Tehes linna ja maa suhteid analüüsivat uuringut,¹ intervjueerisin 2019. aastal kuues Harju- ja Põlvamaa külas sealseid elanikke, kes teadlikult või ebateadlikult on panustanud küla elujõudu. Mind huvitas, kuidas külaelu arendatakse ja kuidas see maastikus avaldub. Uuritav areaal koondas majapidamisi, ühiskondlikke hooneid, teid, külakeskusi ja külaplatse, veekogusid, metsi, piirialasid. Intervjuudesse süvenemisel ja maastiku­muutuste mõtestamisel jõudsin aga hoopis kohakiindumuseni, millel on mõju nii külaelanike enesehinnangule kui ka soovile ümbritsevaga suhestuda ja ruumiloomes osaleda. Selgus, et paljud uuritud paikade ettevõtmised olidki saanud alguse kohatundest ning rohkem või vähem küla toest.

Siinkohal käsitlengi, kuidas maastiku­identiteet jõuab ruumiplaneerimisse ja sellega arvestatakse, ühtlasi osutan probleemidele kaugema eesmärgiga tõmmata tähelepanu kohakiindumusele.

Kohakiindumus

Planeerimises on elujõulisust esile toodud kultuurigeograafiast pärit mõistetega kohakiindumus ja kohatunne. Need mõisted kirjeldavad maastiku identiteeti.² See on kvaliteet, mis iseloomustab maastikku, mida sealsed elanikud tähtsustavad, kuhu tuntakse end kuuluvat, kus on turvaline, kus pakutakse eneseteostus- ja võib-olla ka kogukonnaliikumisest osavõtuvõimalust.

Uuringust joonistus välja kaks küla, kus elanike algatusel oli alustatud külapiiride ennistamisega. Mõlema küla puhul oli taastatud külapiir seoses mälu ja identiteediga. Ühes külas võib näitena tuua ka kohaliku ettevõtja, kes tegeles maheloomakasvatusega ja pidas turismitalu, mille ta oli nimetanud külanime järgi. Ta oli saanud oma ettevõtmisele tuge genius loci’st ja külaelanike toetusest. Tugeva kohapõhise enesehinnangu näide on ehk seegi, et vanemale põlvkonnale pakub koduümbruse maastik ja vanad mälestused tuge kiirelt muutuva ühiskonnaga sammu pidamisel, mis siis, et koduküla pole enam see, mis ta oli enne, sest kadunud on loomakarjad ja põllud. Just mälestustes võivadki peituda vihjed maastiku identiteedi leidmiseks. Tähendusrikkuse nähtavale toomine võiks huvi pakkuda planeerijatele, kes saavad tähenduste kinnistamisel nõu ja jõuga abiks olla.

Teise küla piiri ennistamine viis toimeka külaseltsi asutamiseni. Selle külaseltsi liikmed vormisid maapiirkonna arenguga kursis olijatena ka pärast haldusreformi paiga identiteeti.

Maastikuhoole

Regionaalses planeerimises kasutatakse maastikuhoolde (ingl landscape stewardship) mõistet, mille käsitluse teeb köitvaks asjaolu, et arvesse võetakse elanike paigateadmised. Maastikuhoole ühendab inimest ja loodust, tähistab kestlikku eluviisi ja tasakaalu, eeldab, et maastikukorralduses on läbi põimunud elanike teadmised-oskused ümbritseva keskkonna arendamises kaasa rääkida. Kuulutakse mitmesugustesse võrgustikesse ning teatakse, kuidas tuleb näiteks Euroopa Liidu maaelu arendamise meetmete kaudu (külaplatside korrastamine, külakeskuste väljaarendamine, mahepõllundus, turism) väikeettevõtlusele toetust küsida.

Siit võime järeldada, et regionaalse elujõu tugisambana toimib selline kodaniku­ühiskond, kus on head suhted ja häid teadmisi.

2017. aasta haldusreformi käigus taheti valdade ühendamisel kaasa tõmmata kohalikke elanikke, rajati osavalla- või kandikogud. Sellisel mikropoliitilisel tasandil kohtuvad külade esindajad, kes on teadlikud ühiskonna ootustest ja elanike soovidest ning neid osatakse korrektselt sõnastada. Külade esindajad suudavad näiteks riigi kasinuspoliitika tingimustes põhjendada, miks näiteks kool või raamatukogu vajab säilitamist. Külad, kus tugev ühtehoidmine puudub, on sunnitud kärpimispoliitikaga kaasa minema.

