Kuidas suhestub inimene loodusega? Mil moel käitub metsa alla prügi poetaja keskkonnasõbralikult? Kuivõrd kiiresti muutuvad meie looduskaitselised väärtushinnangud? Miks me ei taha väärtustada elutähtsaid ökohüvesid? Mis on sääskede paaritumise võti? Sellest ja paljust muustki räägib hiljuti Eesti väärikaima looduskaitsealase tunnustuse –
Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia – pälvinud putukateadlane, loodusfotograaf ja innukas looduse populariseerija Urmas Tartes.
Mis on sinu meelest meie looduskaitses hästi ja mis halvasti?
Vaadates meie – inimeste – käitumise tagamaid, siis olulisel kohal on siin „õpitud käitumine“. Ka looduskaitse aluseks on õpitud käitumine: kui näeme, et midagi on läinud teatud tegevusega pahasti ja see mõjutab meidki kehvasti, siis oskame näha seoseid ja oma käitumist vastavalt järelmitele muuta. Looduskaitse aluseks on loodusteadus ja loodusteadlased on need, kes oskavad leida tegevus-tagajärg-seoseid. Näiteks atmosfääri koostise muutumisel süsihappegaasi sisalduse kasv mõjutab füsioloogiliselt otseselt inimese hingamist – mida rohkem süsihappegaasi, seda kehvemaks meil olemine läheb, sest me pole evolutsiooni käigus selleks kohastunud.
Siinkohal on hea võrdluseks tuua rahvusvahelise kosmosejaamaga juhtunu. Jaam on küll uhke tehniline saavutus, aga selle ehitamisel kasutati siseõhust süsihappegaasi eemaldamiseks vajalikust viletsamaid seadmeid. Kosmonaudid ja astronaudid said selle tagajärgi omal nahal tunda: nad ei surnud ära, aga tundsid end pika pardaloleku ajal tihtipeale halvasti. Kuid seda saame ise kogeda ka halvasti ventileeritud ruumis viibides – õhku lisandunud süsihappegaas on põhiline tegur, mis olemise ebamugavaks teeb.
Kui rääkida meid ümbritseva eluvõrgustikuga suhestumisest, siis tihtilugu ei mõisteta, milliseid ökohüvesid see meile pakub ning kuidas sellest sõltume. Tavaliselt taandub mõistmine inimkeskse vahetu kasu või kahju suhtele. Minu käest küsitakse näiteks kogu aeg, et mis kasu on meil puugist. Ma küsin siis vastu: aga mis kasu on sinust? Maailm on ju täis inimesi, kelle nime me ei tea ja kes elavad oma elu, ilma et me neid kasulikeks või kahjulikeks lahterdaks. Meiega sarnaselt on õigus olla kõigel elaval. Looduses ei saa eristada head ja halba, selles on kõik oma.
Looduskaitse puhul ei saa mööda vaadata ka nn ühisvaratragöödiast. Selle olemust on lihtne selgitada rohumaade ülekarjatamisega. Kui keegi esimene teenib lehmade karjatamisega tulu, siis tahavad teisedki tema tegevust kopeerida. Ühel hetkel on lehmi rohumaal niivõrd palju, et maa ülekarjatamise tõttu keegi enam tulu ei teeni. Kõik on justkui hea asja eest väljas, aga tagajärjeks on käkk – ühine ressurss on ära kasutatud. Eraldivõetuna pole keegi nõus oma karja vähendama. Nii juhtub, kui me ei sõlmi ressursi kasutamise osas omavahel kokkuleppeid. Looduskaitseliste teemade puhul ongi küsimus niisuguste kokkulepete saavutamises. Seejuures tulebki mängu teaduslik kompetents, oskus nähtusi vaadata, seostada, analüüsida ja prognoosida. See on kõige alus.
Eesti looduskaitses on loodusteadusliku kompetentsiga väga hästi. Me teame, mismoodi asjad käivad ja kuidas me peaksime käituma. Soovida jätavad protsessid, mille käigus saab teadmispõhisest lähtematerjalist hääletuspõhine otsus või seadus, kuna igaüks üritab oma tarkusega lahendust endale soodsamas suunas lükata (ehk isiklike lehmade arvu ülekasutatud karjamaal suurendada). Hääletuspõhise otsuse kujunemist mõjutavad väga tugevalt väärtushinnangud. Iga osaline või huvigrupp püüab lõppotsusesse saada maksimaalselt enda väärtusi.
Neid väärtusi, miks tahame hoida üht, aga teist mitte, ei anta meile sünniga kaasa. See, mida me väärtuslikuks peame ja hea või halvaga seostame, kujuneb elu jooksul. Väärtused kujunevad sarnaselt sellega, miks üks osa peab õigeks Kristust ja teised Muhamedi ning miks usulahud ei taha üksteist aktsepteerida.
