Esimest korda hakkasin pikemalt mõtlema, kas on olemas õiget spordist rääkimise viisi, pärast üht pisut kummalist kommentaari. Tuntud ajakirjanik oli aastaid rääkinud, et tahab kirjutada elulooraamatu endisest sportlasest, kuid praegu seda teha ei saa, sest raamatul ei ole sobivat narratiivi, mis oli viisakam väljendus selle kohta, et sportlane oli elus alla käinud.

Oma äraspidine loogika on selles olemas, aga kas sport on siis lugu, mis kulgeb kindla skeemi järgi? Kas on kindlad reeglid, kuidas spordist tuleb rääkida? Kas Eestis on selles plaanis mingid omapärad ja kas need on head või halvad?

Ilmselt enamik meist on lugenud mõnda spordibiograafiat või näinud sporditeemalisi filme. Nii nagu muinasjutte jagatakse tüüpsüžee järgi kategooriatesse, saab teha ka nendega. Teistest lühem, paksem, vaesem või vaiksem poiss või tüdruk, kes jäi pärast trenni veel tunnikeseks vabaviskeid, servi või tsenderdusi harjutama. Raskused ja visa töö, mida kroonib Meistrite Liiga võit või vähemalt lühiraja pronks või paariks hooajaks välismaa klubisse pingile jõudmine. Visa tööga enam-vähem tippu on maailma kõige igavam spordibiograafia tüüp, võin ma öelda nii lugeja kui kirjastajana. Lugejate huvi on näidanud, et tavalisest rohkem tuntakse huvi triksterite tüpaaži vastu, need on sportlased, kelle lugu lugedes oodatakse, et seal sama moodi laia lehte mängitakse nagu eluski, võtame näiteks raamatud Andre Agassist, Zlatan Ibrahimovićist või Kimi Räikkösest. Triksterilt oodatakse jõhkramaid ja jaburamaid tegusid ja ütlemisi, kuigi ilma sportlike saavutusteta neid ilmselt väga tähele ei pandaks. Kolmanda omapärase kategooria moodustavad paljastuslood – miks ja kuidas panin dopingut, sain kellegi käest peksa või andsin ise, leidsin uue treeneri, uimastid ja jumala, mul on jummala äge kutsikas, lapsed on mul nüüd kalleim vara, räägin teile nüüd, kuis telgitagustes asjad käivad.

Mida ühist on Andre Agassil, Nike firma ühel loojal Phil Knightil ja prints Harryl? Kuigi tema nime kaanel pole, siis kõigi nende menukad raamatud on kirjutanud Pulitzeri preemia pälvinud Ameerika kirjanik Joe Moehringer. Kui siia lisada viimase aja menukatest spordibiograafiatest David Lagercrantzi kirjutatud Zlatan Ibrahimovići elulugu ning soome ühe populaarseima romaanikirjaniku Kari Hotakaise kirjutatud Kimi Räikköse raamat, siis siit hakkab midagi välja joonistuma.

Probleemipüstituse mõte ei ole see, et kellegi eluloo kirjutab variautor või ajakirjanik – seda kõike on tehtud juba ammustest aegadest. Kas asi on selles, et sportlane ise ei oska või ei suuda raamatut kirjutada? Kui mõelda meie kodumaisele kogemusele, siis on vaid üksikuid näiteid, kus loo on kirja pannud sportlane ise. Ilukirjandusliku taotluse poolest jääb Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“ peaaegu ainsaks.

