Abielluda soovivad samast soost paarid sooritavad põhimõtteliselt konservatiivse akti. Nad tahavad pühenduda oma abikaasale, anda selleks kas jumala ees (kui nad on religioossed) või perekonnaseisuametis (kui nad on ateistid) vande, moodustada perekonna, kasvatada ühiselt lapsi (ükskõik kas nende endi bioloogilisi või lapsendatud järeltulijaid) ning võtta teineteise ees vastastikune vastutus – nii heas kui ka halvas.
Ühiskonnas seostatakse geikultuuri üldiselt vabameelsusega – vabadusega vahetada lõputul hulgal partnereid, elada rõõmsalt pidevas peomeeleolus ning vilistada kodanlikele väärtustele. Ka homoseksuaalide hulgast kõlab hääli, mis väljendavad mõistmatust homoabielu suhtes. Kõige kõvemini on sel teemal kirenud Linnar Priimägi: milleks meile see piidermaier!* Tõepoolest, kõigile ei olegi vaja, nii nagu ka kõigile heteroseksuaalidele. On neid, kes ei eelista ühtegi kooseluvormi; on neid, kes eelistavad vaba kooselu; neid, kes eelistavad kooseluseadust, ja neid, kes abielu. Nii nagu heteropaaride nii ka homoseksuaalsete paaride puhul. See on vaba valiku küsimus, aga siiani geidel seda valikuvõimalust ei olnud. Osa heteroid on ilmselt sama kirglikult abielu biidermeierliku dimensiooni vastu nagu Priimägigi, seda sõltumatult seksuaalsest sättumusest. Nüüd on kõigile paaridele abiellumise võimalus tagatud. Seda tähendabki siinsel tähendusväljal võrdsuse mõiste. Ei rohkemat ega vähemat. Punkt. Ma ei saa aru, mille üle siin vaielda on. Igasuguse edasise vaidlemise põhjuseks on pigem homofoobia ning homoseksuaalsuse pidamine taunitavaks sotsiaalseks väärastuseks, mitte aga abielupühadus või muu selline pseudosakraalne lipukiri. Kui keegi arvab, et tema abielult on nüüd midagi ära võetud, kui teistele on tehtud sama võimalikuks, tasuks vaadata sügavamalt endasse. XXI sajandi informeerituse ja teadmiste ajastul vajaks just homofoobia kui perversioon ühiskonna teravdatud tähelepanu.
Abielu ei ole iseenesest ei vasakpoolne ega parempoolne, ei konservatiivne ega liberaalne poliitiline küsimus, vaid inim- ja kodanikuõigus. Kõik õigused peavad olema tagatud kõigile võrdselt. See isegi ei ole või vähemalt ei peaks olema poliitiline küsimus, sest milline saab olla poliitika, mis tahab kellegi õigusi, olgu rahvuse, nahavärvi, seksuaalse sättumuse vms, põhjal piirata? See saab olla üksnes fašistlik seisukoht ja fašism nii nagu see ennast rohkemal või vähemal määral ilmutab praegu Venemaa, Ungari, Türgi või Poola valitsemisviisis, peaks XXI sajandi poliitikas olema välistatud. Võib-olla tasub siingi meenutada kõigile seda Teise maailmasõja järgset loosungit „Never again!“.
Olgu öeldud, et sageli kõlav argument, et geid nõuavad eriõigusi või erikohtlemist, on absurdne, sest nõutakse samu õigusi, mis on teistel kodanikel soo klauslita. Eriõigused olid siiani heteroseksuaalsetel paaridel. Seega on nüüd lõppenud vastuolu põhiseadusega (§ 12), mis keelab ükskõik millisel moel diskrimineerimise.
Selle kõrval pakun, ja see on tõesti spekulatsioon, et enamik abielluvaid geipaare kaldub olema kultuurilistelt vaadetelt pigem konservatiivsed, kui nad juba sellise sammu astuda plaanivad – eelistades just nimelt „piidermaierit“ elu kõikidele hedonistlikele võimalustele ja ahvatlustele. Või siis ei ole nad ei liberaalsemad ega konservatiivsemad kui heteroseksuaalsed paarid, kes abielluvad ja lahutavad nii palju kui jaksavad. See võiks olla ka viis, kuidas konservatiivid selle endale ära põhjendavad ja lõpetavad üha jaburamate argumentidega jauramise nii meedias kui ka muidu. Abielu ei ole ei vasak- ega parempoolse poliitika küsimus, nagu on küsimus kollektiivsest vastutusest või üksikisiku vastutusest, kapitali maksustamisest või mittemaksustamisest, riigi suuremast sekkumisest või mittesekkumisest ühiskonna ellu, majanduse reguleerimisest või dereguleerimisest. Tegelgem siis vahelduseks tõelise poliitikaga.
* Mephistopheles, režissöör Manfred Vainokivi, Filmivabrik 2020.