Võru- ja Setumaal on viimastel aastakümnetel proovitud kohalikku põliskeelt järjest enam uuesti kasutusele võtta. Keelekasutuse elavdamist on toetanud kultuurkapital ja riiklikud programmid. Oleks päris veider, kui uus keeleseadus põliskeelte taassündi pigem pidurdaks kui toetaks. Seepärast on Võru Instituut koos Setomaa Valdade Liiduga seaduseelnõule esitanud oma parandusettepanekud. Nendega  tahetakse soodustada võru ja setu keele- ja kultuuripiirkonnas lisaks eesti keelele (!) ka võru ja setu keele kasutamist. Keele ja murde vahel laveeriva pseudotermini eesti keele piirkondlik erikuju asemel soovitatakse kasutusele võtta piirkondliku keele mõiste. See oleks selge ja ka rahvusvaheliselt mõistetav termin. Piirkondlikud keeled on näiteks kašuubi keel Poolas, alamsaksa keel Saksamaal ja šoti keel Suurbritannias. Võrukesed ja setud ise on alati oma keelt  keeleks, mitte murdeks ja ammugi mitte mingiks erikujuks pidanud. Ka eesti avalikkuses räägitakse tavaliselt võru ja setu keelest, mitte murretest ega erikujudest. Sama seisukoht on üha kindlamalt juurdumas ka keeleteadlaste ja rahvusvahelise üldsuse seas, mis on andnud võrukeste ja setude keelele nii UNESCO, Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) kui Euroopa Vähem Kasutatud Keelte Büroo (EBLUL) tunnustuse. 

Eesti riigi poolne seaduslik tunnustus võru ja setu keelele oleks seega igati loomulik ja ajakohane samm. See tõstaks kindlasti meie oma põliskeelte mainet ning aitaks kaasa nende püsimisele ja arengule. Elav ja arenev iidne omamaine keelerikkus pole ka eesti kirjakeelele kindlasti mitte ohuks, vaid toeks ja juurtetugevduseks – olgu siis sõnaloomes või üleilmastumise survele vastuseismisel.