Vaevu jõudis kena, kuid toonilt kurvameelse laulupeo emotsioonitolm langeda, kui meediamajade tornikellad hakkasid taas ärevalt lööma. Kahele hoobile lisandus kolmas, nagu häda sõnastati Eesti Päevalehe juhtkirjas. Lahendust pakuti olematule probleemile, nentis Postimees. Meenutades seda, kuidas ajakirjandus on varem reageerinud riigi­võimu algatustele postikorralduses ja maksunduses ja nüüdki uuesti sidunud need teemad ühte pakki uitmõttega võimalikust tsensuurist, näib, et sündmuste areng sarnaneb kangesti rahva­jutule hundist karjas ja karjapoisist, keda küla kolmanda hädakisa puhul enam ei usu, sest varasemad on olnud petujutud.

Sedapuhku on hunt tõesti karjas, täpsemalt öeldes siiski alles võsa veeres varitsemas, kuid koodid ja hangud haaranud talurahvas tormab vales suunas, kui loodab kurjategija kinni püüda Tarbija­kaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist (TTJA). Nagu ameti nimestki näha, tegeleb see tehniliste, mitte sisupoole küsimustega. Nii on kirjas ka ameti põhimääruses. Konteksti arvestades ei saa ametile määratud roll meediateenuste järelevalve alal kuidagi ulatuda sisuni.

Ametil on aga kohustus osaleda oma valdkonna raames õigusaktide väljatöötamises ning sel nädalal vallandunud torm tõukuski ameti reaktsioonist kavatsusele, mille häll on mujal. Ametis kirja pandud täiendusettepanekud olid kahtlemata teisest ilmast ehk, nagu ametit kureeriv minister Tiit Riisalo väljendus, ebaõnnestunult sõnastatud ja küllap need nüüd ka kiiresti üle parda heidetakse. Paraku võib kõige hullema ärajäämine, riikliku tsensuuri pitsitusest imeline pääsemine mõnegi silmis normaliseerida kogu algatuse põhiteksti, millel TTJA meediakaugete reguleerijatega mingit pistmist ei ole.

Meediateenuste seaduse muutmise seaduse väljatöötamise kavatsuse dokument on koostatud kultuuriministeeriumis (vastutajad ministeeriumi õigusnõunik Siiri Pelisaar ja meedianõunik Andres Jõesaar). Ükski väljatöötamise kavatsus ei sünni ministeeriumides ametnike algatusel, neid ei imeta lihtsalt igavusest arvutiklaviatuurist välja. Tegevus algab üldjuhul ülesande sõnastamisest koalitsiooni moodustanud valitsuse tegevusprogrammis. Vajadust muuta meediateenuste seadust siseriiklikel põhjustel ei ole aga märgitud Kaja Kallase esimese, teise ega ka kolmanda valitsuse tegevusprogrammis. Riigikogu tegeles ajale jalgu jäänud meediateenuste seaduse täiendamisega viimati vahetult enne Venemaa täiemahulise sõjapidamise algust 2022. aasta veebruaris ja sedagi pigem aukartusest Euroopa Liidu õiguse ees ning ülipüüdlikkusest direktiivide ülevõtmisel.

See, et töökorraldust ei ole kirja pandud, ei tähenda, et korraldust ei ole antud. Pärast mulluse 24. veebruari sõjapauku läks võimuorganites kõvaks rabelemiseks. TTJA teatas, et suudab vaenulike Venemaa telekanalite edastamise keelustada 24 tunni jooksul. Poliitikud ja erakonnad trumpasid kõvade sõnadega muudkui üksteist üle, nõudes aina jõulisemaid samme vaenuliku propagandaga võitlemisel. Oldi ju infosõjas ja nii sotsioloogid kui ka julgeolekuasutused tõid valitsusele järjest tõendeid, et välisvaenlase kõrval pulbitseb elujõust ka sisevaenlane.

Asjasse süvenedes selgus siiski, et meelevaldselt millegi riigivastaseks kuulutamine võib riigile kaela tuua tülikaid ja kulukaid kohtuasju, mistõttu seaduse võimalused tuli elu vajadustega kooskõlla viia. Leidke või leiutage meile paragrahvid tõhusamaks võitluseks vaenlasega inforindel, oli eeldatavasti julgeolekuasutustest pärit soovitus valitsusele. Ärevas olukorras on valitsustel kalduvus neid soovitusi kriitikameeleta uskuda. Näiteks kaitseminister Hanno Pevkur kinnitas hiljuti, et „kaitse­väe juhataja nõuanne on valitsusele loomulikult a ja o“, mis tähendab tõlkes, et kindralite poodlemiskire katteks globaalsel relvaturul on raha alati olemas. Ka minister Riisalo rääkis „Aktuaalses Kaameras“ pigem uhkustundega kümnetest telekanalitest ja sadadest veebilehtedest, mis julgeoleku huvides on blokeeritud. Kuna TTJA ei suuda neid valikuid teha ainult iseenese tarkusest, juhib küllap sealgi otsustamist anonüümse julgeolekutöötaja nähtamatu käsi ja oma avalikus seisukohavõtus ei varjanud amet, et loodab ka tulevikus eksperditarkust ammutada ikka kaitsepolitseist ja rahapesu valvuritelt.

