Näitus „Varjupaik – varju paik“ EKKMis kuni 6. VIII. Kuraator Helena Tulve, kunstnikud Anne Rudanovski, Félix Blume, John Grzinich, Laura Põld ja Zimoun.

Kui mul lubatakse (kui ikka lubatakse) võtta tõlgendamisel tundmuslik, isiklikum teelahe, kannab see mind tihti ühte ja samma põõsasse. See on ühtlasi ka minu lemmikpõõsas. Mõneti ka varjupaik, kus saan rahulikult hingata ning unustada. Õigemini pigem lahti lasta kui unustada. Ohuks on mõtlemine. Seda põõsasolemise tunnet saab ka ise tekitada. Kirjanik ja õpetlane McKenzie Wark kasutab selle kohta sõna „ksenoeufooria“.¹

Küll reivimise kontekstis, aga ka see on mõnele pelgupaik, kui oled mõne aine mõjul teist päeva üleval, peas ei liigu ükski mõte ning mitte midagi teha on õnnistus. Poolunes vidukil silmadega päikese käes istumine. Nii sees kui ka väljas on vaikne. Või siis ärkad üles pohmelliga, kui pea ei pista, vaid on vatist ja tunne helge, ülitundlik, ning jällegi, oleledes kaod kuhugi varju. Või millegi eest varju. Võib-olla omaenda kontrollimise eest. Oma ratsionaalsete meelte eest. Muidugi on see saavutatav ka ilma nn väliste vahenditeta, kuid selle kirjeldamine oleks ehk kriipsuke liiga esoemme² mõistukõne. Seda varjupaika, mida mina mõttes hoian, iseloomustab igavikulisus.

Sellest varjupaigast kirjutab ka XX sajandi alguses tegutsenud Bhaktisiddhanta Sarasvati, kes oli ühes Gandhiga oma aja India silmapaistvamaid õpetlasi ja filosoofe. Kirjeldades puhtakujulist teismi³, leiab ta, et meie õnne­janust tulenev surve sunnib ratsionaalselt hindama kõiki oma olukorra plusse ja miinuseid. „Säärase ratsionaalse vaatluse käigus võime avastada, et fenomenaalse maailma kõik ilmingud saavad alguse ühest ja samast lättest – ja ometigi ei paku idee kõige eksisteeriva universaalsest allikast kui meie kõigi vajaduse pühast varjupaigast meile piisavalt rahuldust.“⁴ Muu hulgas rõhub ta ka elusolendi isiksuslikkusele kui kesksele, olemuslikule omadusele: iga inimene tunneb, saab aru, näeb ja kuuleb erinevalt. Igal inimesel on peidukohta oma tee: peidukohta ei saa kirjeldada, sest see on vastand kirjeldatavale, on transtsendentne. Küll aga talub ehk piisake kirjeldamist rada sinna. Seda on kerge valesti mõista, kui tammuda teed ratsionaalselt: tee pole ratsionaalne, seega pole ka ratsionaalselt kujutatav või puripuht tõlgendatav. See võib küll aidata, kuid see pole see. Kõigi vajaduste pühasse varjupaika jõuab alandlikkuses (inglise keeles humbleness), priina meelelistest hinnangutest. Mulle meeldib ka hävimatu asupaiga tõlgendus – peidukoht on olemas ilma inimeseta. Ja see lebab uinununa kõiges.

Pesa

Kohati paistab see loogiline: ka kunstist saadud kogemus on kõigil omamoodi ja isiklik – kui see just isikliku tasandini jõuab. Ja vähemasti minule on meeleline kui ka nn igavikuline kogemus eredaim, kui saan aru. Arusaamine võib olla kas vaimne või hingeline, pigem hingeline: kui tegu pole rajaga minu enda varjupaika, peab mul olema millestki kinni võtta, mis mind juhib. Jällegi, kuna need rööpad on sedavõrd isiklikud, kuidas neid tajuda kunstnikust midagi teadmata. Ma tahan aru saada, kuhu need viivad või kust tulevad. Selleks on mul vaja kunstnikku tunda kas või üksnes kirjasõna läbi, et saaksin aimu ta olemusest. Nii esoemmelt kui see ka ei kõla.

