Viimastel päevadel on hakanud meedia­ettevõtted üha rohkem lärmi lööma käibe­maksutõusu pärast. Meediatoodete käibemaks tõstetakse viie protsendi pealt üheksale. Miks sellise näiliselt nii väikese kasvu pärast nii suur kisa? Meedia­ettevõtted hindavad, et muudatus toob neile riigile tasutuna kaasa 3-4 miljonit lisakulu. Jaotatuna mitme suurema ettevõtte peale, millest suuremate aastakäive on 30–50 miljonit, ei ole see samuti suur kulu.

Kust raha tuleb?

Need arvud saavad aga selgemaks, kui teame, kui raskelt tuleb meediaettevõttele iga euro. Erameedia ettevõttel on põhiliselt kaks võimalust, kuidas see euro kätte saada. Üks võimalus on müüa reklaami, teine küsida see raha meediatarbija käest. Reklaami müümisel on selge mahupiirang – paberväljaandesse mahub reklaami vaid kindlas ulatuses, veebi samamoodi piiratud hulgal, kuna vastasel juhul hakkab nurisema kasutaja, sest reklaami vahelt sisu enam ei paista.

Aga arvutame läbi võimaluse küsida raha meediatarbijalt. Kui palju peaks olema maksvaid uudistehuvilisi, et meediaettevõtte kulud saaksid kaetud ja jääks raha ka investeeringuteks? Delfi ja Postimehe ühe kuu tavaline lugemis­õigus maksab umbes 10 eurot. Delfi Meedial oli 2023. aasta märtsi seisuga meedialiidu andmetel tasulisi digitellijaid üle 90 000. Nendest mingi osa on neid, kes kasutavad üheeurose tutvumishinnaga ligipääsu. Seega 90 000 digitellijat ei tähenda, et meediaettevõtte sissetulek kuus on 900 000 eurot. Pigem vähem.

Ja kui digitellimustest saakski kuus 900 000 eurot, siis nii mõnegi üheeurose tellimuse taga on hulgaliselt müügi­kõnede tegijate töötunde või eraldi reklaamikampaania kulud. Lisaks peame saadud tulust maha võtma käibemaksu, veebimajutuse ja internetiteenuse hinnad, kontori- ja lähetuskulud ja muu möödapääsmatu ettevõtte toimimiseks vajaliku. Ajakirjanike ja teiste meediatöötajate palkadeks jääb saadud summast heal juhul 2/3. Palkadeks koos tööandja maksudega seega kuni 600 000. Tööandja maksud ampsavad siit omakorda ligikaudu kolmandiku. Järelikult saaks sellest summast maksta brutopalgana välja mitte rohkem kui 400 000 eurot. 2000eurose kuupalgaga töötajaid saaks ettevõttes olla seega 200.

Isegi kui arvutus on hüpoteetiline ja arvesse ei võeta veel mingeid kulusid, milleta ei saa meediaettevõte toimida, toob see välja meediaettevõtte eelarve pingelise olukorra.

Kuhu raha läheb?

Niisiis, ettevõte maksab ajakirjanike ja toimetajate palgad. Aga kust võtta raha tehnoloogilisteks ja digiuuendusteks? Mobiilide ja muu infotarbimise tehnoloogia pidev edasiarendamine nõuab ka uudiserakenduste pidevat uuendamist, et kasutajakogemus oleks parim ja lugeja ei hülgaks väljaannet tehniliste probleemide tõttu. Lisandub uusi platvorme, kuhu liiguvad noored ja kuhu võib-olla peaks kaasa minema ka ajakirjandus, et luua mingisugunegi kontakt üsna nõudliku auditooriumi segmendiga. Küberrünnakute tegijate oskused kasvavad ja infosüsteemide turve läheb üha keerulisemaks. Ilmselt ka üha kallimaks. Iga suurt naabrit ärritava teemakajastuse puhul, mida Venemaa-Ukraina sõja ajal tuleb ette pea iga päev, pannakse veebi turvasüsteemid proovile ja allahindlust ei ole võimalik teha, sest lugejat ei saa jätta informeerimata. Arendada oleks vaja ka masinõppe lahendusi, et korraldada ümber toimetuse töö. Tekstirobotite kiire arenguga kaasneb ootus anda rutiinsed väheinspireerivad ülesanded tekstirobotite teha ja vabastada ajakirjanikud üksluisest nüristavast tööst. Kõik need arendused nõuavad raha. Tavaliselt tehakse selliseid arendusi kasumi arvelt. Kui on kasumit. Ajakirjandus ei saa aga jääda kasumit ootama ja peab arendama oma digilahendusi ka siis, kui kasumit pole. Ilma auditooriumikontaktita ei ole ajakirjandusel mõtet. Kui lugeja läheb tehniliste probleemide pärast ära, siis ei piisa oma olemasolu õigustamiseks ka kõige kvaliteetsemast uudisest.