Väärtuste alateadliku kujunemise kohta võib ekstreemse näitena tuua ka anoreksia. See söömishäire ei ole inimese kaasasündinud omadus, vaid seda saame vaadata kui elu jooksul omandatud väärtuspõhist käitumist, mille puhul omandab ideaalne kehamassiindeks väärtushierarhias kõrgema positsiooni kui näljatunde rahuldamine söögiga.
Kõikidel väärtustel on eluõigus, kuni need ei hakka ahistama kellegi isikuvabadust ehk minu väärtusvabadus lõpeb seal, kus algab sinu väärtusvabadus. Inimese suhetes elukeskkonnaga lõpeb väärtusvabadus siis, kui see tekitab ühisvaratragöödia ja meie elukeskkond, loodus ning ühine elukvaliteet satub ohtu. Elukeskkonnas tekkiv ühisvaratragöödia on see koht, kus peab sekkuma looduskaitse.
Kas looduskaitse ja keskkonnakaitse on üks ja seesama?
Eks see on kokkuleppe ja traditsiooni küsimus, kuidas me neid mõisteid kasutame. Mulle endale meeldib kasutada „looduskaitset“ universaalse mõistena. Loodus hõlmab kogu universumit, eluta ja elusloodust, võimalikke vastasmõjusid ja ilmastikutingimusi. Ent „keskkond“ on kitsama tähendusega mõiste, seostudes ennekõike inimese ja tema vahetu ümbrusega. Olen seejuures ikka toonud näiteks, et inimene, kes viib prügi metsa alla, käitub väga keskkonnateadlikult.
Kuidas nii?
Ta ju hoiab oma elukeskkonna prügist puhtana, sest mets pole tema elukeskkond! (Muigab. – U. K.) Ta ei tunneta seda oma elukeskkonnana. Sama moodi võib selgitada, miks me paiskame õhku kasvuhoonegaase. Me lihtsalt ei tunneta atmosfääri oma elukeskkonna osana. Oleme harjunud sünnist saati hingama ja siiani pole meil sellega metsas kõndides probleeme tekkinud. Ent süsihappegaasi sisalduse kasvades olukord muutub. Mis siis juhtub, kui ühel hetkel tunneme, et metsas on meil sama raske hingata kui umbses toas? Just sinna suunda oleme praegu liikumas.
Muutused meie üldises suhtumises ja looduskaitselistes hoiakutes võtavad palju aega, üldjuhul kulub selleks 10–15 aastat. Selle aja jooksul ei kohane üksnes sina teistega, vaid ka teised sinuga. Samuti toimuvad ühiskonna väärtuspõhises käitumises muutused ka põlvkonnavahetuse kaudu.
Elu on näidanud, et teatud muutused võivad ka kiiresti toimuda. Näiteks Tartu elurikaste haljasalade rajamise algatuse võttis avalikkus omaks mõne aastaga.
Põhimõtteliselt saab hoiakuid kujundada ka seadusloome kaudu, ent sel juhul võivad jääda vastuolud: keegi hakkab rääkima, et oi kuidas mind nüüd ahistatakse või kuidas majandus kukub kokku. Kasutatakse argumenti, et raha ei tule ju lihtsalt niisama seina seest välja. Mina küll tean, kust raha tuleb.
No kust ta tuleb siis?
Trükikojast! Aga ma ei ole veel näinud, et juurde trükitud raha oleks meile metsa juurde kasvatanud, pae- ja liivakivikarjääre juurde toonud või vett puhtamaks teinud. Ainuke asi, mis rahatrüki tulemusel juhtub, on see, et asjade eest tuleb välja anda rohkem raha. Ja kokkuvõttes me suurendame rahatrükiga selleks kuluvate ressursside arvelt keskkonnamõjusid. Rahatrükk on ilma kahtlusteta negatiivse keskkonnamõjuga.
Kuna me ei tegele kõigega ise, siis on raha väga oluline vahetuskaup. Vargamäe Andresel oli omal ajal tänapäeva inimese ees üks suur eelis. Nimelt elas tema ja ta kaasaegsed isemajandavates taludes. Raha ei olnud niivõrd tähtis, sest saadi ennast ise ära elatada oma teadliku tegevusega. Elumudel oli selline.
Tõsi, Andres pidi mõtlema talu ostuks võetud laenu maksmiseks vajaliku raha teenimise peale, ent tema õnneks oli laenusumma ostuhetkel kokku lepitud ja aja jooksul see ei muutunud. Sest raha juurde ei trükitud ja selle väärtus oli tagatud kullaga.
Nüüdse elukorralduse ajal jätab raha meile pseudomulje, et see on väga tähtis. Me saame selle abil justkui kõike teha. Aga kui fantaseerime ja kujutame ette olukorda, kui kõik maailma kullavarud paisatakse äkki müüki. Mis siis kulla hinnaga juhtub?
