„Isand Ohvritalitus, isand Kaarik, isand Ader ja isand Tulek rääkisid üksteisega niimoodi: „Kes suudab võtta eimiski peaks, elu seljaks ja surma perseks? Kes teab, et elu ja surm, olu ja häving on üks kehand? Selle tahan endale sõbraks võtta!“ Nad vaatasid üksteisele naerdes otsa, olid jalamaid üksmeelel ning said neljakesi sõpradeks.“

Just see, raamatu kuuenda peatüki „Suur esivanem õpetajana“ alajaotuse 6.5. „Neli sõpra“ avalõik (lk 220) hakkas Margus Oti Zhuangzid lugedes mind miskipärast kummitama. Miks just see? Siin on ilmselt mitu asjaolu koos. Kõigepealt väljendub siin Zhuangzi mõttetarkuse põhituum, mille kohaselt elu ja surm, olemasolu ja häving käivad koos, on üksteisest lahutamatud, olemuselt pelgad muutused, ei midagi püsivat, mida raamatus mitmes kohas ikka ja jälle eri viisil üle räägitakse. Teiseks esitatakse seda tõde siin lausa räigelt ihulik-kehalise võrdpildina: ’pea–selg–perse’, kokku ’üks kehand’ (一體者 yī tǐ zhě). Selle mõtte esitajaks on üks neljameheline kamp kentsakate nimedega tegelasi (kellel vähemalt mõnel on ka kentsakas kehakuju, nagu edasisest selgub). Selle tarkuse äratundmine päädib pahvaku vabastava naeru, üksmeele ja sõprusega nende nelja vahel. Mis muud, kui et rõõmus naer saabki olla reaktsioon sellisele vabastavale äratundmisele ja kes siis veel saavad olla sõbrad-mõttekaaslased, kui mitte need, kes sellele äratundmisele on jõudnud.

Kui hakkasin kirjutama käesolevat vastukaja, tuli see kirjakoht jälle esimesena pähe. Ja sünnitas ühe samaväärselt kentsaka võrdluse. Eks ole meie Eesti umbes sama suur klassikaliste sinoloogide ring ka omamoodi eriline seltskond, nagu see välimuse ja nimede poolest veider, aga üksteist mõistev, üksmeelne, rõõmus ja sõbralik kamp Zhuangzi raamatus. Kui kokku saame, siis naerame ja noogutame üksteisele mõistvalt ja sõbramehelikult: küll meie juba teame neid Hiina asju… Eriti veel siis, kui juhtub olema selline rõõmus sündmus, nagu on uue tõlkeraamatu ilmumine. Selle aasta kevadtalvel see jälle juhtuski: välja tuli Margus Oti kauaoodatud Zhuangzi sisepeatükkide rikkalikult kommenteeritud tõlge. No ajab ju rõõmu pärast naerma küll! Ja sellest kirjutama.

See, et Margus Ott Zhuangzi tõlget plaanitseb, oli sinoloogide kambale ja laiemaltki juba ammu teada ja ootusärevus suur: millal tuleb? Ega Ott ole oma Zhuangzi-lembusest ka saladust teinud. Artikleid ja tõlkekatkeid sellest Vana-Hiina mõtteloo ühest kaalukamast teosest on ta avaldanud vähemalt alates 2008. aastast. Oti aastatel 2015–2018 ilmunud kuueköitelises „Väekirjade“ epopöas tuleb viiteid Zhuangzile omajagu ette. Nii ka Oti sulest 2021. aastal ilmunud Hiina klassikalise mõtte kommenteeritud antoloogias „Muusika ja muundus“. Neid kõiki ja muidki oma varasemaid töid ta vastilmunud tõlkeraamatus ise ka viitab. Nii võibki teatud mõttes öelda, et kõik varasem Margus Oti sulest ilmunu on Zhuangzi tõlke ettevalmistus, või siis vastupidi, et Zhuangzi tõlge troonib varasemate uurimuste-tõlgete otsas. Miks ka mitte, kuigi ma ei tea, kas Ott ise sellega nõus on. Aga küllap ta naerab, kui seda kohta siit loeb.