Arengustrateegiatega võidakse kujundada ka sotsiaal-ruumilist ebavõrdsust, kuna poliitiline ja sotsiaalne kapital võimestab elanikke, aga tõrjub kõrvale neid, kel see puudub. Nemad ei oska oma unistusi sõnastada, neil puuduvad võrgustikud või ei ühti nende väärtused üldsuse arenguvisiooniga.

Näiteks võib tuua ühe uuritud küla vanemale põlvkonnale mälestusväärse vana koolimaja vallaomandist eraomandisse mineku. Üks hoone käest äraandmise põhjusi oli külavanema küla­kuvandi maitse-eelistus. Samal ajal tõsteti esile sellesama külavanema tegusid uue kogukonnakeskuse väljaarendamisel – taasiseseisvuse ajal rajatud ja suletud koolimaja väljaehitamine mitme funktsiooniga külakeskuseks ning külateede kõvakattega katmine. Külavanemal olid vajalik poliitiline ja sotsiaalne võrgustik ja visioonide sõnastus- ja rakendusoskus ning mõistagi kogukonna tugi. Koolimaja kui ajalooline külakeskus on ka ilmselt praegu eraomandina heades kätes, sest omanikud väärtustavad kooli ajalugu.

Siin jõuamegi tagasi kohakiindumuse väljendamise ja toetamiseni. Tihti jääb see väikekohtade elanikel eneseusalduse või -hinnangu taha ja seetõttu ei minda oma huvist teistega rääkima. Arutelu on siiski vaja, sest vaid nii tuuakse kokku inimesed, nende oskused ja teadmised.

Ühes intervjuus tõi külavanem välja, et külas on küll tegusaid inimesi, kuid kohata võib ka ükskõiksust. Planeerijad võiksid motiveerida ka passiivsemaid elanikke oma kohakiindumust väljendama, et ka nemad saaksid vastutada, ennast teostada, paigale elujõudu anda.

Huvitavaid nüansse tabasime näiteks nõukogudeaegsete kolhoosi korrusmajade uurimisel. Hoone kasutus, näiteks raamatukoguna, mõjutab ka selle kuvandit. Kui hoone on kasutuskõlblik, siis suhtutakse vastuolulisse pärandisse sõbralikumalt. Seevastu ühe küla korrusmaja, endine probleemne sotsiaalmaja on nüüdseks küll erastatud, kuid suhtumine on teistsugune. Selle hoone elanikud moodustavad eraldi seltskonna, kellega alles tasahilju kontakti otsitakse.

Regionaalarendus eeldab oskusi, mis võimaldaksid ka väikestes paikades eneseteostust. Kohapealsetesse aru­telu­desse tõmmatakse kaasa võrgustiku­väliseid inimesi.³ Niimoodi planeerides tasakaalustatakse üldsuse heakskiidetud visioone, mis otsesemalt või kaudsemalt maastikke kujundavad. Kohapealne arutelu seob inimesi, kel on ajalooteadmised ja pragmaatiline elukorraldus.

Õppimine

Kohakiindumuse ja ümbrusest hoolimisega kujundatakse maastikku, mis omakorda inimesi koha küljes kinni hoiab. Tihti on ruumiplaneerimisse kaasamisel probleemiks, et elaniku seos maastikuga on raskesti märgatav, sest isiklikud lood ja igapäevaelu on maastiku arendajatele liiga ebamäärased. Maastikuhoolet, rahvast kokku toovat maastikukorraldust tuleb veelgi enam käsitleda kui ühist õppimist ja oskuste arendamist.

1 Artikli ilmumist toetas Eesti teadusagentuuri projekt „Maastikuline lähenemine rurbaansusele“ (PRG 398).

2 Derk Jan Stobbelaar, Bas Pedroli, Perspectives on landscape identity: A conceptual challenge. – Landscape Research 36(3), 2011, lk 321–339.

3 Mark Shucksmith, Elizabeth Brooks, Ali Madanipour, Leader and and Spatial Justice. – Sociologia Ruralis 61(2), 2021, lk 322–343.