Niimoodi leidsin vao „Pesani“, mis on ehitatud EKKMi katusele. See on Helena Tulve kureeritud näituse kollektiivi ühislooming, milles tundsin tema ära. Kuigi see valmis dialoogi kaudu, kuraator ise seda ei teinud, on selles temale omast seesmist peensust ja keerukust, millele keskendumata ligi ei pääse. Et kui usaldad, avaneb su ees väga mitmekülgne ilm. Põimitud okste tuhat halli varjundit mängivad ka oma rolli – pesa küll, kuid pealtnäha klaasjas ja jahe, selle hool ei väljendu ainiti vaadates. Seda tuleb tundma õppida. Sellesse tuleb jõuda. Pärimise peale, kas on paslik kirjutada, et nägin selles teoses kõige enam kuraatorit, vastas Tulve mulle, et see tõesti oli impulsi väljendus, millest ta kogu protsessi justkui alustas. Ja seda on tunda.

Esimene korrus

Mis puutub ülejäänud näitusesse, siis oleks ka seal rohkem kuraatorit tahtnud näha. Teosed seisavad üksteisest irruli ning sedasi on need ka vaadeldavad-kuulatavad. Ruumiliselt on mõjusalt lahendatud Laura Põllu teos „Nende juured läbistavad kivi“ (2022-2023, taftitud vaip). Vaip on loodud lavastuse „Artefakturism: farsid ja varemed“ (Sõltumatu Tantsu Lava) tarbeks käsikäes koreograafide loomingulise protsessi ja residentuuripaigaga vabaõhumuuseumis, kus koreograafid töötasid ühe etüüdi raames maakividest aidaseinaga. Sealt pärit ümaraid hallimustrilisi kive võib märgata ka vaibal, kus neist on saanud kompositsiooni põhirütmi kandja. Suur vaip on valguse abil (Oliver Kulpsoo) muudetud millekski enamaks, nii et tekitab aukartust ja mõjub monumentaalselt: see otsekui hiilib ja sajatab poolsosinal ussisõnu. Mida neetakse, seda ma ei ütle. Laura Põllule väljendab vaiba must taust üheaegselt öist taevalaotust või mulda, mida valguse abil läbistavad välgu või juurtena oranžid võrgustikud. Taftitud silmad annavad muidu vaataja silmis elutule ainesele nagu muld, kivid või õhk agentsuse, mõjuvõimu. Teos on väliselt sedavõrd laetud, et kogu minu tähelepanu jäi rakke vahetuvale valgusele, kirevale vaibale ja sügavale ruumile. Teos pakub kaitset. Ta valvab.

Esiruumi nurgas paiknev Laura Põllu „Käsijalgsed“ (2021, taftitud vaip) kuulub installatsiooni „Tühermaa. Fosforiidisõda“ juurde ning valmis Turu Titaniku galerii näituse tarvis. Vaibad näevadki välja nagu käsijalgsed, kellest on tekkinud fosforiit, sealt ka installatsiooni pealkiri. Need kaasati näitusele praktilisest vajadusest anda külastajatele võimalus maas istuda. Kaduma on aga läinud nii istumisvõimalus kui ka teos: vaatasin neid ennekõike teosena, mis on toa nurgas otsekui poolikult eksponeeritud, ning mõttele, et teose peale võib istuda, ma ei tulnud. Ehk täitsid vaibad oma eesmärki näituse avamisel? Näitusel võinuks selgitada, et vaibad on istumiseks, või tulnuks neid esitleda veenvamalt näituse osana.

