mängulise juhuse kaudu. Nüüdseks on sellele järgnenud enam kui kümme aastat viljakat ja eripalgelist loomingut, mille keskmes on kunstniku perekond. Kui esimestes sarjades räägiti autorist enesest teda ümbritseva perekonna suhete dünaamika keerises, siis üsna kiiresti pööras Tamane pilgu ka genealoogiale, päritolule ja kodukohale. Kui varem oli Diāna Tamane oma pereliini noorim, kes otsis kontakti esiemadega, siis hiljutistes töödes on ta võtnud emaliku rolli, mille vahest kõige kujundlikumaks väljenduseks on kiri õele „Kallis Elina“ Tartu kunstimuuseumi näitusel „Pool-armastus“ (2022).

Kokkuvõte

Paar aastat tagasi NARTi kunstiresidentuuris Laura Tootsi kureeritud grupinäitusel „Tunnete portree“ esilinastunud filmi „Sama taeva all“ (2021) kirjeldades ütles Tamane, et sellest kujunes omamoodi kokkuvõte tema viimase kümne aasta loomingust. Pool aastat hiljem EKKMis toimunud suurt retrospektiivset isikunäitust „Puudutuse tüpoloogia“ kirjeldas kuraator Peeter Talvistu kui kunstniku suguvõsa naistele pühendatud fotosarjade kokkuvõtet. Kokkuvõtete taustal tekib paratamatult küsimus, kas kunstnik kavatseb nii-öelda joont alla tõmmata.

Elina

Kuid ei, vaid paar kuud hiljem tutvustas Tamane Tartu kunstimuuseumi näitusel „Pool-armastus“ oma poolõde Elinat, kellega vaatajad seni veel kohtunud ei olnud, kuid kelle sirgumist oli Tamane sünnist saati regulaarselt pildistanud ning keda ta ka edasi pildistada kavatseb. Nii lisandus Tartu kunstimuuseumis veel näituse toimumise ajal algsele kaheteistkümnele portreele kolmeteistkümnes. Kui helistasin kunstnikule faktide kontrollimiseks, kuulsin, et ka tänavune portree sai hiljuti pildistatud ja see tuleb 4. augustist Rüki galeriis ka avalikkuse ette, kui „Pool-armastust“ taas eksponeeritakse. Samal ajal saab Läti kunsti­muuseumis äsja avatud grupinäitusel „Ära nuta. Feministlik pilk läti kunstis 1965– 2023“ näha ka uusimat versiooni mõnevõrra vanemast kestusprojektist „Perekonna portree“ (2013– …), mille tarbeks on kunstnik Riias käies diivanile üles rivistanud kõik pere naised.

Niisama hämmastav kui kassi võime alati käppadele maanduda, on ka Tamane võime alati siis, kui näib, et kõik võimalused on ammendatud, tulla lagedale uue looga oma perekonnast, ilma et keegi saaks sisule või vormile kordust ette heita.

Tellimused

Tõenäoliselt kõige kaugemale oma sisse­tallatud rajast astus Tamane tänavu kevadel Tallinna Linnagalerii näitusega „Meri – see oledki sina“, kus ta eksponeeris meditatsioonipraktika käigus sündinud abstraktseid akvarelle.

Rääkides ühest oma tuntumast fotosarjast „Vererõhk“ (2016), on Tamane öelnud, et teda huvitas pereliikmete suhe fotograafiasse ja asjaolu, et tal õnnestus ka vanavanaema elus leida tähelepanu vääriv kontakt fotoga, mis üllatas kunstnikku ennastki. Tamane on ka eksponeerinud pannood, mis koosneb tema isa pildistatud interneti müügiportaalide tootefotodest. Kirg, millega kunstniku vanaema on täitnud kodused albumid lillefotodega, veenis teda vanaema „seebikarbi“ fotod projekti „Lille smuugeldaja“ (2016–2019) kujul näitusesaali tooma.

Minu arvates siiraima sissevaate teiste pereliikmete kunstisuhtesse on aga pakkunud Riias ISSP galerii (2018) näitus „Tellimused“ („Commissions“). Isa oli fotograafist tütart ilmselt seni tüüdanud, kuni too järele andis ja elutoaseina kaunistuseks kahe sillaga Daugava panoraami pildistas. Vanaema aga tahtis tütretütrelt kaunist päikeseloojangut, mida Tamane mitme suve jooksul pildistada üritas, vanaema ei jäänud aga ühegi fotoga rahule. Lõpuks lepiti sellega, et Tamane lasi lõuendile trükkida vanaema enda tehtud foto pere Kursīšis asunud majast. Näitusel eksponeeritigi kahe kirjeldatu kõrval veel kolme tellimustööd. Kusjuures „Tellimusi“ saatnud trükise tarbeks tehti kõigi pereliikmetega väikesed intervjuud, kus muu hulgas küsiti: „Milline on sinu arvates hea foto?“ Vanaema: „Head fotod need, kus on kujutatud perekonda, loodust ja merd“, isa: „Ma ei tea kunstist suurt midagi …“, ema: „See, kus on peegeldatud alateadlikku või mis on kooskõlas meie arusaamaga har­mooniast …“

Kunstiteraapia

Kui varem otsis Tamane viise, kuidas pereliikmete elu ja töö käigus sageli juhuslikult sündinud „looming“ tänapäevases kunstikeeles kõnelevaks looks vormistada, siis oma uusimate teostega näib ta, olgu kadedusest või uudis­himust, igatsevat ka enesele õigust suhestuda kunsti vabadusega, mis on tema profaanidest pereliikmetel. Mulle näib, et kuraator Siim Preimani poolt algaja siiruseks nimetatud akvarellide sarjas „Meri – see oledki sina” ja napilt kuu varem Tartu Kogo galeriis Brigit Aropi kureeritud grupinäitusel „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ eksponeeritud keraamikakatsetustes „Minu sametised talved“ (2023) on Tamane püüdnud luua kunsti, lähtudes professionaalsetest normidest rikkumata pereliikmete kunstiarusaamadest.

Kui Tamane minult Tallinna Linna­galerii näituse kohta arvamust küsis, kordasin sisuliselt kuraator Preimani sõnu, öeldes, et usaldan teda kui kunstnikku ning ootan põnevusega, kuhu ta selle teemaarendusega välja jõuab. Olles nüüd pool aastat järele mõelda saanud, näib mulle, et meditatsiooni käigus sündinud akvarellide ja Tamane varasema foto­loomingu lõhe, mida peale minu kindlasti veel paljud Tallinna Linnagalerii näituse külastajad adusid, ei ole tegelik. Kass maandus taas käppadele. Keel põses, võiks öelda, et seekord ei eksponeerinud Tamane mitte oma pereliikmete kunsti, vaid esimest korda oma enda kunsti.