August Künnapu retrospektiivnäitus „Le soleil de ma vie“ Kadrioru galeriis kuni 1. VII. Mait Vaigu film näitusest (20’39’’).

August Künnapu on Kadrioru galerii maalinäituse esitanud senise loometee kokkuvõttena. Tore, et kunstnik teeb loomingust ülevaate 45. sünnipäeva puhul, ootamata traditsioonilist juubelit.

Niisiis saab kõigepealt istuda Kadrioru galerii aatriumi mugavas toolis ja tutvuda raamatutega kunstniku loomingust, Elnara Taidre pikema analüüsiga maalidest, kunstniku asutatud ja koostatud ajalehega Epifanio. Näitusest on valminud film või omalaadne videokataloog, mis annab kunstniku ja tema maalide kohta lisainformatsiooni. Siin on uut teavet ka kunstiteadlasele. Kuna näituse toimumise asukoht on kunstnikule perekondlikult märgiline, väärib see siin veidi peatumist.

Meie oma Guggenheim

Maalinäitus hõlmab Kadrioru Plaza keskse aatriumi ringgalerii kõiki korruseid – tegemist on Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekteeritud hoone galeriiga. See on justkui meie arhitektuuriline versioon New Yorgi Guggenheimi kunstimuuseumi ikoonilisest hoonest (1959), mida on omakorda kasutanud postmodernistlikud kunstnikud, näiteks
Matthew Barney oma „Cremasteri“ tsükli filmimisel (1994–2002). Niisiis viidatakse UNESCO maailmapärandi kaitse all olevale Frank Lloyd Wrighti modernistlikule arhitektuuripärlile ja üldisemalt kunstimetropolile New Yorgile. Idee on tuua suurlinn Tallinna.

Kui Vilen Künnapu unistas
2004. aastal Guggenheimi tulekust siinsesse regiooni (mäletatavasti rääkis ta sellest entusiastlikult Viru keskuse valmimise puhul) ning seejärel toimus Helsingis Guggenheimi arhitektuurivõistlus, kus osales ka eesti arhitekte, siis nüüdseks on teema päevauudistest maas. Loogiliselt võib järeldada, et ammuste unistuste mittetäitumisel kodeeris Vilen Künnapu sellesama idee 2020. aastal valminud Kadrioru Plaza hoone projekteerimisse. Ka interneti veebisaidil tutvustatakse ümbruskonnas esile tõusvat tavatult värvikat maja kunstiteosena. Hoone juurde kuulub orgaanilise osana ringjas aatrium, mida esitletakse kunstigaleriina. Seda kureerib Eesti Kunstnike Liit.

Siiani on kultuuriajakirjandus sellest arhitekti isiksuse tasandilt lähtunud algatusest vähe rääkinud. Ent näidake tänapäeval olukorda, kus visionäär suudab end kehtestada suurte anonüümsete kollektiivsete protsesside üle. Tavaliselt käib vastupidi – isiksus kaob hiigelprotsessides olematuks. Ja siin pole vaja ironiseerida modernistliku meesgeeniuse müüdi üle, sest sotsiaalsetes protsessides on juba tasalülitatud nii mehed kui geeniused, aga ka visionäärid.

Kadrioru Plaza on projekteeritud idee poolest millekski suuremaks. Ka siinkirjutajal võttis aega, et sellise lahendusega harjuda, ent tulevikus saab maja ehk kultuurimeedialt rohkem armu.

Millenniumilaps

August Künnapu astus kunstiellu koos XXI sajandi tulekuga. Rahvusvaheliselt nimetatakse temaealisi millenniumi põlvkonnaks, beebibuumerite põlvkonna järeltulijateks. Neid kirjeldatakse Wikipedias kui esimest globaalset põlvkonda, kes kasvas üles interneti ajastul, kes koges tundlikus nooruses 2008. aasta panganduskriisi ja pärastist majanduslangust.

Võrreldes rahvusvaheliste näitudega on Eestis areng tavaliselt veidi nihkes. Mis puudutab aga interneti ajastu tulekut, oli Eesti võrreldes paljude teiste maadega kindlalt eesliinil.

