Põhjamaadel ollakse kliimaeesmärkide seadmisel ja lahenduste katsetamisel meist mitu sammu ees. Eeskätt puudutab see omavalitsuste tegevust: eeskuju näitamist ja uute lahenduste järeleproovimist. Näiteks Oslo linn on ehitamises ringmajanduse eestvedaja mitme projekti ja programmiga. Avaliku sektori innovatsiooni ja visiooni veab linnavalitsus planeerimise põhimõtete ja kriteeriumidega, linnavarafirma Oslobygg kavandab ja viib ellu arendus- ja ehitustegevust ning tulevikusuundi aitab tegelikkuseks vormida eraalgatuslik tulevikuprogramm „Futurebuild“.
Uued nõuded, kohustuste ajatamine
Norras hakkasid ringmajanduses 2023. aasta 1. juulist kehtima uued nõuded. Üks sätestab kohustuse projekteerida hooned nii, et need saaks edaspidi tükkhaaval lahti võtta, neid tükke eraldi hooldada ja asendada, lammutusmaterjali oleks aga kerge uuesti kasutada. See tähendab, et tulevikumaju ei panda enam kokku liimimise ja keevitamise varal, vaid keermete, kruvide ja poltidega, seda nii teraskonstruktsioonide kui ka raudbetooni puhul, viimistluses eelistatakse aga krohvitud pinna asemel kruvitavaid seinaplaate. Otsitakse ka lahendusi, kuidas kasutada puidu pinda kahjustavate kruvide ja naelte asemel pigem puidust tappe.
Seega on jõutud arusaamises, kuidas maju ehitada, hooldada, uuendada ja lammutada, sajandi või paari vanuse mõtteviisi juurde. Väljakutse on, kuidas teha seda massehituse ja -renoveerimise ajastul ning tingimustes. Ühte puitsauna või -eramut on lihtne palgikaupa lahti võtta, Mulgimaalt Virumaale vedada ja uuesti püsti panna. Kuidas seda korrata aga mõne teistsuguse hoonega, suure mõõtkava puhul ja kiiresti?
Norras hakkas suuremate ehitiste puhul kehtima ka kohustus koostada lammutamise korral korduskasutuse ja lammutuse aruanne, mis seni on olnud soovituslik. Selline aruanne, kus on kirjas, millist materjali ja millises koguses saab uuesti kasutusele võtta, on ringmajanduse alus. Ühtlasi on see ka hea võimalus läbi mõelda, mida ja millises ulatuses saaks ja tuleks uuesti kasutusele võtta, selmet kõik kiiresti purustada.
Kliima mõju leevendamine
Oslo linn plaanib 2023. aastaks vähendada süsinikuheidet 52 protsenti ja aastaks 2030 koguni 95 protsenti. Selleks on välja töötatud kriteeriumid, mille alusel oma tegevuse mõju hinnata. Süsinikuheite vähendamise võtted tuleb ära näidata planeeringus kuue teema puhul.
Esiteks rohelised liikumisvõimalused. See tähendab, et eelistada tuleb ühistranspordi arendamist, jalgrattateede rajamist, parkimiskohtade vähendamist. Ehitada saab sinna, kus on ühistranspordi taristu ning mugavad jalg- ja jalgrattateed juba olemas. Keskendutakse kesklinna arendamisele ja tihendamisele.
Teiseks sini- ja rohetaristu. Eesmärgiks on võetud vee- ja rohealade säilitamine ning bioloogilise mitmekesisuse soodustamine. Muu hulgas mõeldakse sellele, kuidas majadega sini-rohevõrgustiku tihendada ja sidusamaks muuta. Näiteks rajatakse hoone katusele tolmeldajatele korjealasid.
Kolmandaks tuleb läbi mõelda sademeveega seotud küsimused. Pooldatakse looduslähedaste sademeveesüsteemide rajamist, et väiksed ja esimesed veekogused kinnistul kokku koguda ja immutada. Sama eesmärki kannavad nn kuivade kraavide ehk voolusängide rajamine, mis täituvad vaid suuremate paduvihmade ajal. Nii saab ka tugevamate sadude ajal vähendada koormust linna torustikule.
