Mis inspireeris seda näidendit kirjutama?
Konkreetse fookuse seadis kirjutamisele üks uudisnupuke (Ameerika Ühendriikide) nn postmodernsetest leibkondadest, kus on keskmiselt 1,5 liiget. Tekkis küsimus: milline üks 1,5-liikmeline pere välja näeb? Millised üldse on praegused perekonnad? Kuidas on kiiresti muutuv maailm mõjutanud inimeste võimet elada täisväärtuslikku pereelu?
Mis teeb ühe näidendi heaks?
Heas näidendis võiks tegeleda mingi tahuga, kuidas inimene olla, mingi probleemiga, mida inimene olemine endaga paratamatult kaasa toob. See võib olla ka lauskomöödia. Hea näidend peaks puudutama, ärritama ja miks mitte ka lõbustama – parimad näitemängud teevad seda kõike korraga.
Kui palju oled näidendikirjutamist õppinud ja millises osas on see lihtsalt anne?
Arvan, et olen näidendeid tõlkides kogemata läbinud päris korraliku koolituse. Spetsiaalselt näidendikirjutamist õppinud ei ole.
Millist dramaturgiat läheb praegusel eesti teatril vaja?
Võimalikult eripalgelist. Mida rohkem on omanäolist dramaturgiat, seda tugevam on eesti teater.
Mida tahaksid, et su näidendiga edasi juhtub?
Soovin, et see lavastataks.
SIIM NURKLIK II koht – „Kas ma olen nüüd elus”
Millest räägib näidend „Kas ma olen nüüd elus”?
Ehk on esmalt lihtsam öelda, mida seal ei ole: ei ole lugu, ei ole tegelasi, ei ole ideed. On sotsiaalsed struktuurid, ideoloogilised voolud, psühholoogilised mehhanismid, kultuurilised koodid. Ja teised jõud, mis inimesi läbivad ja loovad; jõud, mis on ehk veel hädavaevu usutavad. Tegelased on parimal juhul numbrid, näidised, vahendid või kanalid. On laused ja seosed, on rollid ja olukorrad, on võimetused ja võimalused. On sinu uudishimu.
Mil määral pead end näitekirjanikuks?
Ma ei mõtle endast näitekirjanikuna ja kuigi „Kas ma olen nüüd elus” paigutub arvatavasti näidendi kategooriasse (kui ilmtingimata kategoriseerima peab), oli teksti selline areng pigem juhuslik ning see sisaldab praegugi palju teisi žanre: proosa, luule, blogi, reportaaž, essee, manifest jne. Näidend/teater on lihtsalt üks formaat mitme seas – oma piirangute ja potentsiaaliga. Ka siis, kui masendavalt paljud lähtuvad pigem piirangutest kui potentsiaalist.
Kuivõrd su mitmekesine kirjutamisviis on esteetiline seisukohavõtt?
Ma ei kirjuta, nagu ma kirjutan, seepärast, et see oleks minu kunstiteoreetiline positsioon. Ma kirjutan nii, sest ma tajun maailma nii. Ma ei tea kunstiteooriast mitte midagi. Ma kirjutan nii, sest see on minu jaoks ainus loomulik, põnev viis kirjutada – ja lugeda, ja mõelda ja kogeda. Ühesust, lineaarsust ega koherentsust pole, ent neid pole mujal ka ja milleks seda peale suruda. Paljudele tundub see kindlasti liiga kaootiline, aga paljudele minu taustaga inimestele, eriti noortele, tundub jälle traditsiooniline lähenemine lootusetult jäik, võõras ja aegunud.
Mida tahaksid, et su näidendiga edasi juhtub?
Ma tahan, et see leviks. Raamatuna, netileheküljena, lavastusena või sisestage oma variant – kõik lisaks midagi. Endale on samas hetkel peamine lihtsalt see, et valmis sai.
Küsinud Eva-Liisa Linder