25 aastat on Niguliste muuseumis säilitatud, uuritud ja tutvustatud meie vanimat kunstipärandit. Lisaks korraldatakse muuseumi iseloomust ning teemade sobivusest lähtuvalt põhitegevust toetavaid üritusi: kontserte, loenguid, erilaadseid kunsti- ja muusikaprojekte, konverentse jne. Niguliste on aastate jooksul olnud Eesti Kunstimuuseumi külastatavamaid filiaale. Eelkõige paikneb siin ju Eesti kõige hinnalisem rahvusvahelise tähtsusega kunstipärand, mida tullakse spetsiaalselt vaatama. Püsiekspositsioon on koostatud EK Mi kogudesse kuuluvatest eksponaatidest ning siia deponeeritud teostest. Niguliste kogu hõlmab kunsti keskajast kuni barokini, 2001. aastal lisandus hõbedakogu, millest mahukaima ja tähelepanuväärseima osa moodustab Tallinna gildide ning Mustpeade vennaskonna hõbevara.
Püsiekspositsiooni lisandunud uute teoste kõrval tuleks esile tõsta viimaste aastate põnevaid muuseumi- ning väliskuraatorite näituseprojekte ning loengusarju, väga oluline roll on haridustegevusel. Rõõmustab, et viimastel aastatel on järjest kasvanud kohaliku elanikkonna huvi Nigulistes toimuva vastu. Aktiivselt osaletakse ekskursioonidel, loengutel, tullakse vaatama näitusi, suurepäraselt on laabunud töö haridusprogrammidega. Kuna vanema kirikukunsti mõistmiseks on vaja teha rohkem selgitustööd, siis seda on muuseumi kuraatorid, muuseumi giidid ja haridusprogrammide läbiviijad edukalt ka pakkunud.
Muuseumi tänavuse aasta tähtsündmusi on vaieldamatult seotud Bernt Notkega: tema surmast möödus ju 500 aastat. Teil on väljas igati esinduslik näitus, peeti suurejooneline rahvusvaheline konverents. Kas Notke nimi on ka praegu piisavalt tuntud? Mida võiks teha, et Tallinna tuldaks ekstra Bernt Notke „Surmatantsu” pärast, nii nagu Milanosse minnakse Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaja” pärast?
Võin kinnitada, et kunstihuviline publik tuleb juba praegu Tallinnasse spetsiaalselt Notket vaatama. Alati saab paremini: Notke nimi võiks loomulikult olla paremini ja laiemalt tuntud. Mida tuleks konkreetselt teha, sellele on üheselt raske vastata. Loodan, et Notke aasta üritused aitavad tema tuntust laiendada. Kindlasti on Notke „Surmatants” ja tegelikult kogu Niguliste ekspositsioon üks põhjustest, mille pärast tasuks Eestit ja Tallinna külastada. Niguliste kunstikogu on väärikas ja oluline rahvusvahelisel tasemel. Seda on positiivselt tõestanud mitmed näited ning on rõõm nimetada, et suurem osa riigivisiitidel Eestit külastanud delegatsioonid, kuninglikud perekonnad ja ministrid on külastanud Niguliste muuseumi. Loomulikult on meile iga külastaja, on ta siis kohalik või kaugemalt tulnu, väga oluline. Kõik on Nigulistesse teretulnud!
Mis on 25. sünnipäeva puhul veel plaanis? 2009. aastal on peamine tähelepanu pööratud Bernt Notke 500. surma-aastapäevale pühendatud üritustele.
Ilmunud on meistri loomingut tutvustav seinakalender, koostöös Eesti Postiga on ilmunud postkaart „Surmatantsu” margiga jne. Muidugi annab suurepärase ülevaate keskaegse Euroopa ühe kuulsama kunstniku töödest muuseumi näitus „Bernt Notke – uuenduste ja traditsioonide vahel” (kuraator Anu Mänd). Koostöös Tallinna ülikooli ajaloo instituudi ja M. C. A. Böckler-Mare Balticum-Stiftungiga peeti rahvusvaheline konverents „Art, Memory, and Patronage: Visual Culture in the Baltic Sea Region at the Time of Bernt Notke” („Kunst, mälu ja patronaaž: Läänemere visuaalne kultuur Bernt Notke ajal”). See on lausa suurepärane vedamine, et Notke 500. surmaaastapäev langes muuseumi 25. sünnipäevaga kokku. Muuseumi esimest märkimisväärset tähtpäeva on igati auväärne pühitseda Notke tähe all. Lisaks teemapäevad: 1. novembril, pühakute päeval ja 6. detsembril, nigulapäeval avatakse meister Hermen Rode loodud unikaalne Niguliste endine peaaltar publikule, toimuvad ekskursioonid ja loengud. Nigulistes toimuvaga saab tutvuda meie kodulehel www.ekm.ee/niguliste.php.
Kas majanduslangus ning kultuurisektori rahastamise vähenemine on ka teie muuseumi puudutanud? Või on tänavune muuseumi aasta aidanud halvemast pääseda?
Rahastamise vähenemine seab loomulikult piirangud kogu muuseumi tegevusele. Ei ole ju muuseumid sel raskel ajal õnnelik erand. Kuna Niguliste muuseum paikneb ajaloolises kirikuhoones, siis sellest tingituna on vaja pidevalt tegeleda paljude erilaadsete probleemidega. Muresid on palju, kuid selline olukord on vist kaunis tüüpiline praegusel ajal kõikides eluvaldkondades. Muuseum nõuab erilaadsete tingimuste tõttu – säilitustingimused, hoone kommunikatsioonija turvasüsteemid – loomulikult senisest märgatavalt ulatuslikumaid investeeringuid. Muuseum on aastate jooksul suutnud oma nappide rahaliste võimaluste piires teostada ainult teatud mahus olulisi töid, et kõiki neid nõudeid täita. Võin kinnitada, et kunstiteoste säilitustingimused on stabiilsed, turvalisus on tagatud ning muuseumitegevus, see on näitused, ekskursioonid jne, tihti küll planeeritust vähendatud mahus, toimuvad.
Loodetavasti on Niguliste kiriku tagastamisplaanid kirikule ajalugu ning tulevik muuseumi ees vähemalt selles mõttes helge.
Loodan samuti, et Niguliste omandisuhte küsimus kunagi ehk lõpliku lahenduseni jõuab. Niguliste on kirikukunsti muuseum ning oleme oma edasiste tööde planeerimisel sellest lähtunud. Muuseumi tööks on seda unikaalset kunstikogu säilitada, uurida ja publikule tutvustada. Seda on teinud meie head kolleegid Niguliste muuseumi avamisest peale ning seda tööd jätkame ka tulevikus. Suur tänu kõikidele, kes on andnud oma panuse Niguliste kujundamisel üheks omapärasemaks, mitmekülgsemaks ning armastatumaks kunstikeskuseks Eesti kultuurimaastikul.
Küsitlenud Reet Varblane
