PAUL-EERIK RUMMO,
kirjanik ja luuletaja, „Tuhkatriinumängu“ autor
Silmast silma kohtusin Andyga vaid kahel korral: aastal 1989, kui ta meid Viiuga oma puutöömehe veoautos mööda New Yorki ringi sõidutas, ja aastal 2018 Tallinnas, kus ta (esimest korda pärast seitsme aastakümne pikkust eksiili) käimas oli. Meeleolu, suhtluslaadi, üldse kogu oma olemise poolest poleks kolmekümneaastast pausi nagu olnudki. Andy oli alati Andy. Lahe, loomulik, vaba igasugusest enesetähtsustamisest ja mingil erilisel moel sügavalt rõõmsameelne, ilma seda või üldse midagi iga hinna eest rõhutamata. Kohe esimesest kohtumisest peale oli ta kui eriline fenomen seletamatult mu tundemällu jäänud.
KRISTIINA REIDOLV,
kultuuri- ja hariduskeskuse Viimsi Artium juht ning teatriteadlane
Minu tutvus Andyga sai alguse 1999. aastal New Yorgi Eesti Majas, kultuuripäevade paiku, kui esines Vennaskond. Olin kuulnud legende Andyst ning ootasin väga temaga kohtumist. Kui see lõpuks juhtus, mõistsin, miks just tema on see New Yorgi magnet, kes erisuguse taustaga inimesi, Eesti ja New Yorgi kultuuriringkondi kokku toob ja inspireerib – egalitaarse kosmopoliidina avas ta meile New Yorgi (kultuuri)elu (sala)uksi.
Sellest ajast saadik, peaaegu 25 aastat, olime Andyga head sõbrad. Andy oli sõltumatu ja iseseisev, vaimselt erakordselt erk, tark ja seiklusaldis, värvika elulooga isiksus, kes kohtles inimesi võrdsetena ja pakkus neile alati heatahtlikult abikätt. Kõige huvitavam oligi Andyga koos olles näha New Yorgi värvikat ühiskonda, kellega ta iga päev suhtles. Hommikuti juhendas ta puutöökojas ühtviisi nii puutööalal meistreid, sisserännanuid kui ka kodutuid ning õhtuti käis New Yorgi nüüdiskunstigaleriides näituste avamisel, vestles hoogsalt kunstnike ja galeristidega, kohtus etendustel teatrijuhtide, tantsijate ja näitlejatega jne. Ja õhtu lõpetas ta muidugi tipprestoranides, kuhu ta oli disainmööblit valmistanud ja kus seetõttu olid ka Andyle avatud arved.
Andy oskas kõige paremas mõttes elada hetkes, haarata päeva. Ta oli oma kaaslastele alati olemas ja kohal. Tal oli suur huvi zen-budismi vastu, usutavasti inspireeris teda selleks helilooja John Cage, kellega koos nad nooruses koreograaf Merce Cunninghami trupiga gastroleerisid.
Mulle oli huvitav ka see, et ükskõik kui vanaks Andy sai, tema ellusuhtumine oli alati nagu 18aastasel – noore mehe huvi ja elujanu. Andy inspireeris inimesi, oma isiksuse ja elukäiguga kindlasti ka mind. 1971. aastal avas ta avangardkunstiruumi The Kitchen. Varem ma ei teadnud, et teatreid saab lihtsalt luua ja rajada. Usun, et minu julgus pea ees vette hüpata ning Vaba Lava teatrikeskust Tallinnas ja Narvas üles ehitama hakata tuli Andy eeskujust – kõik on võimalik.
