„Nad Pooluse poole teele end seadsid, Öökull ja Notsu ja Jänes ja kõik. Et Poolust peab avastama, nad teadsid“ jne. Need read Karupoeg Puhhi üminast (Harald Rajametsa tõlkes) tulevad ikka meelde, kui kirglikumad poliitikud, politoloogid ja muidu vaatlejad räägivad mureliku suuga ühiskonna polariseerimise ja lõhestamise kuritegelikest õhutajatest ning nende tegevuse saatuslikest tagajärgedest Eesti omariiklusele ja põhiseadusse raiutud eesmärkidele.

Pooluste läheduses on elu teatavasti karm ning seal käimine ränk ettevõtmine ka hulljulgeimatele erivarustusega seiklejatele. Püsiasukaid on polaaraladel vähe, loomariiki polariseerivad seal vaid jääkarud ja pingviinid. Isegi kui inimkonna miljardid hinged suudaksid oma sõgedate juhtide järel Arktika ja Antarktika jääkilpidele rännata ning seal alalisi elupaiku rajada, ei lõhestuks maakera seetõttu ekvaatori kohalt, et jätkata tiirlemist ilmaruumis eraldi konservatiivse ja liberaalse poolkerana, kus elanike massid „revolutsiooniliselt üles ärgitatult teineteist jälestaksid“, nagu paanika­klassik Riina Solmani ettekuulutuse järgi peaks juhtuma (Postimees 7. VI).

Märtsis valitud riigikogu esimene istungjärk möödus kodanikkonnale ohutult ning kui rahvaesindajad istungi­vabale suvetööle läksid, riigikohtu lahend käes ja presidendi manitsussõnad kõrvus kumisemas, ilmnes, et kogu polariseerimine ja lõhestamine toimuski meedia jõupingutuste kiuste masside osaluseta ennekõike riigikogu istungisaalis. Seal ja ainult seal kaotasid mõned parteilised pead silmist eesmärgi, saadud tööülesande ning koosolekute pidamise mõtte, uppudes protseduuride mõistetamatusse rägastikku. Sügisel on tõotatud riigikogus kahe leppimatu leeri vahele Berliini müüri ehitamist jätkata, kuid seejuures ei tohiks müürsepad unustada, millega lõppes külm sõda maailma ajaloos nõrgemale poolele (Gorbatšovi nõrkusehetkel), kes müüri maha võttis ja kelle ilmakord ruumis ja vaimus laienes ning kelle oma kokku tõmbus.

Kuigi üks ja teine valitud poliitik kippus läbi kevade kõnelema kogu rahva nimel (unustades, et partei, nagu nimigi ütleb, on alati osa, mitte tervik ja saab seega ka esindada ainult osa), manada esile pilte õnnest või õudusest, mis kogu rahvast tabab mõne õigusakti muutmisel, ei läinud seesama rahvas nende juttudega ülearu innukalt kaasa. Iseenesest ei tohiks seda, kui ühe inimrühma vaated ja arusaamad on teise omadest väga kaugel ehk polariseerunud, ühiskonna toimimise seisukohalt hädaohtlikuks pidada. Pigem on see teatud piirini ühiskonna loomulik olek ja asi on hapu alles siis, kui hakkab seadusevastase vägivalla võimaluse järele lõhnama. Aga sellest piirist ollakse Eestis väga kaugel ja vägivalla valivad, kui saavad, ikka väikesed jõugud, mitte enamus.

Kui väidetavalt polaarjoonte taha kogunenud hulkadele mingi nende meelest vale otsus ikka väga tähtis oleks, siis ootaks ju selle vastu võitlemist mõnes traditsioonilises vormis, nagu massimeeleavaldus, marss, streik, vandaalitsemine, rahutused slummides ning kokkupõrked politseiga. Midagi sellist aga ei ole toimunud. Meeleavaldustel on rahvast hõredalt, tänavasillutist võtab pealinnas jätkuvalt üles ainult linnavalitsus, aga mitte käibemaksu tõusust meeleheitele viidud lehetellijad, lämmatatud ettevõtjad või homoteerulli tõrjekomandod.

Millised on eeldused, et presidendi allkirja saanud seadused, milles sisalduvad muutused ei jõustu kohe, üheaegselt ja pauguga, erutavad valijaskonda sügisel rohkem kui nende vastuvõtmise eel? Kitsamalt võttes, kas riigikogu vähemuse ehk opositsioonierakondade juhid suudavad iseennast ja oma lähemaid kaasvõitlejad kevadisele polariseerumistasemele külma kätte tagasi viia, kui igapäevaste formaalsete lahinguteta, soe ja meelelahutusküllane suvi on nii mõnegi vähem karastunud hinge pehmeks sulatanud? Pealegi, nagu nii koalitsionäärid kui ka opositsionäärid söögi alla ja peale on kinnitanud, ei otsi nemad ju võitlust, vaid kompromissi.