Toa keskel ripub Félix Blume heliinstallatsioon „Sülem“ (2021, 250 kõlarit), mis mõjub rabavalt, kui selle sees aeglaselt kinnisilmi kõndida. Olen paar korda oma elus mesilassülemit näinud: kord, kui sülem puud embas, kord, kui üle maakodu lendas. Viimane oli hirmus: nagu oleks tegu Daphne du Maurieri novelli „Linnud“ töötlusega, kus lindude asemel varjutavad üksikut maamaja tuhanded vihased mesilased. Nad on tulnud tapma. Bzz. Nägin mõlemat sülemit heledal suvepäeval, sellepärast ei saanud aru, miks on Blume sülem välja valgustatud õdanguhämaruses. Sisuliselt sobib mesilassülem näituse sissejuhatavaks tööks hästi, loob ühes „Pesaga“ raami: sülem kas lendab sealt alla või lendab sinna. Sisuliselt toimib see ka minu varjupaiga mõttestikuga. Sülemlemine on uue taru nn tekkeprotsess, uue kodu loomine: sülemi moodustavad tarust ruumipuuduse tõttu lahkuma sunnitud mesilased. See on uue süsteemi sünd. Väga olulise ja elusa süsteemi sünd. Võib-olla kõige olulisema. „Varjupaigas“ tundub Blume teos sellise hetkena. See vahepealne, raja või rööbaste hetk, mille jooksul varjupaika jõuda. Inimesele, sest meil pole aimugi, mida mesilased mõtlevad. Nad tantsivad.

Teine korrus

Liigun edasi teisele korrusele, kus paiknevad John Grzinichi heliinstallatsioon „Hingavad uksed“ (2023, arhitektuurilised elemendid, akustiline disain, tuuleharf katusel, heli otseülekanne), Zimouni heliinstallatsioon (100 eelvalmistatud alalisvoolumootorit, 1,0 mm terastraat) ja Anne Rudanovski teos „NINNA NANNA“ (2023, 135 g/m2 paber, köis, bambus). Kunstnikututvustuses on kirjas, et Grzinichi teos „Hingavad uksed“ on ruumikogemuslik ning selle sees tekkiva heli abil saab uurida voolavaid piire interjööri ja eksterjööri vahel, sealt ka pealkiri. Tuppa toodud otseülekandest võib kuulda linna helimaastikku ja Grzinichi katusele paigaldatud tuuleharfi. Heli (või julgematele: muusika) kõlab puitakendest ja pinkidest. John Grzinich on kirjutanud, et kuna mikrofonid on madalate sageduste suhtes tundlikumad kui inimkõrv, mõtles ta teha keskkonna füüsilisemaks bassipinkidega. Neil istudes tekkis mul tunne, nagu mul võrsuksid peast tundlad EKKMi katusele. Tigu. Tuba on nii pime, et ma nägin seal igasuguseid asju. Nagu oleks pagenduses kuskil linna­aluses metroojaamas, kus kuuled linna melu ja hingenääpsuke väreleb sees, kui pink tagumiku all väriseb – jäängi metroorongi alla. Ühel hetkel harjusin selle ohuga ja heitsin pingile pikali. Enam ei värelenud, vaid vibreeris. Kuidas ma kartsin, et keegi tuleb sinna tuppa oma telefoni taskulambiga ja näeb mind seal pingil. Häbi oleks olnud.

Anne Rudanovski rääkis, et ta polnud Helena Tulvega varem kohtunud. Ta sai kuraatorilt e-kirja ning nad kohtusid vahetult enne Rudanovski kunstiresidentuuri Peruu kunstimuuseumis. Kuraator selgitas talle, millise kogemuse võiksid näituse külastajad saada: nad peaksid jõudma tajupõhiselt uuele arusaamale inimese koosolemisest looduskeskkonna ja iseendaga. Neil olevat tekkinud mitmeid ideid, ennekõike paberikeskseid. Skulptorile on paber omapärane materjal, mille abil jagada palju ainuomast. Näituse tarvis valminud töö sai alguse Peruus. Lõuna-Ameerikas vaimustus Anne Rudanovski sealsest liigirikkusest, elu hoitusest. Ta sai tõuke tuules kõikuvatest viljadest, mis väljendasid lähedust ja lemmet: puu kannab ja hoiab vilja seni, kuni see hoolest täitununa maha prantsatab. Viljad kiikusid nagu häll, millest kunstnik vanas kiiktoolis kõikudes oli pilte guugeldanud. Peruu kogemuse toel vormus tervikuks teose ainestik: pealkiri viitab hellitusfraasile, äiutussõnadele (it uinaku- või hällilaul), millega armastada, hoida; paberist volditud vormid paistavad kui hällid, mis on balansseeritud bambusel sedasi, et kui ruumis vooritakse, hakkavad need kiikuma. Need on volditud piisavalt suured, et mahutada imikut. Selle teosega ka justkui liiguks kogu aeg „Pesa“ poole. Või liigub miski: enne mesilased, nüüd need, kes seal hällis on.