Neljandaks keskendutakse kliimasõbralikele ja säästlikele energialahendustele. Otsitakse võimalusi lahendada need sünergias naabritega, eelistatakse kaugkütet, toodetakse taastuvenergiat. Üha enam soovitakse majapõhiseid tuuleenergia lahendusi, aga kuna nendega kaasneb müra, siis peetakse paremaks päikeseenergiat. Oslos on välja töötatud kaart, kuhu võib päikesepaneele paigaldada. Ajaloolises kesklinnas paneele üldjuhul kasutada ei tohi. Lokaalset maakütet ei lubata Oslos kehvade pinnasetingimuste tõttu: pole ohutu, kui pinnas sagedasti läbi puuritakse.
Viiendaks ehitusmaterjalide taaskasutus ja kestlikkus. Püütakse vältida hoonete lammutamist ja hoida need pigem kasutuses. Soodustatakse infrastruktuuri korduskasutust ning pika elueaga kestlike materjalide tarvitamist.
Kuuendaks on eesmärgiks võetud jõuda 2030. aastaks fossiilkütusevabade ehitusplatsideni. Oslos vaadatakse ehitussektori mõju laiemalt ning kavandatakse ka ehitusplatsi CO2 jalajälg neutraalseks, s.t elektrimasinate kasutamist. Euroopa süsinikuheitest tuleb keskmiselt 40 protsenti ehitussektorist, Oslos on see kõigest 12 protsenti, sest elektri tootmiseks kasutatakse hüdroenergiat. Transport annab aga 52 protsenti süsinikuheitest. Seega on mõistetav, miks peetakse vajalikuks tegeleda ka ehitusplatsi heitega. Pealegi väheneb nii ehitusmüra, paraneb ümbruskonna elanike elukvaliteet ning platsi töötajate töökeskkond.
Takistused
Korduskasutus on sageli kinni hoiakutes ning ka õigusaktidega ei nõuta hoonete säilitamist (v.a kultuuripärand) ning materjalide uuesti kasutamist. Ka Oslos pole üheselt selge, kuidas korraldada infojagamine, s.t mil moel koondada teave selle kohta, mis ajal ja millised mõne nn doonormaja materjalid saadaval on. Puudulikud on ka demontaaži tehnoloogiad, edasi tuleb tööd teha materjalide nõuetele vastavuse hindamise ja dokumenteerimisega.
Ka selle kohta on arvamusi seinast seina. On neid, kes leiavad, et kui kasutada materjali või elementi samal eesmärgil kui algselt, näiteks akent aknana, fassaaditellist fassaaditellisena, siis pole uut dokumenti vaja. On aga ka neid, kes arvavad, et dokumendid peavad siiski ka siis olema, sest muutuvad nii materjalide ja elementide, aga näiteks ka energiatõhususe nõuded.
Katsetamine kui suunamudimine
Selleks et muuta hoiakuid, tuleb näidata, et teistmoodi teha on võimalik ja kasulik. Oslos on katsetuste eestvedajad linnavaraettevõte Oslobygg ja eraalgatuslik programm „Futurebuild“.
Oslobygg on linna allasutus, kogu linnavara omanik ja haldaja, Norra suurim kinnisvarafirma, mille portfellis on 2,7 miljonit ruutmeetrit hoonepinda: koolid, lasteaiad, muuseumid, raamatukogud, aga ka üürielamud. Ettevõte on seadnud ambitsioonikad eesmärgid. Aastaks 2026 tahetakse jõuda selleni, et igas ehitus- või arendusprojektis on täidetud vähemalt kaks korduskasutuse kriteeriumi, 20 protsenti uusehituses ja kümme protsenti renoveerimisel kasutatavatest materjalidest peaksid olema korduskasutatavad ning kõigis remondiprojektides tuleb otsida võimalusi tarvitada juba kasutusel olnud materjale. Märgatavalt soovitakse vähendada ehitiste CO2 jalajälge, sh minimeerida plastjäätmete tekkimist, kasutada kohapeal välja kaevatud pinnast. Eesmärgiks on võetud, et Oslobyggi omanduses tühjad ruumid peavad saama (vahe)kasutusse, eelistatult kogukonna ja kultuuri tarbeks.
