Asjaosalised tunnevad selles Mati Palmi mõju,  kes on noorele lauljatarile olnud akadeemiline mentor: lauljadiplom meie muusikaakadeemiast 2007. aastal on veel üsna värske. Kontserdi avaloos, Rahmaninovi tungliktõtlevalt kujundatud „Vokaliisis” kinnitas Liiv oma võimet viia kindla veenvusega läbi muusika dramaturgiline liin ning demonstreeris hääle suure ulatuse kõlalist ühtlust ja selle sujuvat painutamisoskust messa di voce’s. Ka järgnenud romansside „Öö hääletus salapäras”  ja „Ma oma õnnetuseks armusin” hoogne metalne helk kulges heas muusikalises vormis, leebemaid värve kuulsime romansis „Sirel”. Ralf Taal mängis initsiatiivikalt ja veenva tehnilise üleolekuga.

Klaveripartneri täismõõduline roll tuleneb Rahmaninovi muusikast enesest, eeldades kontsertpianisti täit virtuooslikkust. Puhuti kaldus kaal ehk isegi liialt pianisti poole, kuid enamjaolt osutus tema saade mõjusalt veenvaks, eriti näiteks tehniliselt väga ägeda  „Kevadveed” puhul, mis moodustas orgaanilise ansambli lauljatari oskuslikult kujundatud meeleolu voogamisega. Liivi ja Taali koostööd iseloomustab pigem instrumentaalne võti muusika edasiandmisel: lood vormuvad eelkõige muusikakooskõlade abstraktse tunglevusloogika põhjal.

Teine suund kammerlaulude esitamisel, mille poole liikumiseks leidunuks samuti ruumi, seab esmatähtsaks poeesia, siis on muusika roll pigem anda sõnades väljenduvale mõttele ja tundele sügavam reljeefsus. Võimalusi suhtuda heasse vokaaltehnikasse kui emakeelde – mis iseenesest pole tähtis, kuna seda vallatakse – ning julgeda uppuda vaid seisunditesse ja olukordadesse, millele laulud vihjavad, pakkusid muidugi ka kontserdi teises pooles de Falla võrratud seitse rahvalaulu. Monika-Evelin Liiv on olnud kahel viimasel aastal seotud Jette Parkeri noorte artistide  programmiga prestiižika Inglise Kuningliku Ooperi juures. Londoni Covent Gardeni juhendajate abiga on lauljatar lihvinud mitu rolli, samuti laulnud seal väiksemaid rolle – tõenäoliselt seni ainsa eestlasena – koos maailma parimatega nagu Dmitri Hvorostovski ja Jonas Kaufmann. Loodame, et ka Estonia teater ei lase võimekaid noori silmist laia maailma, nii nagu see on juba kahjuks juhtunud nii mõnelgi puhul.