Farss

Ameerika kirjanik ja kirglik spordihuviline David Foster Wallace on oma jumitu pealkirjaga essees „Tennisist Michael Joyce’i professionaalne esteetika kui teatud valikute, vabaduse, piiratuse, rõõmu, groteski ja inimtäiuse paradigma“ selle kokku võtnud märksa jõhkramalt: „Me ei kiida heaks neid ohverdusi, mida profitaseme sportlased on pidanud tegema, et ühel konkreetsel alal nii heaks saada. Jah, suuga teeme nende ohverduste suhtes küll suure linna: kasutame lopsakaid klišeesid olümpiasportlaste üksildasest kangelaslikkusest, jalgpalli valust ja valuvaigistusest, varajastest ärkamistest ja treeningtundidest ja toitumispiirangutest, eneseohverdustest, matšieelsest tsölibaadist jne. Kuid nende ohverduste tegelikud faktid mõjuvad meile lähemalt vaadates eemaletõukavalt: meil on korvpalligeeniused, kes sisuliselt ei oska lugeda, sprinterid, kes võtavad dopingut, ameerika jalgpallurid, kes süstivad enesele veistele mõeldud hormoone, kuni nad kokku varisevad või lihased plahvatavad. Me eelistame mitte mõelda nende šokeerivalt arulagedate ja primitiivsete kommentaaride üle võistlusjärgsetes intervjuudes, ega kujutle, kui vaesunud peab küll olema inimese vaim, et nii lihtsameelseid mõtteid mõelda, nagu suured sportlased pealtnäha mõtlevad. Pange tähele, kuidas profisportlaste „isiklike ja avameelsete kirjelduste“ lugemisel peab kõvasti pingutama, et sealt leida mingeidki tõendeid täisväärtuslikust elust. Me eirame ilmset tõsiasja – enamik sellest pingutusest on farss. See on farss sellepärast, et reaalsus nõuab tippsportlastelt tänapäeval võimalikult varajast ja täielikku pühendumist ainult ühele eesmärgile. Peaaegu askeetlikku keskendumist. Nad rakendavad peaaegu kõik muud inimeluks vajalikud ressursid ühe väljavalitud ande ja eesmärgi vankri ette. Nad soostuvad elama nagu lapse maailmas, mis on väga tõsine ja väga väike.“

Jah, muidugi võib öelda, et David Foster Wallace oli parandamatu küünik, kes enese 46aastaselt maja taha verandale üles poos. Võib öelda seda, et ka sportlase vaimuvaesena kujutamine on stereotüüp. Võib öelda seda, et ka presidentide mälestusraamatud on kirjutanud keegi teine, ka presidentide elulood on võimalus suunata lugu endale meelepäraselt ja natuke raha teenida, aga peaaegu kunagi ei ole seal midagi pistmist kirjandusega. Sama pädeb ka teistes valdkondades. Näiteks armastas kirjanik Umberto Eco rääkida lugu, kuidas talle pakuti USAs võimalust kohtuda ühe oma lemmikkirjaniku Jorge Luis Borgesega. Eco keeldus, sest leidis, et kangelasega kohtumine saab lõppeda üksnes pettumusega.

Wallace mainib oma raamatus „Võrguteooria“, et: „sportlaste „minu lood“ on pea kõik ühtemoodi viletsad, ometi müüvad tihti kohutavalt hästi; sellepärast neid nii palju ongi. Ja müüvad need hästi just sellepärast, et sportlaste lood tunduvad lubavat enamat kui tavalised kuulsuste nimedest tulvil prominentide autobiograafiad. Tippsportlased on põnevad, sest neis kehastub see saavutuspõhine võrdlus, mida meie, ameeriklased, lausa jumaldame – kiireim, tugevaim – ja sellepärast, et see kõik on täiesti ühemõtteline. Küsimust, kes on parim torumees või parim pearaamatupidaja, on keeruline sõnadesse panna, samas kui parimat pesapallurit, korvpalli vabaviskajat või naistennisisti on igal ajahetkel võimalik avalikust statistikast vaadata. Tippsportlaste võlu seisneb selles, et nad rahuldavad korraga meie kaht kirge, nii võistlusliku ülimuslikkuse kui ka himu konkreetsete andmete järele. Me tahame sellest tuumakusest osa saada. Me tahame nende sisse pääseda, me tahame nende Lugu. Tahame kuulda tagasihoidlikust päritolust, puudusekannatamisest, varaküpsusest, karmist otsusekindlusest, heitumistest, järeleandmatusest, meeskonnavaimust, ohverdustest, tapjainstinktist, spordigeelidest ja valust. Me tahame teada, kuidas nad seda tegid ja loodame, et saame kuulda mingit Suurt Lugu.“