Võimaluste kataloog
Praegu kaardistatakse materjalid nendes Oslobyggi ehitistes, mis lähiajal lammutatakse või renoveeritakse, et luua kataloog, kus arhitektid, kinnisvaraarendajad ja ehitajad saavad materjale valida ja broneerida. Loodetakse jõuda niikaugele, et materjal liigub ühest majast otse teise, nii väheneb vaheladude vajadus.
Samal ajal otsitakse võimalusi üles ehitada nn digitaalne turuplats, kus teise ringi materjaliga kaubelda. Praegu vahetatakse mööblit ja muud lihtsamat materjali ühismeedias: ülejääk hõigatakse välja ja kes tahab, see tuleb ja võtab. Turul on juba ka päris palju vahendajaid, sh iduettevõtteid, mis on tuule tiibadesse saanud just viimaste aastate ringrenoveerimise prooviprojektidest.
Kui puudu jääb omaniku (või ehitaja) tahtest, siis lammutamise keelamiseks või materjalide korduskasutamise nõudmiseks Oslo linnaametnikel õigust pole. Samuti piiravad ehitusdetailide, ka sisustuselementide ja mööbli korduskasutust riigivarale seatud tingimused. Need on Eestis ja Norras sarnased: riigile või omavalitsusele kuuluvat vara ei või niisama laiali jagada, vaid tuleb korraldada oksjon. Seejuures võib maja renoveerimisel või lammutamisel ilma igasuguste piiranguteta kõik ülearuse prügina konteinerisse panna, tuleb vaid sorteerida ja liigiti jäätmejaamadesse viia.
Programm „Futurebuild“
„Futurebuild“ on Norras 2010. aastast toimiv ehitussektori innovatsiooniprogramm kliimasõbralike linnade arendamiseks. Tehakse koostööd era- ja avaliku sektoriga. Programmiga on liitunud kuus Norra omavalitsust ja mitmed riigi eraarendajad.
Programmiga tahetakse näidata, et kvaliteetse arhitektuuriga kliimaneutraalsed linnapiirkonnad on võimalikud. Näidisprojektidega on plaanis vähendada süsinikuheidet vähemalt 50 protsenti. Programmi kriteeriumid on riiklike kliimaeesmärkide täitmise nõuetest kaks korda rangemad. Loodetakse, et ambitsioonikad näited ärgitavad kinnisvaraarendajad tegutsema nii, et ollakse kümme aastat ajast ees.
„Futurebuild“ ei paku raha, kõik riskid jäävad arendaja kanda. Programmiga liitumiseks tuleb täita selle baaskriteeriumid ning valida valdkond, millesse panustada: kas ringmajandus või elurikkus. Projektiga liitunud saavad omavalitsuses kiirmenetluse osaliseks: projekt kooskõlastatakse tavapärasest kiiremini, põhimõttelised küsimused arutatakse läbi arenduse algetappides, kui sekkumisvõimalus on suurem. Kiirem menetlus on ahvatlev boonus, eriti Oslos. Kõige olulisemaks peavad programmis osalejad aga seda, et korraldatakse arendajate ja omanike kohtumisi, mis annab võimaluse jagada kogemusi, nii eduelamusi kui läbikukkumisi.
Üks teostatud näidisprojekte on õõnespaneeli demontaaž Oslo valitsuskvartali hoonetelt. Paneeli taaskasutamine oli esimesel korral uuest paneelist 11 korda kallim. Praeguseks on metoodika täiendamise, logistika arendamise ja tehnoloogia täiustamisega jõutud kahe- kuni neljakordse vaheni. Võit keskkonnasäästu mõttes on aga mitu korda suurem. Kui keskkonna kahjustamist maksustatakse rohkem ja materjalide korduskasutusest saab nõue, muutub materjali taaskasutuse hind uue materjaliga samaväärseks ning keskkonnahoid pole pelgalt vabatahtlik tegevus, vaid kohustus.