Kukub kolinal kõrgustest alla.
Just. Ja keegi ei taha seda. Leiba me saame süüa, kulda mitte. Tegelikult ei kõlba kuld isegi tarbeesemete valmistamiseks, sest ta on pehme. Kuld on olnud vahetuskaubana ammusest ajast kaubanduse alus. Inimesed on pidanud seda väärtuseks, olnud nõus selle vastu kaupu vahetama lootuses, et leidub teisigi, kes saavad omakorda sellega vahetuskaupa teha. Niisuguse vahetussüsteemi aluseks on olnud suhtumine kulda kui millessegi ihaldatavasse, kuigi elulist kasutusväärtust sel ju pole.
Usalduse kadudes kukub kullal põhinev vahetussüsteem kokku. Usaldus kulla vastu kaob hetkel, kui oleme silmitsi ühisvara tragöödiaga – olukorras, kus me ei saa senise vahetusväärtuse eest enam nii palju asju kui varem.
Aga mis me siis teeme? Lähme parem Vargamäe aega tagasi?
Ei, vana korra juurde pole vaja tagasi minna. Võiksime ju ka analüüsida, kas Vargamäe elustiil oleks üldse elukeskkonnaga mõistlikus tasakaalus? Selle asemel peaksime võimalikult hästi mõistma maailma ja looduse toimimise aluseid. Tuleb aru saada, et inimühiskonnas ei toimu mitte midagi üleloomulikku, vaid selles kehtivad täpselt samasugused universaalsed loodusseadused nagu sipelgatel ja põtradel meie metsades või elevantidel savannis. Me peame loodusseadustega arvestama ja ei tohi jääda välja mõeldud väärtuste õnge. Peame oskama väärtustada ökohüvesid ehk siis kõike seda, mille kasutamise eest ei pea me eluvõrgustiku osana mitte midagi maksma. Mis on kolm kõige olulisemat asja, et inimene saaks maakeral kui universumis oleval saarekesel ellu jääda?
Puhas õhk, vesi ja toit.
Õige. Õhust on just hapnik see number üks asi. Katsu sa olla kaks minutit hingamata, kaks nädalat vett joomata ja kaks kuud toiduta! Mitte ükski sellest kolmikust pole inimese tehtud, need kõik on ökohüved.
Lähme nüüd natuke isiklikumaks. Oled tuntud eeskätt putukateadlase ja ka meisterliku putukate pildistajana. Millega tuleb putukate pildistamisel arvestada?
Putukad on minu jaoks juba lapsepõlvest olnud põnevad olendid, kelle elutalitlust olen tahtnud uurida. Ja et hilisemas elus niimoodi läkski, on hästi vahva.
Putukate avastamisel on üks suuremaid raskusi nende väiksus. Enamiku putukate kehapikkus on alla ühe sentimeetri ja inimesele jäävad nad märkamata. Tihiti kujutavad nad endast lihtsalt mingit täppi, mis liigub ja askeldab. Ehk siis putukate maailma sisseelamiseks on vaja oma tähelepanu teritada. Minu käest ikka küsitakse, kuidas ma küll suudan üles leida näiteks vaid mõne millimeetri suuruseid putukaid. Aga minu tähelepanu on treenitud neid märkama. Putukate pildistamisega hakkasin tegelema teadustöö kõrval. Kui laboris midagi uuritakse, siis seal saadud tulemuste mõistmiseks peab tundma ju ka seda, kus see loom elab ja miks on tal tekkinud teatud kohastumus. Kui räägime looduse pildistamisest, siis see on hea moodus tuua endaga kaasa kõik huvitav, mis silma oli hakanud. Erinevalt putukate võrguga püüdmisest saab digitaalse kujutise abil putukaid lähemalt uurida n-ö veretult. Heal liigini määratud putukafotol on faunistilises mõttes täpselt samasugune loodusteaduslik väärtus kui sellel kujutatud füüsiliselt püütud isendil. Lisaks putukale jäädvustub fotol ka tema elukeskkond, erinev käitumine.
Putukatega on õnneks nii, et pildistamiseks ei pea neid kuskil varitsusonnis ootama nagu kotkaid või karusid. Putukate pildistamisel, nii nagu loodusfotograafia puhul üldisemalt, on positiivne seegi, et käitumisolukordadest salvestatud pilte võib näidata ükskõik kus ja pole vaja karta probleeme kombluspolitseiga. (Jälle muigab. – U. K.) Näiteks minu värske „Sääseraamatu“ kaanepilt paarituvatest sääskedest on küll tähelepanu äratanud, aga eks iga inimene näeb pildil seda, mis on temal hingel ja missugune väärtusruum on temasse vermitud. Kes näeb paarituvates loomades taassünni sümbolit, kes pornograafiat. Aga loodusteaduslikult pole ju mingit vahet, kas paarituvad sääsed või inimesed, sest lõpeks on meie kõikide ühine eesmärk järglaste saamine.