Saladust polegi

Aga enamasti seda suurt tõde või suurt saladust ei olegi. Me otsime vahel piibellikult lohutavat kinnitust, et kui piisavalt vaeva näha, siis on kõik võimalik. Iga spordi või trenniga kokku puutunud inimene teab, et see on vale või vähemasti ainult väike osa tõest. Mäletan, kuidas kunagi kuulsin Tamme staadionil treenerit umbes kaheksa-aastaste laste peale karjumas: „Liigutage, kurat, kiiremini, muidu lõpetate nagu mina siin mingite lollidega!“ Aga kui paljud suudavad menukiks kirjutada raamatu, mis räägib noorsportlasest, kes käib kaheksa korda nädalas trennis, kuni lõpetab pärast saadud ülekoormusvigastust või mingit spetsiifilist häda? Või vigastust ei saanud, aga nagu öeldakse, „täiskasvanute klassi siirdumine oli vaevaline“. Üks selline juunioride maailmameister on minu kodu lähedal toidupoe juhataja. Miks ei võikski olla, aus töö, aga kas tema lugu rahuldaks inimeste soovi ootuspärase narratiivi järele? Kas oodatakse narratiivi, et ta oleks pidanud tulema olümpiavõitjaks ja pärast istuma aastaid riigikogus?

Spordiraamatud ei pea olema muinasjutud, kuid nad ei pea olema ka ilukirjanduslikud, see on lihtsalt üks võimalus paljudest. Küsimuse all on ka üldine tonaalsus, millises helistikus me räägime spordist, ükskõik, kas see on raamat või juttu on meediast üldisemalt. Nagu me teame, siis spordist saab rääkida väga erineva tooniga, sõltuvalt inimesest ja ka ajastust. Kui võtame Eesti spordiajaloo, siis seal on umbes kolm tüüpilist spordist rääkimise viisi. Kõige lihtsam loojutustamise viis on kangelaseepos. Tuli tugev mees (naised tulid hiljem), kes sõi ainult maatoitu (loomulikult maapiima, mitte mingit hipsterite kaeravärki) ja kägistas kõik ära. Selle alla sobivad väga hästi näiteks nii Lurich, Palusalu kui ka teised Teise maailmasõja eelsed sportlased. Palu­salu puhul räägime muidugi ainult sellest, kuidas ta võitis olümpiakullad või kuidas põgenes Punaarmee eest, selle jätame mainimata, kuidas õlg tuli sama moodi liigesest välja nagu Magnus Kirdil ja pisut enam kui aasta pärast olümpiat oli karjäär läbi.

Kangelaseeposega tugevalt seotud teema on rahvusliku paatose koolkond, mida alles viimastel aastatel on jäänud natuke vähemaks. Sõdadevahelises Eestis rõhutati väikeriigi saavutusi ning Nõukogude ajal elati välja seda, et oma lippu ei saadud lehvitada. Tunnistan ausalt, et paatoslik lähenemine on mulle isiklikult kõige kohutavam ja olen selle pärast kõige sagedamini kanalit vahetanud. Vanasti oli Põhja-Eestis tuntud lahendus „pane Soome peale“, aga nüüd on suudetud teha seda, mida Karl Vaino ei suutnud – rahvusvaheliste lepingute tõttu on spordiülekanded Eestis nähtavatel Soome kanalitel välja lülitatud. Seega pigem vaikus kui et keegi hakkab jälle rääkima midagi „kalevite kangest rahvast“, midagi „Vestmannist ja Piibelehest“ või „oo, kaunis hetk, sa viibi veel“. Kanalivahetuse põhjus ei olnud see, et välismaa asi on parem ja peenem, vaid soov oli kuulata asjalikku ning elavat kommentaari, mitte paatoslikku mula.

Vastus küsimusele, kuidas spordist rääkida, peegeldab inimese hoiakuid, miks ta üldse sporti jälgib. Kas oluline on võistlusmomendi põnevus, rahvuskaaslase saavutus, soov kuuluda gruppi ja hirm jääda ilma teiste elamusest või on tegu kõigesööjaga, kes kugistab kõike – nii nagu ühel mängib köögis hommikust õhtuni Vikerraadio ja teine kuulab spordisaateid? Ilmselt võib olla mitu põhjust korraga ning ajaga see ka muutub.