Niisiis langeski operatsioon seaduse­rindel kultuuriministeeriumile, mille põhifookus ei ole iial olnud julgeolekul, kuid mille valitsemisalasse valitsuse seaduse §62 järgi kuulub „osalemine riigi meediatöö kavandamisel“, mida iganes see ka võiks tähendada. Eelnõu väljatöötamiskavatsuse avalõigud ei jäta vähimatki kahtlust, kes on ametliku kirjutaja sulge juhtinud. „Vaenule ja sõjalisele tegevusele õhutavate meediateenuste kättesaadavuse piiramine on oluline meede Eesti inforuumi turvalisuse tagamiseks, sest sõjalise rünnaku ning rahvusvahelise õiguse põhimõtete eiramist õigustavate meediateenuste kättesaadavus Eesti territooriumil seab ohtu nii Eesti kui ka teiste riikide julgeoleku, ühiskonna turvalisuse ja avaliku korra.“ Ja juhmimale lugejale korratakse: „Arvestades, et vägivallale ja vihkamisele õhutava valeteabe levik on siiani kõrge, tuleks tagada Eesti inforuumi maksimaalne võimalik kaitse.“

Selge pilt. Piirame, keelame ja kaitseme, sest rahvas on siin juhm, haridus­süsteem ja ajakirjandus läbi kukkunud, valgustus ja vaimuelu ei toimi ning tühistatud on Hando Runneli õpetussõna „mitte kohkuda vaenlaste hulgast, mitte ehmuda sõnnikuveost, mida nõuab üks vaimuelu“. Sellele veendumusele ei ole valitsus jõudnud iseseisvalt, vaid ikka igapäevase julgeolekuasutuste ülevaadete, analüüside, ohuhinnangute ja soovituste lugemise põhjal. Neis asutustes teatakse aastaid ülihästi, kuidas vahetuvate poliitikute enesetunnet ja -hinnangut valikulise saladuste jagamisega kõditada, kurjemalt öeldes neid mõjutada ametkonna varjatud võimu kasvatama, mitte üldisi huvisid (vabadusi) edendama.

Tagajärg on see, et minu, nagu igasuguse vene propaganda vastu aastakümneid immuunsete eestlaste enamuse võime maailmast ja põhiseadusest aru saada, tõde valest eristada on seatud võrdsele pulgale umbkeelse ja Eesti kodakondsuseta idaimmigrandist pensionäri­memme omaga. Me oleme riiklusele ja avalikule korrale ühtviisi ohtlikud, kui vastutavad isikud meid ja me inforuumi ei kaitse. Teadmatus on jõud, nagu pilkas George Orwell.

Valitsuse häda on aga selles, et õigus lohiseb tehnoloogia arengul väga kaugel sabas ja iga vähegi taiplikum inimene on leidnud viisi, kuidas ametlikult blokeeritud infole ligi pääseda. Teisalt on väga keeruline tõmmata joont tava- ja eri­õigustega isikute vahele. Sest vaenlasega võitlemiseks peab vaenlast tundma ning järelikult mingi hulk luurajaid, analüütikuid jt peab Venemaa propagandat piiranguteta lugeda saama. Kes ja kuidas neid väljavalituid kaalub ja nende moraalse kindluse tuvastab?

Libedal teel sõites on poolel mäel piduri tõmbamine liiga vähe ja liiga hilja. Seega võiks meie ajakirjanduse kollektiivne lahingülesanne enesekaitseks olla nõue valitsusele kõik piirangud välismaistele infopakkujatele kaotada ning mitte ehmuda sõnnikuveost, mida aus võitlus saabuva propagandapahnaga eneseregulatsiooni organitele võib kaasa tuua.

Teiseks, pastor Niemölleri surematut mõtet meenutades peaks ajakirjandus võtma üldisema eitava hoiaku ühiskonna igakülgse julgeolekustamise vastu, mitte püüdma häälitseda alles siis, kui tema enda järele tullakse. Või siis pakkuma nähtamatutele juhtidele lihtsat ja tasakaalus tehingut: täpselt samas mahus, nagu teie tahate meid kontrollida, tahame meie ka teid kontrollida. Võin mürki võtta, et fakti­kontrolli mitteläbivat toodangut tuleb julgeolekuasutustest vähemasti samal määral kui ajakirjandusest, mistõttu julged mehed avalikult heidetud kinnast maast võtta ei julge.