Selliste taustaandmetega juhatavad toimetajad Jasone Cenoz ja Durk Gorter sisse vähemuskeelte probleemistikku lahkava kogumiku „Multilingualism and Minority Languages” („Mitmekeelsus ja vähemuskeeled”, AILA Review, Vol. 21, 2008), mis jõudis hiljaaegu  rakenduslingvistika ühingu kaudu Eestisse. On vähemuskeeli, mis ühes riigis on põhikeeleks, kuid naabermaal vähemuskeeleks, palju on nn ainukordseid vähemuskeeli, mis vähemuskeelena esinevad ühel (vahel mitmel) maal, aga (tegelikku) ametlikku seisundit ei oma üheski.

Ajakirjas käsitletakse viie keele äärmiselt erinevat ajaloolist ja nüüdset olukorda. Katalaani keelel, mis on Euroopa  suurim vähemuskeel (seda kõneleb ligi 9 miljonit inimest), on hispaania keele kõrval osaliselt teise ametliku keele staatus. Baski ja kõmri (Welsh) keele kõnelejaid on 600 000, aga kui baski keelel on Hispaanias osaliselt samad õigused kui katalaani keelel, siis kõmri keel peab Walesis sellise õiguse eest alles võitlema. Friisi keelel, mille kõnelejaid on ainult 400 000, on Hollandis ainult teatavad teise keele õigused. Iiri keele  oskajaid on 1,6 miljonit ning sellel on riigikeele staatus, kuigi seda kasutab üksnes 40% iirlastest. Kogumiku toimetajate sõnutsi peetakse vähemuskeeltega seonduvat traditsiooniliselt vähemuskeelte kõnelejate endi probleemiks, kuna enamuskeelte esindajad on seda üldjuhul ignoreerinud.

Viies artiklis on käsitletud peaasjalikult kakskeelset haridussüsteemi, kuid puudutatud peale selle  ka paljusid muid olulisi küsimusi: keelekõneleja identiteeti, perekonna suhtumist, aina laienevat mitmekeelsust, nii oma maa kui ka Euroopa Liidu seadusandlust.

Ajakirja levitab Eesti Rakenduslingvistika Ühing www.rakenduslingvistika.ee