Reisisaatja Ardo Ran Varrese õhutusel jagasid bussis viibijad mälestusi aegadest, mil Kaarli puiestee ja Kivimäe õppehoone vahel pendeldamine oli igapäevaelu enesestmõistetav osa. Kontserdipaigas võttis külalisi vastu akendest ja ustest kostuv innukas helitekitamine Tallinna muusikakeskkooli kasvandike poolt.  Mõistagi programmiväline, sest see õppeasutus tegutseb ju tänaseni Kivimäel, olles hõivanud ka kunagi EMTA-le kuulunud hoone, kuhu sügisfestivali külastajad oma sammud seadsid. Lava oli sätitud saali, kus toimusid omal ajal paljud üliõpilaskontserdid ja eksamid. Täpsustuseks olgu fakt, et olude sunnil moodustati nimetatud saal omal ajal ei kusagile mujale kui keset pikka koridori, märksõnadeks „ahtad kollased betoonseinad”, „käegakatsutav lagi”  ja „olematu akustika”.

Sügisfestivali avakontserdist kujunes pigem meeleolukas kui akadeemiline sündmus, viimast tonaalsust hajutasid Kristjan Halliku ja Timo Steineri spontaansed sõnavõtud ja teoste tutvustamine. Esinejateks olid nii TMKK õpilased kui EMTA üliõpilased, õppejõud ja vilistlased ning kontsert koosnes nende eesti heliloojate loomingust, kes on saanud kõrghariduse Kivimäel. Teoste kirjutamise aeg jäi aastatesse 1967–1997, neljateistkümne teose seas kolm erandit: Lepo Sumera „Ostinatovariatsioonid” ja Raimo Kangro Klaverisüit op. 1, mis valmisid heliloojatel juba keskkooli ajal, ning Mirjam Tally teos „Arlekiin”, mis sündis aastal 2000 arvatavasti EMTA uue hoone seinte vahel. Retrokontserdi üheks meeldejäävamaks killuks oli René Eespere teose „Neli ostinaatot” süvenenud ja jõuline ettekanne pianist  Tarmo Eesperelt. Kontserdi tipphetkeks kujunes Toivo Tulevi teos „Fit brevis pausa silentii”, mille kandsid ette Harry Traksmann (viiul), Leho Karin (tšello) ja Marje Lohuaru (klaver). Ainulaadse elamuse pakkus Märt-Matis Lille teos „Evolvendo”, esitajaks Anna Kelder flöödil. Teos kanti ette kinolinal, salvestatuna Kivimäe koolihoonete lagunenud koridorides ja räämas sööklas.

Kuna käimas on innovatsiooniaasta, võib nimetatud video- ja kõlapildile  omistada lausa erilise tähenduse. Ammuks see oli, kui säärane õpikeskkond oli muusikute argipäev, mille kõrval tänane modernne õppehoone ühes kõikide uuenduslike suundade ja võimalustega on otsekui kätte võidetud paradiis. Innovatsiooniga EMTA-l probleeme ei ole ning uuenduslikke ideid näib jätkuvat igas valdkonnas. Seda kinnitab festivali lühiooperite õhtu Kanuti gildi saalis, kus kanti ette kevadel  esietendunud Monika Mattieseni „DMeeter” ja Age Hirve „Tuleloitsija”. Kuna EMTA ooperistuudio õppekavasse on integreeritud innovatiivse muusikateatri õpe, olid nimetatud etendused üliõpilastele kahtlemata hea proovikivi. Liis Kolle lavastatud lühiooperitest moodustus hea kunstiline paar. Kuigi mõlemad teosed kandsid mõnevõrra sarnast sõnumit maailma hävitamisest ja selle asemele parema  loomisest-sündimisest, erines nende sisu ja lahendus üsnagi palju. Hirve „Tuleloitsija”, mis põhineb August Gailiti novellil „Punased hobused”, pakkus oma lühidusele vaatamata arvukalt põnevaid muusikalisi ja sisulisi detaile. Lühikese ajaruumi sisse oli surutud tegelaskujusid Mudaallika talu pererahvast hiina arstideni, ent sellest hoolimata olid ooperi kulg ja sisu kergesti jälgitav. Veenva pearolli etendas püromaanist Mari osatäitja Géraldine Casanova ning oma panuse andis EMTA ansambel Risto Joosti juhatusel, kuigi ansamblimäng võinuks olla ooperi mõju suurendamiseks intensiivsem.

Hasso Krulli tekstile loodud lühiooperi „DMeeter” tegi terviklikult mõjusaks just tegelaskujude ja helide nappus. Kogu sisu andsid edasi kolm tegelast: Demeeter (Kristiina Hunt), Meeter (Simo Breede) ja Lind (Mari Mägi), muusikaliseks saateks hõre helikude  live-elektroonikaga (Hans-Gunter Lock). Erilist tähelepanu väärib Ruth Prangeni kunstnikutöö, tema kujundatud peategelase hiiglaslik valge kleit täitis etenduse vältel kogu visuaalse pildi. Tunnustusest EM TA innovatsioonipoliitikale ja üliõpilaste tasemele kõneleb fakt, et lühiooper „DMeeter” valiti 250 projekti hulgast rahvusvahelisele festivalile „Neu/Now”, mis on sel sügisel osa Vilniuse kui kultuuripealinna programmist.  Innovatiivsust ilmutati samuti sügisfestivali programmi kokkupanemisel, sest esmakordselt oli tänavu kavas draamaetendus, osatäitjaiks EM TA lavakunstikooli 24. lennu tudengid. Tegemist oli Aleksandr Pepeljajevi lavastuse „Margarita ja Meister” esietendusega teatris NO99. Lavastus põhineb Mihhail Bulgakovi teosel „Meister ja Margarita” ning pööratud pealkiri kõneleb Margarita vaatepunkti prevaleerimisest. Pepeljajev kui väljapaistev tantsuetenduste  lavastaja oli seekord jätnud üsnagi suure osakaalu sõnalisele materjalile, mida noored näitlejad kaelamurdvaid akrobaatilisi trikke sooritades suure visaduse ja energiaga püüavad edasi anda. Laval oli korraga mitmeid Meistreid ja Margaritasid, sest enamik rolle oli duubeldatud. Sarnaste osatäitjate paljusus moodustas omanäolise lavategevuse arengu, nõudes trupilt väga head ansamblitunnetust. Kuigi enamikul publikust jooksis ilmselt samal  ajal peas oma ettekujutus Bulgakovi rikkalikust teosest, oli ka laval toimuv ühes andekalt lahendatud videoprojektsioonide ning ülienergiliste tantsunumbritega kahtlemata vaatamist ja tunnustust väärt.