Kevadel ei näinud erakondade suhtlemine aga sugugi välja kompromissi ehk vastastikuste järeleandmistega saavutatud kokkuleppe otsinguna. Suuri kunstnikke, kes suutnuks loomingu ja teostega pakkuda kinnitust tihti Otto von Bismarckile omistatud ütlusele, et poliitika on kompromisside kunst, ei leidunud. Väite teisendite, nagu võimalikkuse kunst või paremuselt teise leidmise kunst, realiseerumist võiks isegi möönda, sest otsustatu ei olnud peaaegu kellegi esimene eelistus, kuigi oli tehtav vähimagi kompromissita.

Kuna küsimuses, mis üldse on kompromiss, valitseb poliitikkonnas segadus, siis soovitan natuke kodulugemist, et kõigepealt mõista, mis ei ole kompromiss. Koalitsiooni kuulujad peaksid lugema või üle lugema Sergei Dovlatovi „Kompromissi“, mille sõnum on, et kui jõupositsioonilt sundida teisitimõtlejat tegema pidevalt midagi talle ebameeldivat või eetiliselt vastuvõetamatut ning sellest olukorrast väljapääsuteed ei ole, siis ajab see otsima ja tarvitama valu tuimestavaid abivahendeid. Seega peaksid võimuerakonnad väga hoolikalt jälgima, et nende jõuline tegevus ei põhjustaks vastasrinnas kollektiivseid joomasööste ja ainult viinas lahustuvat püsivat kurva­meelsust. Risk on õhus seda enam, et alkohol oli praeguste opositsioonierakondade juhtide truu töökaaslane juba ajal, mil koos valitsuses oldi. Kes tahaks oma südametunnistusele võtta EKRE, Isamaa ja Keskerakonna heade kolleegide lagunenud tervise, kaotatud eluaastad ja perekondade purunemise või talumatute elamistingimusega maalt sootuks lahkumise? Pealegi, Dovlatov ei suutnud halbadest harjumustest vabaneda ka emigratsioonis ning purjutas vabas New Yorgi keskkonnas muudkui edasi.

Midagi ka opositsioonile, kelle välja­ütlemistes on tihti üsna ähvardavaid noote ning kelle arusaamas võrdub kompromiss nende esitatud tingimuste absoluutse täitmise ehk vähemuse terroriga, mis valimistuulte pöördumisel ka elanike peal füüsiliselt maksma pannakse. Ühesõnaga, kompromiss on välistatud, nagu kõlab Ivan Papulovski koostatud ENSV tšekistide elust jutustava, 1984. aastal ka eesti keeles ilmunud ning kohaliku KGB ülema Karl Kortelaise eessõnaga varustatud kogumiku pealkiri. Kas te ikka tahate vähemasti näida kompromissitute ja fanaatiliste ideoloogiatöötajatena, kelle pimeusklikud tööriistad võivad juhuse saabudes teid sõna-sõnalt võtnuna hakatagi „päid veeretama“? Ehk leiate lugedes enda seest midagi, mis teeks teid inimesena pisutki suuremaks kui Lenini õpetus?

Koosmeel, kahest Eestist ühe tegemine, sidusus ja õmblusteta ühiskond. Need Eesti presidentide sõnastatud hädavajadused ilmestavad, et lõhed, konfliktid, polariseerumine jm pahed on olnud taunitud läbi kõigi iseseisvuse aastakümnete. Hoolimata juhtide isiklikest ja üldrahvalikest jõupingutustest on need endistviisi elus, mis kõneleb nende olemasolu paratamatusest ehk normaalsusest, kuhu siiski ei maksa pikalt kinni jääda. Seega, kes läks poolusele või kukkus lõhesse, püüdku sealt võimalikult kiiresti tagasi tulla, sest Eesti suvi on täis kultuuriküllaseid kohtumispaiku kenade inimestega, sealhulgas poliitiliste oponentidega, kellega sõbraliku suhtlemise luba (peasekretäri allkirja ning partei vapitempliga) peaks sügiseni taskus olema ka kõige karastunumal ideoloogilisel võitlejal. Kokkupuuted kunstiga raamatu, kontserdi, näituse, etenduse või muul kujul annavad lisaettevalmistuse osalemaks aruteludes, millega kultuuriminister on lubanud sügisel riigikogu tülitama minna.