Rosinad – just selle toreda metafooriga iseloomustas 23. märtsil ERRi kultuuriportaalis Novaator Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist väliseesti kirjanduse keskust oma raamatukogus pärast selle rekonstrueerimist.¹ Aprillis pidin andma kiirvastuse ajakirjaniku liigutavalt lihtsale küsimusele: „Mis siis saaks, kui väliseesti kirjandust enam ei oleks?“ Muidugi, mis siis ikka saab. Või kuhu ta siis kaoks, sest kindlasti on Eesti mäluasutustes kõik hästi hoitud ja seda sõnumit püüdsingi avalikkusele edasi anda. Kuid kas tõesti peab hakkama nüüd, XXI sajandi teisel kümnendil selgitama, kuidas pool eesti kultuurist elas Nõukogude okupatsiooni ajal edasi võõrsil? Kuidas meie pagulased ja nende järeltulijad kandsid oma tegevusega edasi nii kultuurilist kui ka poliitilist järjepidevust, identiteeti ja vabadustahet ning Eesti kodanikena aitasid nad 1991. aastal kaasa riigi iseseisvuse taastamisele?

Unikaalse kogu taga on usaldus

Kui ERRi portaalis ilmus 4. aprillil Torontos asuva väliseesti muusemi VEMU peaarhivaari Piret Noorhane appihüüd „Väliseesti kirjanduse keskuse kaitseks“,² äratas teema mõneks päevaks Eesti meedias tähelepanu. TLÜ akadeemilises raamatukogus 2008. aastal allüksusena avatud väliseesti keskus oli ka Novaatori ajakirjaniku arvates „globaalne majakas“, maailmas unikaalne: siin leidub kõikjal maailmas eestlaste välja antud raamatute, perioodika, teaduslike väljaannete ja väiketrükiste kõige täielikum kogu.

Kõik meist ehk ei mõtlegi selle peale, et juttu ei ole ainult „väliseesti kirjandusest“, vaid – kõikidest väljaspool Eestit välja antud trükistest kõikides valdkondades, kodumaa-ainelistest albumitest loodusteaduste ja keemia-füüsikani. Ja teiseks, mitte ainult pärast Teist maailmasõda, vaid ka enne seda.

Tänu meediakärale toodi välja ka terve rida arve: „2019. aasta seisuga leidus kogudes 38 297 eksemplari teavikuid, nendest 25 291 raamatuid ja 9607 aastakäiku ajalehti ning ajakirju, lisaks jätkväljaanded, kaardid, noodid, teadusseparaadid jne“.³ Akadeemilise raamatukogu usaldusreiting on olnud nii kõrge, et siia on saadetud ka eesti teadlaste unikaalne separaatide kogu, mida Eesti Arhiivis Austraalias (EAA) oli 37 aasta vältel kogunud Hugo Salasoo, selle arhiivi hing ja legend juba eluajal.

Kõrvutuseks väliseesti kirjanduse keskuse sulgemisele TLÜ raamatukogus võib tuua Rahvusarhiivi tegevuse: EAAst 2021. aasta algusest rahvusarhiivi jõudnud heli- ja videosalvestised on digiteeritud, kõigile kättesaadavad ja jõudnud UNESCO Austraalia Maailmapärandi registrisse osana suulise ajaloo kollektsioonist „Migration Voices: Estonian Oral Histories 1952–2020“.⁴

Eelmise aasta lõpul ilmus Sirje Oleski monograafia „Aegade lugu“ kirjanike loomeliidu tegevusest ENSVs. Raamat tuletas meelde, kuidas kodumaale jäänud kirjanikel tuli ellujäämiseks laveerida Moskva ideoloogiliste hammasrataste vahel, ent tõi välja ka selle, kui tähtsaks pidasid sel ajal Eestis kirjandust mitte ainult võimukandjad, vaid ka lugejad. Kirjandus kandis sõnumit ja lootust, aitas eestlastel aja ja olude kiuste vastu pidada nii kodumaal kui ka väljaspool Eestit – Rootsis, Kanadas, Austraalias, Ameerikas; aga ka Suurbritannias, Argentinas, Saksamaal ja teistes riikides. Kahtlemata oli postimüügi teel üle maailma levitatud eestikeelne ilukirjandus rahvusliku eneseteadvuse turgutaja.

Anne Valmase bibliograafiast lugesin kokku, et võõrsil on avaldatud 831 romaani, 585 luulekogu, 193 lühi­proosa­kogu, 213 lasteraamatut, 423 mälestus­raamatut ja 244 reisikirja, 60 näidendit. Sugugi mitte kõik need ei ilmunud suurtes kirjastuses nagu Orto Torontos või Eesti Kirjanike Kooperatiiv Lundis: oma teoseid andsid pisikestes tiraažides välja ka väiksemad kirjastused ja autorid ise või levisid teosed, eriti näidendid, paljundusena. Need on just niisugused trükised, mida on raske või isegi võimatu otsida andmebaasidest ja need peaksid olema nähtavad lugeja silme ees riiulitel, juhatajaks asjatundlik raamatukogutöötaja.

