Maria Olep lõpetas ENSV Riikliku Kunstiinstituudi sisekujunduse eriala 1967. aastal. Samal aastal asus ta tööle ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis vaneminsenerina sisekujunduse alal.

1972. aasta märtsikuust töötas ta Eesti Metsainstituudi spetsiaalse konstrueerimise büroo vanemkunstnikuna, võttes aktiivselt osa rahvakaupade uute mudelite ja näidiste väljatöötamise vabariiklikest konkurssidest. Puitmööbli kujunduse eest pälvis ta rea preemiaid ja auhindu.

1980. aastal sai alguse Maria Olepi ajakirjanduslik karjäär. Aastatel 1980–1985 oli ta kirjastuse Kunst almanahhi Kunst ja Kodu koostajana ja kujundaja, 1982–1989 ajalehe Nõukogude Õpetaja ja ajakirja Nõukogude Kool kunstiline toimetaja. 1989. aastast peale tegutses Maria Olep vabakutselise sisearhitektina.

Tema tähtsamad tööd sisekujunduse vallas on Vääna jahimaja, Siniallika klubisaun Haapsalu rajoonis, Silma puhkemaja Läänemaal (kõik 1967), Aakre puhkemaja Valgamaal (1968), ENSV Energeetika ja Elektrifitseerimise Peavalitsuse administratiivhoone saal ja fuajee Estonia puiesteel (1972), Pelgulinna haigla vana korpus (1975), kino Lindakivi (1989, Elna Kaasiku tekstiilid), hotell Kopli (1989-1990) ja kohvik Vanalinn Väike-Karja 4 (1990).

Mööblist pälvisid enim tähelepanu Tartu Kunstimuuseumi tarbekunstinäitusel eksponeeritu (1969) ning Tallinna laululava mööblinäitusel aiamööbli komplektid I (1970) ja II (1971). Parimate rahvatarbekaupade ja mööbli näidiste konkursil sai tema puitmööbel 1974. aastal III koha ning järgmisel II ja III koha.

Oma panuse andis ta Tallinna laululava all eksponeeritud näituse „Balti jahitrofeed 80“ (1980) peakunstnikuna koos Katrin Laanojaga, samuti Saue aiandussovhoosi keskuse keraamiline pannoo (3 × 1,5 m) kavandi ja kartoonide autorina.

Mälestame ja avaldame kaastunnet omastele ja sõpradele.

Eesti Arhitektide Liit