Zimouni sadat trossijuppi keerutavad sada mootorit on vajalik mõjutükk, ühtlasi saab sellest vist kõige meelelisema kogemuse. Kõige lihtsam, kui nii öelda. Mind ta ehmatas ja seejärel huvitas. Zimouni teostel pole pealkirja. Ta üksnes loetleb kasutatud materjale üksteise järel, andes märku „ettevalmistatud“ mehhanismist, osutades seosele, mis kätkeb lugedes liikumist ja heli. Nagu näiteks 100 mootorit ja terastraat. Juba kõlab peas mingi heli. Tema teoseid määratletakse sageli heliarhitektuurina, mis põhineb (muusikas) minimalismi põhimõtetel. Sellele on ta lisanud ka visuaalse aspekti, rõhutades lihtsat, tagasihoidlikku kujustust kaunistuste või lisavärvita. Enamasti on ta kasutanud värvidena üksnes musta või valget. Grayson Haver Currin on võtnud kunstniku loomingu kogemuse ajakirjas Pitchfork hästi kokku: „Kuulamiskogemus tundub nagu jalutamine kõrbes, mis võib esmapilgul tunduda viljatu ja aher, kuni märkad, kui palju on seal elu“.⁵

Tagasi pessa

„Varjupaik EKKMis oli ju väga nunnu muidugi, aga kuidagi … liiga lihtne? Meenus Matisse ja tema kunst kui mugav tugitool pärast rasket päeva või kuidas see oligi. Ilmselt minu probleem ja nostalgia, otsida EKKMist midagi muud,“ kirjutab Ingrid Ruudi ühismeedias⁶. Olen temaga nõus: Helena Tulve valitud teema on ütlemata lai ning ta ei ole seda ka kitsendatud, samuti pole selles midagi visuaalselt eriomast. Ehk seetõttu tundub see ka Ingrid Ruudile lihtsana. Kui aga teoste sisemusse laskusin, avanes seal nii mõndagi. Nagu alati. Mind pahandab kaastekstide puudumine. Kogu teave, millele ses tekstis olen toetunud, tuli kunstnikelt ise küsida. Ning kole kahju, et see teave teiste vaatajate-kuulajateni ei jõudnud: kuuldud lood on ütlemata hinge kosutavad. Ja sestap vuhises osa näitusest minust esmapilgul mööda: helikesksetest teostest saigi lihtsalt aru, need olid selged, kuid Anne Rudanovski ja Laura Põllu üksnes visuaalsed teosed jäid esmapilgul avamata. Ma ei tea ka, kelle kapsaaeda see kivi lennutada. Mingit pidi on kaastekstidest lahti öelda kunstiline otsus, ent arvan, et selgitav tekst on kujutavas kunstis üsna tehniline nõue: ei saa vaatajalt eeldada, et ta kõigest ise aru saab.

Siiski hindan seda, mida Helena Tulve on EKKMis teinud: see on haavatav ja õrn. Ta ei ole sekkunud. Mulle meeldivad sellised asjad, aga mitte esmapilgul. Miski päriselt hea ei meeldi esmapilgul. Ma astusingi seal näitusel oma rajal, millest sain aru alles katusel pesas seistes: et on mesilased, siis need hällid, keegi valvab. Aga pesas pole midagi. Ainult mina. Mina kui põõsas.

1 „Kehalise heaolu vormid, mis on saavutatavad vaid väliste vahenditega ning mis tekitavad eufoorilisi seisundeid tervitatava võõrandumise näol.“ Vt McKenzie Wark, Raving, Duke University Press, 2023, lk 94.

2 Bhaktisiddhanta Sarasvati, Gandhi kümme küsimust. Allikaäärne, 2015, lk 10 = Gandhi.

3 Usulis-filosoofiline arusaam, mis tunnustab Jumalat kui maailma loojat ning kõige maailmas oleva juhtijat ja kujundajat (vastandatuna deismile ja ateismile).

4 Gandhi, lk 10.

5 https://pitchfork.com/reviews/albums/zimoun-guitar-studies-i-iii/

6 https://www.instagram.com/p/Ctze7wILSaw/