Uurimiseks vajame andmeid ja allikaid

Olles tegelenud aastaid väliseesti kirjandusega, tajun praeguse ülemaailmse pagulaskriisi, eriti valusalt aga Ukrainas sõja tõttu kodumaast kaugele paisatud põgenike saatuse taustal üha teravamalt, kuidas eesti pagulaste ja diasporaa kultuuriline kogemus omandab uue tähenduse. Eesti pagulaskultuuri uurimine vajab jätkuvat süvendatud tähelepanu meie etnilise diasporaa ja emakeele säilimise vaatepunktist – aasta pärast täitub eesti sõjapagulastel ja nende järeltulijatel võõrsil 90 aastat. Okupatsioonivõimude eest põgenes läände enam kui 80 000 kaasmaalast, kellest väga suur osa olid haritlased, teadlased, kirjanikud jpt, näiteks oli 1944. aasta 22. septembriks lahkunud üks kolmandik kirjanike liidu liikmetest.

Valmistudes Tartu ülikoolis 1986. aastal väliseesti kirjanduse eksamiks, sain nende raamatutega tutvuda vaid kirjandusmuuseumi arhiivraamatu­kogu kitsukeses erifondis. Akadeemilise raamatukogu väliseesti keskus moodustati samuti keelatud raamatute erihoiu osakonna baasil ja oletan, et suur osa sellest kogust komplekteerus isiklikest postisaadetistest konfiskeeritud trükistest. Ei maksa arvata, et kui ametlikult oli läbikäimine „emigrantidega“ keelatud, siis suhtlus Kodu- ja Välis-Eesti vahel puudus, see toimus tihtilugu lihtsalt erakanalites. Kirjandusmuuseumi arhiiviallikatele tuginevates uurimisprojektides oleme selgitanud, et läbikäimine kodumaa ja pagulaste vahel ei leidnud aset ainult perekonnaringis, seda kahtlemata ka, kuid alates 1960. aastatest kujunesid laiemad loovisikute suhtlusvõrgustikud, mida oleme nimetanud „kultuurikirjavahetusteks“. Mida see tähendab, saate aimu, kui loete Hellar Grabbi, Washingtonis elanud kultuuriajakirja Mana toimetaja tihedaid kirjavahetusi Jaan Kaplinski ja Andres Ehiniga. Kohe hakkab nendes silma ka toonastele kirjavahetustele iseloomulik diskursiivne mall: kõik need kirjad algavad saadetud raamatute loetlemisega: kas kõik need ikka olid adressaadini jõudnud?⁵ Varasematest väliseesti projektidest on välja kasvanud uued uurimisküsimused, mis võivad huvi pakkuda juba kultuurivaldkondade vaheliselt. Näiteks, kuidas mõjutasid läänest alates 1960. aastatest pidevalt saadetud raamatud, sh kunstialbumid, Eestis 1960ndatel plahvatuslikult alanud avangardseid muutusi nii kirjanduses kui ka teistel kunstialadel? Kurdetakse, et meil ei ole väliseesti kultuuri uurijaid. Kuid kogu eesti pagulaskultuuri uurimisele on pandud alus just sealsamas TLÜ akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuses eesotsas legendaarse Anne Valmase ja tema kolleegidega. Väliseesti raamatute bibliograafia koostamine oli dr Anne Valmase elutöö: 2003. aastal valminud väitekiri sisaldas sõjajärgsetel aastatel välismaal välja antud trükiste kirjeid kuni aastani 2000, järgmine väljaanne „Eesti raamat välismaal 1944–2010“ koondas andmeid ka teadustööde kohta. Tegu on kahes köites ilmunud monumentaalväljaandega, kokku 1235 lk – exegi monumentum! Raamat sisaldab 9272 väliseesti trükise kirjet, lisaks põhjalik saateartikkel ja nimeregister. Valmase bibliograafia näitab mustvalgelt, kui suur oli kirjasõna roll kultuuri püsimisel võõrsil ja kui suur oli eesti teadlaste tegevuse rahvusvaheline ulatus. Näeme, kuidas eesti pagulaskonnast, laiali mitmel kontinendil, kujunes „ülemaailmne emakeelne keelekogukond“, nagu on diasporaakultuuri iseloomustanud kultuurifilosoof Benedict Anderson (1983).

Spetsialisti töö, tehistaibu abi

Väliseesti pärandiga töötavad raamatukoguhoidjad ei saa olla asendatavad „klienditeenindajad“, vaid nad on oma ala spetsialistid. Akadeemilises raamatukogus on just nende käe all juba 20 aastat tagasi valminud väliseesti isikute andmebaas VEPER, perioodika andmebaas VEART ning võõrkeeltes ilmunud teoste andmebaas VEILU. Kahjuks ei ole need mahukat tööd ja teadmisi nõudnud andmebaasid raamatukogu veebisaidil nähtavad, arendamisest rääkimata. Lehte avades ilmub kiri „Sellele lehele ei pääse kahjuks juurde“.⁶ Kahju tõesti, sest just niisugused sisupõhised andmebaasid on uurijatele suureks abiks. Palju käsitööd ja erialateadmisi nõudnud andmebaaside ülal hoidmine ja arendamine võiks olla eesti kultuuri uurimise terviklikkust silmas pidades prioriteet, pakkumaks põnevaid arvutianalüüsi võimalusi ka üliõpilastöödeks.