Erinevalt sääskedest on inimestel võimalik saada n-ö kahte tüüpi järglasi. Ühed on meie füüsilised, lihased järglased. Aga teist laadi järglasi on võimalik saada – füüsilisest sigitamisest isegi palju enam – õpetamise teel. Õpetajad on sellise käitumiskohastumisega inimesed, kellel on ühiskonnas kõige rohkem järglasi. Kõik õpilased on ju valmis tunnistama, et on teatud mõttes oma õpetaja vaimsed järglased. See on ühiskonnas väga hinnatud ja ka vajalik suhe –
nii üht- kui teistpidi. Õpitud käitumisega paremini hakkama saav järglane on muutuvates oludes palju olulisem kui geneetiline järglane, kes ilma õppimata võib lollilt käituda.
Ent õpetaja ei saa mitte kunagi õpetada, kui õpetatav ei taha õppida. Õpetaja saab üksnes anda võimaluse õppimiseks, aga õppima peab igaüks ise.
„Sääseraamatust“ koorus pistesääskede paaritumise kohta välja üks väga huvitav fakt. Nimelt kirjutad sa, et kui isane kuuleb lähedusse lennanud emast, siis ta muudab oma tiivalöögisagedust. Sellega annab ta emasele märku paaritumissoovist. Edasi järgneb ühislaul, mil emane ja isane häälestavad oma tiivalöögisagedused selliseks, et tekib harmoonia. Kui ühislaul tuleb kenasti välja, siis paaritutakse, kui laul ei sobi, siis minnakse laiali. Miks avab just sääskede ühislaulu võimalikult hea kokkukõla tee paaritumiseni jõudmiseks?
Eks isendid peavad ju kuidagi saama üksteisega suheldud ja oma eesmärgid kooskõlastatud – kas mõlemad tahavad ikka sama asja või mitte. Sest esialgu on nad ju üksteisest eemal. Sääskedel on teineteise leidmiseks ka teatav keemiline kommunikatsioon, aga tiivalöögisageduse helisignaal töötab ilmselt tõhusamalt pikema vahemaa taha.
Sääskede puhul on üldjuhul nii, et isaseid on emastest vähem ja seepärast püüavad isased paarituda paljude emastega. Sellest kõneleb ka „Sääseraamatu“ kaanepilt. Kui raamat avada ning esi- ja tagakaant korraga vaadata, siis on näha, et foto tagakaanele jääval osal on kaks emast oma paaritumisjärge ootamas.
Pälvisid hiljuti Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia. Kas sul on olnud Kumariga ka mingisuguseid isiklikke kokkupuuteid?
Otseselt pole ma Kumariga kokku puutunud, aga mul on olnud õnne suhelda paljudega, kellega Kumari läbi käis – näiteks Fred Jüssi, Vaike Hangu, tema Tartu ülikooli zooloogia ja botaanika instituudi kolleegide, teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni liikmete ja paljude teistega.
2012. aastal tähistasime Eerik Kumari 100. sünniaastapäeva ja mul oli siis au pidada tema kohta ettekanne. Kumari oli huvitav ja mitmekülgne inimene. Teadustöö kõrval on ta kirjutanud väga ilmekaid populaarteaduslikke raamatuid, näiteks Matsalust ja Taevaskojast. Tema looduskirjeldusi on äärmiselt nauditav lugeda. Kahtlemata oli ta väga erksa loodusetunnetusega. See, kuidas ta suutis olusid ja võimalusi arvestades oma teadmisi levitada nõnda, et ühiskonnas hakkasid toimuma muutused, on tähelepanuväärne. Ta jõudis süsteemi sees väga osavalt mängides selleni, et teaduste akadeemia juurde loodi looduskaitse komisjon ja samuti võeti vastu Eesti NSV looduskaitseseadus. See seadus kopeeris paljuski Eesti Vabariigi looduskaitseseaduse põhimõtteid.
Kumari puhul oli esindatud väga hästi kokku kõlanud kolmainsus: oskus siduda akadeemiline, kvaliteetne teadustöö populariseerimisega ning kutsuda seeläbi ühiskonnas seaduste tasandil esile muutusi. Selle poolest oli ta fenomenaalne ning meie looduskaitsjatel on põhjust tema üle uhkust tunda.
Kumari oli aktiivne fotograaf, kes kasutas pilte nii teadustöö illustreerimiseks kui ka populaarteaduslikel eesmärkidel. Ta oli ka esimese Eesti loodusfoto konkursi algatamise eestvedaja, mille tulemuseks oli fotoalbumi „Eesti kaunis loodus“ ilmumine 1957. aastal.