Kui minna ajas tagasi üle kahekümne aasta, siis August Künnapu oli 2001. aastal kutsutud esinema Tallinna Kunstihoonesse juba ette skandaalimaigulisel näitusel „Young British Art“. See tähistas toona globalistliku kunstipõlvkonna tulekut, kellel oli teadmine Londonis äsja skandaali teinud näitusest „Sensation: Young British Artists from Saatchi Collection“ (1999–2000). August Künnapu tööd Tallinna Kunstihoone näitusel esitasid justkui Martin Maloney leebete maalide paralleeli, ehkki Maloney kuulub varasemasse, beebibuumerite, mitte millenniumilaste põlvkonda.

Kui võtta mõõdikuks mõlema näituse sõnum nii Londonis kui ka Tallinnas, siis üldiselt toodi kunsti kaudu esile interneti ajastu sotsiaalne küünilisus ja inimsuhete külmus, kaugenemine inimkeha loomulikust temperatuurist ning inimese muutumine üksnes ekraani kaudu vahendatud kriipsujukuks, kellel puudub hing. August Künnapu kui noore kunstniku vastus sellisele väljakutsele oli maal televiisoriekraanil esinevast mehest, kujutatuna subjektina, kelles puudus külmus ja küünilisus.

Haridus: arhitekt

Tõsiselt tuleb võtta ka August Künnapu arhitektiharidust. Ehkki kunstnik pole arhitektina töötanud, võiks just hariduslikus taustas näha algeid, millest lähtub tema maalide eriline heatahtlikkus ja nii-öelda maailmaparandajalik pilk.

Olen juba mõnda aega tähele pannud otsustavat erinevust või koguni vastandlikkust, mis puudutab kujutavate kunstnike pilku ja disainerite-arhitektide pilku. Kui kujutavaid kunstnikke treenitakse olema ühiskonnakriitilised ja tundlikud valitseva ebaõigluse suhtes, iseenda ja ühiskonna traumade suhtes, lähtudes sageli väga tugevatest ideoloogiatest, et seda kõike maalides, fotodel, graafikas, installatsioonis nähtavaks teha, siis disainerite-arhitektide erialal esitatakse täiesti teistsuguseid küsimusi. Enamasti otsitakse ainelise keskkonna puudujääke eesmärgiga leida viise olude ja keskkonna parendamiseks. Rõhuasetus on disainmõtlemise kaudu positiivsete muudatuste juhtimisel.

Seega võib August Künnapu maalide ja maailmanägemise otsustavat vastandumist kujutava kunsti trendidele panna ka tema arhitektihariduse arvele, lisaks tugevale perekondlikule subjektsusele ja vaimsusest lähtuvale maailmapildile, mida manifesteerib ajaleht Epifanio.

Arhitektiharidusest hoolimata on August Künnapu väga harva maalinud hooneid kui selliseid. Näituselgi on väljas vaid üks maal hoonest, see on Nepali rituaalne stuupa, millel on silmad, meenutades inimest. Küll aga on ta korduvalt maalinud maailmakuulsate arhitektide portreesid, võttes aluseks foto.

Esteetika

Kõige esimene impulss, millega vaataja August Künnapu maalide puhul kokku puutub, tuleneb koloriidist ja esteetikast.

Kuna tegemist on kokkuvõtva ülevaatenäitusega, on paslik viidata Kaido Olele, keda tõstetakse näituse filmis-videokataloogis esile kui August Künnapu maaliõpetajat. Kaido Ole on disaineriharidusest lähtuva maalikunstnikuna pidanud ilmselt läbi mõtlema sellesama dilemma: kuidas ühitada disainmõtlemist ning kujutavas kunstis soositavat vastupidist, probleemidele osutavat kriitilist suhet maailma?

Hea vastus sellele küsimusele oleks: kujutavas kunstis näita välja oma suhtumist, tee nähtavaks isikupärane seisukoht ja esteetika, ent seejärel kasuta disainimõtlemist karjääri kujundamisel ja suhtlemisel kunstimaailmaga.

Tagasi esteetika juurde. Noore August Künnapu sümpaatselt konarlikud maalid rõhutavad siirust ja ausa­meelsust, mis on omalaadne julgus ajastul, kui siirust võidakse sotsiaalsetes manipulatsioonides küüniliselt ära kasutada. Olla siiras keset psühhopaatiliste ja nartsissistlike tendentsidega ühiskonda on omalaadne julgus.