Tänapäeva maailm on hargmaine, liikumist ühest riigist teise saab jälgida mobiiltelefonide positsioneerimisega, töötatakse võõrsil ja elatakse kodumaal või vastupidi. Nende protsesside uurimisega tegelevad geograafid ja majandusteadlased. Ent humanitaarteaduslike meetoditega saame jõuda eesti pagulaste kultuurilise, aga ka inimliku kogemuse mõtestamisele lähemale kui üksnes rändeuuringute suurandmete analüüsiga. Selleks on aga vaja nii füüsilist kui ka digitaalset ligipääsu andmetele ja allikatele. Väliseesti raamatute kollektsioonid koos rahvusarhiivi, Eesti Rahva Muuseumi, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ning Eesti kirjandusmuuseumi arhiividega on allikate ja andmekogudena asendamatud, jagamaks uurimuste kaudu meie väikese eesti rahva lugu – etnilise kultuuri hoidmise kogemusi võõrsil. Nüüdisaegne teadusmaailm on avatud uutele tekstipõhistele arvutianalüüsi meetoditele, miks mitte võtta ka väliseesti andmebaaside analüüsimiseks appi tehistaip? S.t võimalusi väliseesti kirjakultuuri uurimise vastu huvi tekitamiseks leiduks hea tahtmise juures küllaga.

TLÜ akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuse viimase osakoormusega töötaja viimane tööpäev oli 31. mail. Loodame siiski, et direktor peab sõna ja ka pärast raamatukogu rekonstrueerimist on kõik väärtuslikud „rosinad“ arvel, väliseesti kirjanduse keskus taasavatud ja andmebaase arendatakse. Pärast äsjaseid teateid sellest, kuidas Eesti Kirjanike Liit on MTÜna majandusliku kokkuvarisemise äärel⁷ ja kuidas Karl Ristikivi Selts, mis oli üheks Tartus asuvatest väliseesti kirjanduse kantsidest, ei suuda ennast iseseisvalt, s.t äriliselt (!) ära majandada,⁸ hakkab TLÜ akadeemilise raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuse saatus paistma aga hoopis teises valguses. Tundub, et riiklik kultuuripoliitika on eestikeelse kirjasõna väärtustamise ja uurimise jätnud kirjandusinimeste eraasjaks. Kirjanduskultuuri riiklik toetamine ei näi võrreldes teiste valdkondadega (teater, muusika, kino, kehakultuur) olevat tasakaalus, vaid jääb aina väiksemaks.

Oleme uhked, et suutsime oma riigi taastada õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti raamatu 500. juubeli eel peame aga mõtlema ka sellele, et meie rahva kultuurilise iseolemise ja kestmise allikas on eestikeelne kirjasõna ning seda on hoitud au sees nii kodumaal kui ka paguluses.

1 Maarja Merivoo-Parro, Suurkoondamine viib väliseesti kirjanduse keskusest viimased töötajad. – ERRi teadusportaal Novaator 23. III 2023. https://novaator.err.ee/1608923453/suurkoondamine-viib-valiseesti-kirjanduse-keskusest-viimased-tootajad

2 Piret Noorhani, Väliseesti kirjanduse keskuse kaitseks. – ERRi kultuuriportaal 5. IV 2023. https://kultuur.err.ee/1608938648/piret-noorhani-valiseesti-kirjanduse-keskuse-kaitseks

3 Samas.

4 Paavo Annus, Rahvusarhiiv säilitab UNESCO Austraalia Maailmapärandi registrisse kantud Austraalia eestlaste mälestusi. – Rahvusarhiivi ajaveeb 26. V 2022. https://blog.ra.ee/rahvusarhiiv-sailitab-unesco-austraalia-maailmaparandi-registrisse-kantud-austraalia-eestlaste-malestusi/

5 Vt Sirje Oleski koostatud „Litteraria“ sarjas ilmunud „Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus“ (Tartu, 2013) ja Arne Merilai koostatud Andres Ehini artiklite „Studia litteraria Estonica“ sarjas ilmunud kogumik „Täiskui“ (Tartu 2012).

6 http://digi.ear.ee/isik/index

7 Miikael Raun, Tiina Kruus, Eesti kirjanike liidu rahahädad. „Kogu liit on paraku vaestemaja“. – Eesti Päevaleht 7. VI 2023.

8 Pille-Riin Larm, Väliseesti kirjanduse hingede öö. – Sirp 2. VI 2023.