Üleüldse „parim filosoof“

Filosoof Margus Oti arvates on Zhuang­zi üleüldse „parim filosoof“, nagu ta ühe oma hiljutise kirjatöö pealkirjaski ütleb.* Kes tahab teada, miks, peab viidatud artikli üles otsima ja läbi lugema. Aga selle parima filosoofi parima filosoofia lõikab Ott sisepeatükkide tõlke mahuka eessõna 3. alapeatükis „Zhuangzi filosoofia aspekte“ (lk 34–63) lahti sama sujuvalt ja meisterlikult, kui kokk Vahe kolmandas peatükis (3.2., lk 147-148)lõikab lahti härja kere: „kostus vuhh /tantsis nuga / ja kostus tšahh / kõik tabas rütmi.“ Ja kui valitseja Wenhui ütleb koka tööd jälginult ja tema seletusi kuulanult: „Suurepärane! Kuulates kokk Vahedat rääkimas, olen saanud [teada, kuidas] elu toita!“ siis eessõna filosoofilisi selgitusi lugenult võib samuti öelda: „Suurepärane! Lugedes Oti seletusi, olen saanud teada, kuidas Zhuangzid mõista!“ Siin on paslik viidata ka tõlkija kommentaarile härjakere lahtilõikamise loo juurde, kus ta juhib tähelepanu selles võtmesõnana esineva hiina glüüfi 解 jiě mitmetähenduslikkusele (lk 149): märgi graafika järgi otsustades algupäraselt tõesti härja kere tükeldamisele viitava glüüfi põhitähenduseks on kujunenud ’mõistma’, ’taipama’, aga ka ’lahendama’, ’selgitama’ jne. Lihunikukunst ja filosoofia võivad Zhuangzi raamatus kokku saada küll, pole siin imelikku midagi. Zhuangzi mõttetarkus kasvab ju välja elust endast; loomulik kõikeläbiv kulg avaldub igal pool ja igas asjas-nähtuses. Ei ole kõrgemaid ega madalamaid teadmisi-tegevusi.

Peale filosoofiliste selgituste annab Oti eessõna ka kohustusliku ajaloolis-filoloogilise ja tekstoloogilise sissejuhatuse, ilma milleta nii kaugest ajast ja kultuurist pärit mõtteteksti tõlge tänapäeval ei oleks mõeldav, vähemalt mitte tõsiselt mõeldav. Mõned põgusad refereeringud neile, kes Zhuangziga (veel) sina peal ei ole.

Tõlkija teeb lugejale asjad hästi selgeks: mis on „Zhuangzi“ („Zhuāngzi“ kui tekst, lk 9–18) ja mis või kes on Zhuangzi (Zhuāngzi kui mõistetegelane, lk 18–34).

Olgu vahemärkusena öeldud, et Oti tõlkes on kõigis hiina nimedes tähistatud vokaalid toonimärkidega (näiteks Zhuāngzi; Ott põhjendab seda lk 17), mida mina teisekeelses tekstis üldiselt vajalikuks ei pea. Sellepärast on siin kirjutises minu tekstis Zhuangzi ilma toonimärgita, Oti tsitaatides kirjaviis aga muutmata, s.t toonimärgiga.

Lihtsustatud arusaamise järgi on „Zhuangzi“ autori nime kandev tekst, kuid, nagu Ott põhjalikult seletab, on asi omajagu keerulisem. Zi-tekstid ehk nn õpetajatekstid on Vana-Hiina mõttekirjanduses küll omaette žanr ja „Zhuang­zi“ on üks neist, aga pidada inimest Zhuangzid selle autoriks tänapäevases tähenduses oleks viga. Ott nimetab „Zhuangzi“ teksti kristalliseerumiskeskmeks. See on traditsioon, mille n-ö väljundiks on põlvkondade vältel kokku pandud tekstikogumik, millele on antud traditsiooni esiõpetaja nimi. „Vahel toimib õpetaja figuur ankrukohana või kristalliseerumiskeskmena tervele laiemale mõttehoovusele. Lähedased koolkonnad haakisid ennast ühe ja sama algfiguuri külge – või ühendati nad hilisemate toimetajate poolt“ (lk 11).

Saame teada, et „Zhuangzi“ meieni jõudnud versioon koosneb 33 pea­tükist, mis jaguneb kolmeks osaks: „Sisepea­tükid“ (1–7), „Välispeatükid“ (8–22) ja „Segapeatükid“ (23–33). Ott nimetab esimest kogumiku „vanemaks otsaks“ ja teisi „uuemaks otsaks“ ning käsitleb lühidalt ka teksti kujunemise keerulist ja suuresti hüpoteetilist historiograafiat (lk 12–16), mida ma siin ümber jutustama ei hakka. „Sisepeatükke“ ehk „vanemat otsa“ peetakse õpetaja Zhuangzile kõige lähemaks, nii ajaliselt kui ka sisu poolest, ja nende tõlge Oti vahendusel nüüd meieni jõudnud ongi, kuna „uuem ots“ ootab veel oma järge.

