Siinses Sirbis on põhjalik ülevaade sellest, kuidas Ukrainas keelduvad tulusalt kinoleviturult lahkumast sanktsioneeritud Vene firmad, leiutades erinevaid skeeme, kuidas kasum siiski ka Ukrainast, käimasolevas sõjas otseselt vaenlaselt ära tuua.

Kuidas on lood Eestis? Tuleb tõdeda, et siin pole veel andmetesse süüvitud, ent kuna Eestit ühendasid enne sõda tihedad kaubandussidemed Venemaaga igas valdkonnas, ka filminduses, oleks naiivne uskuda, et need päevapealt kadusid. Enamik filme jõuab Eestisse ausat teed pidi, aga on tõenäoline, kõrvalärina esineb ka filmide ostmist Venemaa firmadelt, millega toetatakse Vene riiki ning tema tegevust Ukrainas.

Nagu Ukraina puhulgi, on Eestis üheks komistuskiviks see, et meie turu väiksuse tõttu ei nähta meid eraldi territooriumina, vaid viidatakse meile endiselt, 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist, kui „endisele NSV Liidu riigile“, seda ka ametlikes dokumentides. Vene impeeriumiga kokku seotakse meid kinolevimaailmas tihtipeale endistviisi, hoolimata Euroopa Liidu ja NATO liikmesusest – kui enne oli see lihtsalt halb nali, siis sõjaajal on sellisel lahterdamisel ka julgeolekualane mõju. Kuvandiloomes samm edasi, ja juba võib mõelda, et mis me siis siin endise NSV Liidu riigina üldse plõksime. Kõigil oleks lihtsam, kui me suurriigi koosseisu naaseksime.

Selle „endise NSV Liidu“ üldistuse tagajärjel müüakse Baltimaade filmiõigused paketina, sisuliselt ühe riigina, Venemaale maha ja edasi talitamiseks on Eestil ainult kaks halba võimalust: kas osta filmi õigused Vene firma käest ja toetada Venemaa riigikassat või jätta film Eesti kinos näitamata.

Mõned Ukraina loos nimetatud Vene filmilevifirmad tegutsevad ka Eestis, näiteks Adastra Cinema. Tänavusel Cannes’i filmiturul tuli ilmsiks, et avafilmi „Jeanne du Barry“* Balti riikide õigused müüdi kauba peale ja suurema paketi osana Venemaale, mistõttu see film seaduse järgi enam Eesti filmi­levisse jõudma ei peaks. Ometi näeme Artise tulevaste filmide kavas sama filmi pealkirja all „Jeanne du Barry, kuninga favoriit“, planeerituna filmilevisse alates 8. septembrist. Levitajaks Tespi OÜ. Kulla Tespi, kust te selle filmi saite?

Jälgede ajamine võib viia samade tulemusteni mis Ukrainas: Eestisse on filmid ostetud läbi mõnesse Euroopa väikeriiki registreeritud varifirma. See teeb järelevalve keeruliseks, ent mingeid meetmeid on kindlasti võimalik rakendada. Kelle pädevusse kuulub kontroll, et Eesti filmilevis ei aetaks äri venelastega ega toetataks neid rahaliselt? On see kultuuriministeerium?

Tulemuse peaks saavutama kahel rindel: esiteks selle, et Euroopa levi­firmadel oleks keelatud edaspidi müüa Eesti territooriumi leviõigusi paketina ära Venemaale – me oleme ju Euroopa Liidu liikmesriik, miks peab äri meiega käima läbi mingi arengumaa? Ja teiseks, keelata Eesti filmilevitajatel filmide õiguste ostmine Venemaalt. Kui jõustub esimene klausel, ei tohiks probleeme tekitada ka teine, sest kättesaadavuse probleem kaob.

Tahaks lihtsalt rahuliku südamega kinos käia, mitte Vene ruletti mängida, et kas mu piletiost-päästikuvajutus aitab Venemaal soetada mõne padruni või raketi.

* „Jeanne du Barry“, Maïwenn, 2023.