Vana ja uus materjal
Vanamaterjalide taaskasutuskeskusi leidub Põhjamaadel omajagu. Eesti säästva renoveerimise infokeskuse ehk SRIKi materjaliladugi toimib samadel põhimõtetel. Seal kogutakse ja müüakse vanu aknaid, uksi, piirdelaudu, treppe ja käsipuid, nikerdatud sarikaid, manuseid (hingi, suluseid, jms), varikatuseid ning ka puitu ja paekivi. Ostjateks on enamasti iseehitajatest eraomanikud. Ajal, mil kogu Euroopa tegeleb 1970. aastatel alguse saanud masshoonete massrenoveerimisega, tuleb aga leida lahendused ka uuema materjali suurtes kogustes ringlusse toomiseks.
Oslos avati selleks märtsis väidetavalt üks Euroopa suurimaid ringmajanduskeskusi Ombygg. Tegemist on tohutu suure, 7000ruutmeetrise telgiga, mille saab lahti võtta ja mujal uuesti kasutusele võtta. Praegu seisab see krundil, kuhu hakatakse 2026. aastal koolimaja ehitama. Seega on tegemist ka vahekasutuse hea näitega. Keskuse sihtgrupp on elukutselised tellijad ehk kinnisvaraarendajad, arhitektid ja ehitajad, et aidata neil leida suures koguses materjale.
Keskus pakub kolme teenust. Esiteks annetusena saadud materjali müük. Teiseks pinna rentimine kinnisvaraarendajatele ja ehitajatele, et nad saaksid ajutiselt hoiustada ühelt objektilt kogutud materjali, kuni selle saab paigaldada järgmisele objektile. Kolmandaks komisjonimüük, sh ekslikult valmistatud tellimustööd, mille nõuetele vastavus on tõendatud. Näiteks kui tehases valmib majatäis aknaid, mis ei käi lahti, ehkki tellitud olid avanevad, siis pole lubatud neid kortermajale ette panna, kuid neid saab kasutada büroo- või tootmishoone korral. Müügitulu jagatakse tootjaga. Tootmispraak läheb muidu ümbertöötlusse, mis koormab aga keskkonda rohkem kui selle toodetud kujul kasutuselevõtt.
Töö käib selle nimel, et vaheladu oleks pigem virtuaalne kui kontaktne ning materjalid saaks uuele omanikule müüa ilma neid vahelattu toomata. Pingutatakse ka materjali nõuetekohasuse tõendamisega, et nn paberimajandus korda saada.
Saatan peitub detailides
Oslo liigub kindlalt keskkonnahoidlikuma linna suunas, pelgamata sammude väiksust ega eksirännakuidki. Ometi tuleb küsida, millal võetakse sadamapiirkonda rajatud ooperiteatri, linnaraamatukogu, Munchi muuseumi ja rahvusmuuseumi ning muude uute kestlike avalike hoonete tõttu ajaloolises südalinnas tühjaks jäänud vanad majad uuesti kasutusele.
Norrakate pintslitõmbed on julged selles osas, mis puudutab uut, ent vanu, ka kultuuriväärtuslikke hooneid julgelt ringi ehitada või uue otstarbega kasutusele võtta neil soovi või tahet ei näi olevat. Ka „Futurebuild’i“ üks näidishoone on raekojast kiviviske kaugusel Ruseløkka koolimaja, mis ehitati 1871. aastal ehitatud koolimaja asemele. Vana maja peeti vajalikuks lammutada, sest tundus, et see jäi väikeseks, ruumiprogramm ei vastanud uuele õpikäsitusele ja maja polnud energiatõhus. Samas õpiti ka, kuidas vana maja telliseid ükshaaval kätte saada ja uuesti kasutada.
1970. aastal ehitatud Picasso seinamaaliga valitsuskvartali ühe ploki, Y-hoone säilitamine ei jäänud aga kehva tehnilise seisundi või energiatõhususe taha, vaid 2011. aasta terrorirünnaku traumaga toimetuleku ja kvartali hoonete lammutamise otsuse taha. Tundub, et keerulise minevikuga on lihtsam toime tulla kustutades, mitte seda ümber mõtestades.