Kättejõudmisprotsessi vajalikud osad

Zhuangzid, Õpetaja Zhuangi kui ajaloolist (?) isikut – traditsioonilise dateeringu järgi aastatel 369–286 e.m.a elanud mõttetark Zhuang Zhoud – ei saa me niisiis pidada sellenimelise teksti autoriks, ta on pigem selle üks tegelane. Kuna ta on teatud mõttes keskne või ka nimitegelane, siis määratleb Ott teda (ilmselt viidatud Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari raamatu „Mis on filosoofia?“, ee 2014, mõjul) kui „mõistetegelast“, aga ta pole seal kaugeltki ainuke seesugune. Laseme ka siin Otil endal rääkida: „Filosoofia suhtes pole paslik pärida, kas või mil määral tekstis Zhuāngzi kohta räägitu faktuaalselt „tõele vastab“, sest see lähtuks juba teatud tõekäsitlusest, naiivsest arusaamast, mille järgi on olemas „raamatus kokkuräägitu“ ja „päristegelikkus“ (lk 18) … Ei ole nii, et ajalooline Zhuāngzi oleks „tõelisem“. Ega ka nii, et „Zhuāngzi’s“ esinev tegelane Zhuāngzi oleks pärisem. Mõlemad on teatava kättejõudmisprotsessi vajalikud osad, kusjuures mõlemad ulatuvad ka väljapoole oma kitsaid piire. Ajalooline Zhuāngzi oli osaline teatavas olukorras, temas mängisid kaasa paljud tegurid ning tema omakorda kiirgas mõju enda ümber. „Zhuāngzi“ Zhuāngzi on figureerinud pika aja vältel eri autorite käe läbi, vastasmõjus teiste tegelastega ning kehastades teatavaid mõisteid, mõttekalduvusi“ (lk 19).

Ülal viidatud Zhuangzi filosoofia aspektide refereerimine läheks siin­kohal liiga pikaks ja lugejale jääb üksnes soovitada need kindlasti hoolega ja põhjalikult läbi lugeda. Kas enne tõlke juurde asumist või pärast, see jäägu igaühe enda otsustada. Mõlemal variandil on oma eelised ja puudused. Esimene variant annaks lugejale teatud teekaardi, aga see võib osutuda lõksuks; lugeja ei söanda ehk kaardil näidatust eemalduda ja see piirab lugeja vabadust oma tõlgenduseks. Sellest loogikast lähtuvalt võiks teist varianti pidada paremaks, aga siis võib tekkida jällegi olukord, et need tõlgendused osutuvad lõpuks üleliigseks. Soovitust ei oskagi anda – siin peab igaüks tõesti leidma oma tasakaalu­punkti.

Olulisem on aga minu arvates see, et filosoof Margus Ott on võtnud Zhuang­zid igal juhul käsitleda kui eeskätt filosoofiateost, mis on iseenesest julge samm, kuna tänapäevalgi leidub professionaalseid filosoofe, kes eitavad üldse võimalust, et Euroopa-välist mõttetarkust filosoofiaks tohib nimetada. See on aga juba eraldi teema ja Oti jaoks ei ole see probleem. Nii et Margus Oti „Zhuang­zi“ on kindlasti filosoofiline teos ja selle mõistetegelane Zhuangzi jäägitult filosoof. Iseasi, kas selline kategoriseerimine üldse vajalik on. Aga filosoofist tõlkijale ilmselt on ja see on tema vabadus niimoodi käsitleda. Ei hakka selles osas Otiga vaidlema. Igal juhul on see üks võimalus.

Sinoloog Margus Ott on teinud tõlketöö perfektselt. Tema klassikalise hiina keele valdamises ja erudeerituses ei saa kahtlust olla. Tõlke kõrval on ära trükitud alajaotuste kaupa ka hiinakeelne algtekst, nii et iga huviline saab tõlget lause-lauselt ja sõna-sõnalt originaaliga võrrelda. Hiina keele oskajale ja teksti mõnevõrra tundjale on omaette nauding tõlget ja originaali kas või igal sammul kõrvutada ja tunda rõõmu tõlkija leitud suurepäraste, vahel ootamatutegi eestikeelsete vastete ja vormileidude üle. Neile, kes klassikalist hiina keelt (veel) vabalt ei loe, annab see raamat suurepärase võimaluse hakata seda kohe õppima. Klassikalist hiina keelt (nagu teisigi klassikalisi keeli) ongi kõige parem ja õigem õppida otse teksti lugedes. Miks mitte siis Zhuangzist alustada? Teksti filoloogilist ja kontekstuaalset mõistmist ja ka õppimist lihtsustavad tõlkija kommentaarid iga alajaotuse juurde. Nõnda saabki teksti lugeda järjest – algtekst ja kommentaarid on kohe tõlke juures ja neid ei pea kuskilt raamatu lõpust viitenumbrite järgi otsima. Igati tänuväärne.

