Oli aasta 1935, kui ilmus I köide (esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus), peatoimetajaks H. Kruus, tegevtoimetajaks H. Moora. 1937. aastal järgnes II (Eesti keskaeg), tegev- ja peatoimetaja H. Kruus. Aastal 1940 jõudis veel ilmuda III (Rootsi ja Poola aeg), tegevtoimetaja O. Liiv, peatoimetaja ikka H. Kruus. Tollased autorid olid H. Kruus ja H. Moora, E. Laid ja J. Mägiste, P. Johansen, R. Kenkmaa, E. Blumfeldt, F. Linnus, E. Tender, J. Uluots, A. Soom, A. Saareste, R. Paris, O. Liiv, J. Kõpp, G. Suits, F. Puksoo, R. Põldmäe ja A. Tuulse. Veidi teise orientatsiooniga ajaloolased kirjutasid teist ajaloo-suurteost – „Eesti rahva ajalugu”, toimetajaiks J. Libe, A. Oinas, H. Sepp, J. Vasar. See teos jäi samuti pooleli. Nõukogude aeg tegi võimatuks „Eesti ajaloo” jätkamise mingilgi kujul. Algas nn ajaloo ümberhindamine.
Uue vabaduse tulek tegi võimalikuks, isegi kohustuslikuks Eesti ajaloo akadeemilise uuskäsitluse. Küsimuseks sai, kust alustada või kust jätkata. Formaalseks aluseks ja eeskujuks valiti lõpuks ikka Hans Kruusi „Eesti ajalugu”, ideoloogiliseks aluseks aga oma tänane arusaam Eesti ajaloost. Peatoimetajaks sai tolle hetke kõige autoriteetsem ajaloolane Sulev Vahtre. Katusorganisatsiooniks leiti sobivaim olevat Õpetatud Eesti Selts. Sealses ringis toimus ka köidete tegevtoimetajate ja autorite valik. Väljaandjaks sai eriti S. Vahtre eestkostmisel Tartus paiknev kirjastus Ilmamaa, kelle usaldatavuse katteks oli „Eesti mõtteloo” sarja tegemine.
Nõnda siis jätkus „Eesti ajaloo” ehitamine. Ilmus IV köide (Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni), tegevtoimetaja M. Laur, autoreiks M. Laur, T. Tannberg ja H. Piirimäe. Enne V köite käsikirja laekumist kirjastusse jõudis aastal 2005 valmis saada VI köide (Vabadussõjast taasiseseisvumiseni), tegevtoimetajad A. Pajur ja T. Tannberg, autorid A. Pajur, T. Tannberg, L. Vahtre, J. Ant, M. Laar, K. Jaanson, M. Nutt, R. Raag, S. Vahtre, A. Kasekamp. Valmiva V köite (pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani) tegevtoimetajad on T. Rosenberg ja T. Karjahärm, autorid A. Andresen, E. Jansen, T. Karjahärm, M. Laar, M. Laur, L. Leppik, A. Must, T. Rosenberg, T. Tannberg ja kadunud S. Vahtre isegi veel. Peatoimetaja positsioonilt jõudis prof S. Vahtre käsikirja algvarianti tublisti töödelda; pikisilmi ootas ta käsikirja lõplikku valmimist koos kirjastusega. Käsikirja valmimist pikendas muude asjaolude kõrval ka aine ülemäärane hulk planeeritud köite jaoks. Raske oli järjest paisuvat mahtu ikka ja jälle köite piiresse kärpida. Nõnda on kulgenud tee läbi raskuste tähtede poole!
Uut väärikat peatoimetajat pole leitud, ent ühiselt on plaanid peetud: uuenenud tarkuse valguses antakse ikkagi uuel kujul välja ka I, II ja III köide! Ja kui naljakas see ka poleks, jõuab tõenäoliselt esimesena – jällegi! – viimane, see tähendab III köide.