Mina ei jälgi kõiki spordialasid, mul on kõigest mõned lemmikud. Jah, ma olen näiteks kunagi lapsega moodustanud umbes kuuendiku kogu publikust Tallinna võistkondade Kuressaare ja Paide omavahelisel mängul, kuid ma tean, et jalgpalli vaatamine ei maitse enam kunagi sama moodi kui näiteks lapsena nägin imekombel Soome televisiooni laupäevaste mängude otseülekannet Mart Poomi debüüdist Manchester Unitedi vastu. Hiljem tema elulugu lugedes paistis küll kogu profikarjääri osa uskumatult igav statistikajada ning ainus huvitav osa noorus, lausa kohutav vajadus isale midagi tõestada ja lõputud vigastused, mis ei lähe kokku muinasjutuga, et töö toob tulemuse. Tee tööd, näe vaeva, küll tulevad ka vigastused.

Ma olen ka mingitel raskesti seletatavatel asjaoludel korra juhtunud vaatama Eesti meistrivõistlusi naiste käimises, kuid minu pühendumus pole kaugeltki jäägitu, sest näiteks kui Erki Nool tuli Euroopa meistriks, käisin ma tõkkejooksu ja kettaheite ajal suurest igavusest linna vaatamas ja kui tagasi tulles uurisin, kuidas siis vahepeal ka läinud on, sain mingilt fänniklubi asjapulgalt sõimata, et miks ma ei pühendu ja mööda linna jõlgun. Niisiis, eelistused võivad ajas muutuda.

Riigi esindamine on sporti sisse kirjutatud ja paljude olümpiavõitude puhul eestlased mäletavad täpselt, kus nad tol hetkel olid. Tean inimesi, kellel oli kombeks istutada olümpiavõidu puhul aeda tammepuu. Omaette käsitlemist vääriks, miks istutati tammed näiteks Tarmakule, Taltsile ja Uudmäele, aga mitte Riismannile ja Tširkovale, aga tol ajal oli selline pidulikkus tavalisem, tänapäeva „post-usun-veerpalu“ maailmas ei ole asjadel enam sama kaal. Ja nii nagu pole Soome televisioon tänapäeval meile enam oluline, on ka muutunud paljude teiste asjade tähendus. Aeg-ajalt vaieldakse, kas spordiuudised peaksid üldse keskenduma saavutustele või peaks rohkem kajastama rahvasporti ja propageerima liikumist. Võib-olla, on ju inimene loodud liikuma, mitte sündinud tippspordi jaoks. Aga ometi on imelik vaadata, kui peauudis on Keenia 400. numbri võidetud rahvajooks ning suure slämmi turniiri finaali võitjat mainitakse saate lõpus.

Põlvkonnad on vahetunud ja kuigi lippe lehvitatakse ka tänapäeval, on selgelt tunda, et sport on üldisema meelelahutuse osa, selle rahvusliku sümboli kaal on väiksem kui varem. Need hiljuti hokipronksi peale Riias kokku tulnud lätlased võiksid vastu vaielda, kuid tegu on pigem erandliku sündmusega. See ei pruugi olla hea ega halb, see lihtsalt on nii. Kui me võtame näiteks Inglismaa, siis seal on meelelahutuse poolest teater ja jalgpall teineteisele palju lähemal kui meil – ma ei mõtle niivõrd etendust publiku ees, aga inimeste hoiakut. Eestis on teatrisse minek olnud palju pidulikum, natuke ülespuhutud, etteplaanitud pidulik sündmus, Inglismaal aga minnakse samade riietega nii teatrisse kui ka kinno ja jalgpalli vaatama. Olen Londonis teatris näinud, kuidas keset etendust süüakse jäätist ja ämbrist kananagitsaid –see küll ei pea ilmselt olema otsene eeskuju, kuid näitab hoiakuid. Omamoodi naljakas on ka see, et kui meil on teatripiletid jalgpallipiletitest kallimad, siis Inglismaal on sageli vastupidi – kui te just ei lähe näiteks neljandas liigas Accrington Stanley mängule. Kui tähtsamaks saab meelelahutuslikkus, siis tõuseb faktide asemel esiplaanile isuäratav kirjeldus või kommentaatoritöö. Vanasti oli raskem fakte kontrollida ja paljud kogusid olümpiaraamatuid, aga interneti ajal on see argument vähetähtis ning näeme ka olümpiaraamatute kui nähtuse vaikset kadu, ja seda märksa kiiremal kujul kui üldine tiraažide vähenemine.

