Kõik kuus Bachi Brandenburgi kontserti annavad pillimängijatele võimaluse osaleda aktiivses muusikalises dialoogis, vajadusel ennast solistlikult kehtestades või lihtsalt kõlade kaudu koos mediteerides. Bachi itaalia concerto vormist inspireeritud enamasti kolmeosalised orkestriteosed pakuvad laia skaala barokkpillide tämbreid, sest igas kontserdis on teatud pillirühmadel kindlaks määratud prioriteedid. Minu teada on eesti kuulajaskond tihemini saanud kuulata II ja V Brandenburgi kontserti, seda põnevam tõotas tulla soomlaste kavavalik. Avalooks oli Kontsert nr 1 F-duur BWV 1046, kus keelpillidega on vastandatud puhkpillid – metsasarved ja oboed. Barokkpuhkpillide mahe jahisarvi imiteeriv kõla segunes keelpillide, klavessiini ja oreli kõlaga ning oli omaette hõrk kuulamiskogemus, mida kahjuks kippusid rikkuma ilmselged intonatsiooni, samuti koosmängu probleemid.
Kirjutaksin selle puudujäägi orkestri uue koosseisu arvele, mis pole veel saanud piisavalt lavakogemusi, ehkki 1997. aastal asutatud kollektiiv on oma tegutsemise vältel esinenud vägagi kaalukatel festivalidel üle maailma. Vaatamata ohule tempode valikus n-ö üle võlli minna, oli Kontsert nr 1 oma ainulaadse süidiliku vormiga unikaalne kõlaelamus. Kontsert nr 3 G-duur BWV 1048 on keelpillikeskne, pakkudes pea igale liikmele võimaluse virtuoossusega hiilata. Viiulite-vioolade ühelt teisele fraaside ülevõtmised olid nõtked ja väga hea tooniga mängitud. Viimane Allegro oma sähvivate kuueteistkümnendikliikumisega kaotas osa oma mõjust liiga kiire tempo tõttu, mis ilmnes eriti bassipillide sisseastumises ning barokliku tulihingelise artikuleerimise asemel kandus kuulajateni vaid ähmane sumin.
Tunnine kava kulges emotsionaalses tõusujoones ning viimases, IV kontserdis BWV 1049, solistideks viiul ja kaks plokkflööti, võlusid hea fraasikujundus ja tugeva energeetikaga esitatud soolod. Väike, aga väga tähtis kõrvalepõige. Nimelt tuli kava lehitsedes taas kord kokku puutuda terminiga „tšembalo”, mille ajahammas on nüüdseks sujuvalt eesti keelest eemaldanud, nii et juba mõnda aega on olnud kasutusel sõna „klavessiin”. Tänaseks on välja kujunenud kokkulepe (seda võib nimetada ka kirjutamata seaduseks), et näppepill nimega klavessiin on meie keelde tulnud prantsuse, mitte saksa ega itaalia keelest. See kokkulepe on hädavajalik segaduste vältimiseks. Jäägem siis ootama taaskohtumist selle kõrgprofessionaalse orkestriga, kui muutuste tuuled on jõudnud pisut vaibuda ja kollektiivi ühisorganism saab jälle hea toonusega funktsioneerida.