August Künnapu varasemate maalide konarlikkus asendus peagi küpsema geomeetrilise käsitlusega, mis võiks tuleneda arhitekti või disaineri pilgust. Inimfiguur või portree jaotatakse mõtteliselt geomeetrilisteks segmentideks ning igale segmendile kuulub oma värvi­toon. Tekib värvidest rõkkav kooslus.

1920ndate vaib

Näitust dokumenteeriva filmi saateks on valitud 1920ndate tantsumuusika ning džäss täis erilist energiat, optimismi ja kergust. Billie Holiday, Duke Ellington, Ella Fitzgerald jt pole siin juhtumisi, neid kuulates on August Künnapu maalinud. Ka fotosid, mille põhjal maalida, on valitud 1920ndate eliitkultuurist. Ilmselt võib seda pidada oluliseks teadasaamiseks. Nii muutuvad arusaadavamaks maalid retroriietuses rafineeritult võrgutavatest naistest, jalgrattasõidu õppijast ning eriti viisakalt käituvast džentelmenist.

Ühe maali juurde jäin kauemaks seisma. Millega seostub pealkiri „Reisijad“? Muidugi Eduard Ole tuntud ja palju reprodutseeritud Eesti Kunstimuuseumi kogus asuva õlimaaliga „Reisijad“ 1929. aastast. Kui Eduard Ole on kujutanud vanemaid kodanikke rongis tukkuvana, silmad kinni, siis August Künnapu reisijad vaatavad pärani silmi rõõmsalt ringi ja rong viib neid uutesse avarustesse.

Reisimine on August Künnapu maalide korduvaid motiive. Filmist jookseb läbi ka hiljutine uudis, et August Künnapu maal kaunistab nüüdsest – suurendatult monumentaalsetesse mõõtmetesse – ühe suure transpordiauto juhikabiini. Reisimine tsiviliseeritud moel saab toimuda ainult vabas ühiskonnas, kus riigipiirid on lahti ja valitsused soosivad demokraatiat. Viimaste aastate kogemused on meelde tuletanud, et reisimine ei ole endastmõistetav inimõigus, vaid privileeg, mida tuleb väärtustada.

Kassid ja hobused

Lõpetuseks paar sõna loomadest August Künnapu maalidel. Kassid on August Künnapu maalidel tegijad, ent mitte ainult seal. Nad ilmusid millenniumilaste populaarkultuuri, sisustades alates umbes kümne aasta tagusest ajast kuni tänapäevani Facebooki ühismeediat ja reklaame. Kui XX sajandi modernistlikus kunstiteadvuses peeti kassipilte halvustavalt kitšiks või populismiks, siis nüüdseks on nad saanud positiivse kuvandi. August Künnapu omistab kassidele suuremat salapära ja müütilisust, seostades neid olendeid tähistaevaga. Ühiskonnas osutusid kassipildid ja -videod aga sotsiaalselt ohututeks visuaalideks tänu nende poliitilisele korrektsusele keset rahvaste, nahavärvide ja sättumuste paablit.

Veel meeldib August Künnapule maalida hobuseid, kes ilmuvad maalidele enamasti ootamatus kontekstis ja toovad kaasa pingelõdvenduse. Hobused on olnud oma heatahtlikkuses ja teenimisvalmiduses inimese sõbrad ja kaaslased läbi sajandite.

August Künnapu raamatu impressumis võib kohata kunstniku nime taga üht väikest detaili, mis kordub ka mõnel maalil. See on külili keeratud 8 ehk lõpmatuse märk. Elegantne ja afišeerimata, vaikselt August Künnapu maailma sugenenud meeldetuletus, et ka meie, inimesed, kuulume vaimselt lõpmatusse või oleme sellega kontaktis. Seega ei tohi inimest alahinnata. Näitus teeb nähtavaks ühe armsa maalija arengutee ja küpsemise, see on vahekokkuvõte, mille jätku oodata.

Heie Marie Treier on Tallinna ülikooli / BFMi õppejõud.