Peale selle, et muutub, kuidas me asjadest kirjutame, muutub ka see, millest me kirjutame. Eesti spordile on iseloomulik tsüklite lainetamine, sest peale mõne püsivama ja natukenegi suurema kandepinnaga ala kipub pidevalt juhtuma, et mõnel alal saavad sportlased otsa. Kas teate, kui palju on praeguse seisuga Eestis hooaja parimad tulemused meile varem edukatel aladel nagu odavise ja kettaheide? Õige vastus on 65,65 m ja 56,82 m. Võib-olla peaksin täpsustama, et see 65 on odaviske tulemus. Riigi suurust arvestades pole sellises vaheldumises midagi imelikku. Maailmas ringi vaadates on näha, et väiksed või keskmise suurusega riigid saavad sellega võidelda raha abil (kas siis Norra või naftariikide kallil meetodil) või siis süsteemse fanatismiga – aga küsimus on, kas me tahame elada samasuguse vaimsusega keskkonnas nagu Balkani ülimalt spordikesksed riigid ja kas see on meile sama tähtis. Samasugused väheviljakad vaidlused käivad ju ka näiteks Eurovisioni üle, kuid küsimus on, mida me õieti tahame. Kas me tahame edu mingil kindlal alal või kas me tahame suvalist medalit? Uudiste klikimeetrid näitavad, et päris ükskõik milline medal siiski sama kaaluga ei ole. Nii kaua, kui kuskilt tuleb kuld, võib eestlane vahel lugeda kas või vigursuusatamise või, jumal hoidku, breiktantsu segapaaride võistluse kohta, kui aga tegu on pronksiga, siis ei mäleta seda suurt keegi.

Spordist võibki rääkida mitut moodi, mingit ainuõiget võimalust ei ole olemas. Ma ise tunnen puudust kõige rohkem teatud üllatuslikkusest või isegi kergest hullumeelsusest, nagu näiteks üks kunagine Inglise telekanali eksperiment panna Vormel 1 võistlust kommenteerima kõrges eas vanaproua, kes ei olnud seda ala kunagi näinud. Kõige tähtsam on mitmekesisus.

Tunnen puudust sellest, et rohkem oleks ausaid ja klišeedeta käsitlusi. Olen pidanud aastate jooksul korduvalt kuulma inimestelt, kes on lubanud raamatu kirjutada, et nad siiski ei saa seda teha, sest a) sel pole mõtet, kui ausalt ei saa rääkida või b) ma ei julge rääkida, sest pärast lükatakse mind igaveseks ringist välja. Olen natuke üllatunud, et näiteks ikka veel ei ole meil ilmunud korralikku käsitlust meie dopinguskandaalidest, kuid usun, et millalgi tuleb ka see.

Kõik head spordikajastused ei pea olema kõmulised või skandaalsed, kõigest hoolimata suudab sport vahel ka inspireerida, näiteks pisut ootamatult on Eestis üks enim kirjandusest mõjutatud spordialasid judo, kus pärast Lotte filme hakkasid lapsed palju rohkem judotrennis käima. Huvitaval kombel pole küll juba 20 aastat olümpialt judos medalit võidetud, nii et mine tea, mis filmis metoodiliselt valesti oli kujutatud – naljaga pooleks võiks öelda, et ehk peaks treenerite nõukogu filmitegijatega rääkima, et sisse kirjutada rohkem tapjamentaliteeti. Igatahes suutis see mingi hulga lapsi telefoni asemel trenni vedada ja seegi on märkimisväärne saavutus. Ütle veel, et kirjandus ei muuda elu!

Teksti aluseks on Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi 60. aastapäeva konverentsil peetud ettekanne.