Olen südamest tänulik kõigi nende eriliste hetkede eest, mida elu meile koos andis – carpe diem, Andy! Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik!1
PRIIT TENDER,
animafilmirežissöör ja Andy sugulane
Mul polnud aimugi, et mul võiks New Yorgis mõni sugulane olla. Umbes 15 aastat tagasi korraldati seal aga Eesti animatsioonipäevad (East Village’is Pioneeri kinos), kuhu nii mina kui ka Mati Kütt olime kutsutud oma filme esitlema. Nagu välk selgest taevast ilmus sinna ka keegi sümpaatne vanahärra Andy, kes väitis end olevat mu sugulane. Tuli välja, et tegemist oligi vanaonu pojaga, kelle olemasolust mul aimugi polnud. Andy tegi mulle linnatuuri, näitas oma puidutöökoda, kus oli nii Teise ilmasõja ajast pärit Saksa tööpinke kui ka XVII sajandi Hollandi ajupuid, millest baarilette meisterdati. Lisaks töötas seal mingi päris kahtlase ilmega tüüp, kes ei osanud ühtegi sõna inglise keelt ja kelle nokkmütsile oli suurte tähtedega „Estonia“ kirjutatud.
Seejärel jõime õlut baaris, kus kunagi Dylan Thomas peaga vastu letti kukkus ja suri, ning pärast seda viis Andy mind La MaMasse flamenkot vaatama. Mul oli tunne, et kõnnin ringi elava entsüklopeediaga, tema kogemus ja teadmised kultuurivaldkonnas olid peadpööritavad. Ta oli läbi imbunud New Yorgi kunstiloomest, olles olnud Manhattani „põliselanik“ juba 1950. aastatest saati.
PIIBE KOLKA,
dokumentalist
Minu olulisemad hetked Andyga ei olnud sensatsioonilised.2 Olemine vaikselt tuksus, kuni väikse žesti kaudu tuli järsku elu tunne sisse. Ehk natuke nagu siis, kui kaheksateistkümneaastane eesti poiss Andres Toledo linnas Ohios esimest korda flamenkoetendust nägi ja kohe kaheks järgmiseks õhtuks ka pileti ostis. „Miski minu sees tahtis kaasa tantsida. Pani mulle elu sisse.“
1 Vennaskond, „Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik“ (Allan Vainola/Mait Vaik).
2 2024. aastal valmib Piibe Kolkal Andy Männikust film, selle tööpealkiri on „We Share a City“ („Me jagame suurlinna“).
Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu“ lavastus 1971. aastal New Yorgi off-off-Broadway teatris
La MaMa
Hellar Grabbi oli toonud Eestist New Yorki kaasa Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu“ teksti, millest Mardi Valgemäe kohe inspireerus Rummo universaalse teemakäsitluse ja hästi komponeeritud teksti tõttu.
Näidendi inglise keelde tõlkimise eellugu on järgmine: Andres (Andy) Männik, Mardi Valgemäe, Pariisist saabunud Vahur Linnuste ja Andres Jüriado arutasid ühes New Yorgi restoranis aega viites Nõukogude Eesti dramaturgia hetkeseisu ning otsustasid ühehäälselt, et New Yorgis lavastamiseks sobiv ja üleüldse parim näidend on Rummo „Tuhkatriinumäng“. Otsustati, et ingliskeelse tõlke võtavad enda peale Männik ja Valgemäe, kusjuures stseenid 1,3 ja 5 tõlgib Männik, 2,4, ja 6 aga Valgemäe. Tõlke valmimine võttis paar kuud, mille jooksul kohtuti paar korda nädalas enamasti Männiku korteris.
Plaanis oli tuua näidend lavale Eesti kultuuripäevade raames vanimas ja tunnustatuimas off-off-Broadway teatris La MaMa. 1969. aastal Vanemuises etendunud näidendi Ameerika esietendus oli 7. aprillil 1971. Männik ja Valgemäe lõid aktiivselt kaasa ka „Tuhkatriinumängu“ lavaletoomisel. Männik valis oma teatrikontaktide hulgast lavastaja, kunstniku ja näitlejad ning koos Valgemäega otsiti sponsoreid. Muusikalises kujunduses kasutati eesti rahvalaulu. Eriti kiideti originaalset lavakujundust ja huvitavaid kostüüme. „Tuhkatriinumängu“ mängiti täissaalile viis korda (La MaMa puhul oli see tavaline), inimesi tuli isegi tagasi saata, sest saal oli välja müüdud.
„Tuhkatriinumängu“ lavastamine New Yorgis vahetult pärast selle esietendust Vanemuises on eesti kultuuriloos kindlasti tähtis sündmus.
Kokkuvõtte Mardi Valgemäe mälestustest on teinud Inga Koppel.