Vana-Hiina mõtteloo põhimõistete tõlkimisel lähtub Ott juba Linnart Mälli Laozi ja Konfutsiuse tõlgetes loodud järjepidevusest, näiteks ’kulg’ 道 dào, ’vägi’ 德 dé, ’õnnis’ 聖 shèng, ’taevaalune’ 天下 tiān xià, ’hingus’ 氣 qì vastena jne. Samas Zhuangzi spetsiifilisemaid sõnu on ta tõlkinud omamoodi, vahel huvitavalt, vahel küsimusi tekitavalt, näiteks ’tundeloomus’ 情 qíng ja ’kättejõudmine’ või ’teostamine’ 成 chéng vastena; viimane on üks väheseid põhimõisteid, mida ta eri kohtades on ka erinevat moodi tõlkinud ja siin jääb ainult kahetseda, et enamasti väga leidlik tõlkevastete leidmisel, ei ole Ott siin suutnud head ühist sõna leida. Seletuse ’kättejõudnud’ tähenduse kohta leiab alajaotuses 2.4. (lk 109-110).

Tõlkekriitika kitsamas mõttes on üks tänamatu töö ja jätan selle siin tegemata. Tõlge on alati tõlkija nägu ja isegi kui ma mõne tõlkevaste või vormilahendusega nõus ei ole, ei ole mul siin õigust kritiseerida, sest see on Oti käsitus. Kui ma ise teistmoodi tõlgiksin, siis on mul see vabadus ja võimalus. Aga ühe Oti kasutatud sõnaga ma siiski ära ei harjunud ja see on ’kondamine’ 遊/游 yóu vastena, temal üks keskseid mõisteid Zhuangzi mõistmiseks. Hiinakeelne sõna ja minu meelest ka selle filosoofiline tähendus on seotud sujuva või ka hajusa liikumise –’ujumise’, ’lauglemise’, hädapäraselt ka ’uitamisega’, aga ’kondamisel’ on minu jaoks kuidagi raskepärane, katkendlik ja isegi nagu ohtlik-ähvardav konnotatsioon, mis justnagu ei haaku Zhuangzi vaimuga. Aga võib-olla vajab veel lihtsalt harjumist.

Omaette lõbus on see, kuidas Ott on tõlkinud fiktiivsete tegelaste nimesid, mis on iseenesest õigustatud, sest hiina keeles on nimedel alati tähendus. Nii leiamegi tekstis selle loo alguse naeruhimulisele nelikule lisaks tegelasi nagu isand Kõrge, puusepp Kivi, Lõuna-onu isand Kirju, Ühendkaarik, Õpetaja Pada, Kurb Kronu-Niru jt. Ajalooliste tegelaste nimesid ta siiski tõlkinud ei ole.

Mida kokkuvõtteks öelda. Lugeda! Lugeda! Lugeda! Tungivalt soovitan kõigile nii Hiina ja filosoofia kui ka paradokside ning keele ilu ja mängu nautijatele, sest Zhuangzi „irdses kondamises“ korda luua teistmoodi ei saa. Oti tõlge pakub selleks ammendamatuid võimalusi. Tema omafilosoofia teekaart on seni eesti keeles kõige täiuslikum juhataja, isegi kui seal kõigega nõus ei ole. Aga siis on võimalik vastu vaielda ja asuda oma tõlke kallale koos uurimistööga. Zhuangziga on eesti keeles varasemalt kätt proovinud Jaan Kaplinski, Mart Tšernjuk ning pisut-pisut ka nende ridade kirjutaja (Ott annab lk 14 põgusa ülevaate kõigist koos viidetega), igal oma teekaart, kuigi fragmentaarne ja välja arendamata, sest täistõlkeni enne Otti keegi jõudud ei ole. Teid ja võimalusi on palju, üks ei ole parem ega õigem kui teine. Muidugi hiina keelt ja kultuuri tuleb tunda, ja põhjalikult. Muidu ei tule midagi välja. Oti Zhuangzi annab sellel teel edasijõudmiseks (mitte ainult kondamiseks) suurepärase võimaluse.

* Margus Ott. Zhuangzi on parim filosoof: võrdelisest ja ülevõrdelisest filosoofiast. – Akadeemia 4, 2022, lk 708–725.