The past is, the past is, the past is a bastard.
High Contrast, „Time is Hardcore“
Viimati käisin endises kodulinnas vanaema juures emadepäeva tähistamas. Mul pole õrna aimugi, miks ma pidin just selles aegruumis nende inimestega kooseksisteerima, aga okei – elu on antud, midagi peab ju tegema. Seal me oleme, kolm naist, kolm generatsiooni, igaühel oma lugu – need kõik rohkem või vähem üksteise eest varjatud, kaasa lohisemas üle meie kõigi kanduv ülegeneratsiooniline trauma. „Ja kus sinu lapsed on?“ – ma mõtlen, kas võtta koera või kassi. Ei julge kumbagi. Mis garantiisid saan tagada loomale, kui isegi ei tea, kuidas, millal ja kus meie mõlema jaoks elementaarne summa kokku saada. Aga enne loom kui laps, kindlalt. Loom ei pea nii kaua kannatama kui meie.
Õigupoolest ei pea ma Tamsalust suurt midagi, aga et nüüd on Sääse alevik seoses haldusjaotuse muudatustega linnaga üheks liidetud, saab juriidiliselt öelda, et mu elu olulisemad ja ka südamelähedasemad aastad on veedetud Tamsalu „uues“ osas: Sääsel. Sovhoosiküla, alevi geto, karjamaatagune kõrvalüksus – see oli paik, kus veetsin oma elu esimesed aastad. Lasteaed, kanalad, Korgi pood – selle lagunemine, põlengud, läbud, ossid. Polnud tegelikult minu kamp. Ainult koht oli minu koht, sest teist laps valida ei saa.
Olgu lapsepõlv missugune tahes, algupärane koht ei asendu millegagi – ükskõik kui palju teraapiaid, psühhiaatreid ja psühholooge hiljem, ei teadvuses ega teadvustamatuses. Unenägusid Sääsest on olnud nii palju, et võiksin neist kokku panna kümnehooajalise seriaali à la „Twin Peaks“: Ida-Euroopa postsovetlik kauboikapitalism verinoorte lapsevanematega kõrvalosades. Peaosas mina, misfit. Kodus ja koolis aeti nii palju sitta, et parim koht inimeste lollusest eemaldumiseks oli muidugi raamatukogu. Mind tõmbasid sinna eelkõige vaikus ja rahu. Ja kuna ma sinna kükitama jäin, hakkasin ka lugema. See oli üksinduse paratamatus, mitte entusiastlik valik. I’m the genuine article in a world of superior fakes. Oleks olnud rohkem sõpru ja sõbralikum keskkond, ilmselt ei oleks nii palju lugenud ja mõelnud. Vihkasin juba algklassidest peale vahetunde, sest kõik karjusid. 1996. aastal kooli minnes olin üks 1980ndate lõpu beebibuumi toodangust, mis sai võimalik olla ilmselt ainult Nõukogude Liidu lagunemise tõenäosuse tõttu (ent ehk mängis „Emmanuelle’i“ näitamine selles ka mingit rolli?). Seetõttu oli meid ses väikelinnas kooliminekul isegi kaks väga suurt paralleelklassitäit lapsi: kummaski umbes 35. Väikese maja kolmandal korrusel olid peale meie veel teised klassid – ja nõukogude distsipliini kohaselt pidime kümneminutiliste vahetundide ajal ringis jalutama (nagu vangid ja hullud), sest muidu olnuks lärm ja korralagedus liiga suur. Põhikoolis oli olukord ikkagi hull. Siis avastasingi raamatukogu. Mul oli põgenemiskoha otsimiseks reaalne põhjus: VII klassi tüdrukud. Nad teadsid, et ma olen liiga tundlik. Sellepärast nad mind sihtisidki.
See oli muidugi orgaaniline vägivalla ahelreaktsioon: kottisid need, keda kotiti kodus, ja kotti said need, kes koduski turvatunnet ei tundnud. Mu esimene mälestus vägivallast on salvestunud kuhugi mu kehasse, eelteadvusesse, aga teadvuses on säilinud kogemus piima ja suhkruga segatud muljutud maasikatest, mida serveeris vanaema samal ajal, kui isa, onu ja vanaisa üksteise võidu üksteist peksid. See maitse. Need helid. Selline lapsepõlv. Ainus põhjus, miks mu verinoored vanemad meie kommunaal-hõim-perekonnast eemale kolisid, oli ema soov, et ta laps ei kasvaks sellises keskkonnas. Sellises vägivallas. Tema ema tappis end ära. Muidugi valis ema eostumiseks alateadlikult vähemalt samaväärse keskkonna – et tal oleks perekond, mida ta lastekodust pärit isa koos end ära tapnud emaga talle pakkuda ei saanud. Nii õilis viis rasedaks jääda. Milline õndsus olla kellegi rahuldamata jäänud vajaduse teostamise objekt. Kui südamlik emaarmastus. Ja sa imestad moraalse nihilismi üle? Iibe äravajumise pärast? Vaeseke.
Kui saaksin aega tagasi kerida ning oma vanemaid ja elukohta valida, tahaksin eraõpetajaid või väheste õpilastega waldorfkooli, kus ma ei oleks ülestimulatsioonist pidevas stressis. Kus ma ei peaks end tundma nagu mingi friik. Spin it until it reveals the reason you don’t feel to feel.
Tõde rääkida on mõnus, see on vabastav. Isegi kui seda kuulda ei taheta, mind ei huvita. Ma olen elus ja räägin, kirjutan, mõtlen – ja mind ei saa tappa. See väikelinn oma valedega on õpetanud mind tõde austama ja elus korrektuure tegema, et mõista ja tunda, mida tähendab ausus. Iseenda vastu ja oma suhetes teistega. Ma ei ole mugavalt allutatav või bioloogilistele instinktidele järgnev naine, tsiviliseeritud kodanik, standardne kultuurinormidele ja kultuurilistele kujutelmadele vastav inimene, naine, mees, hetero- ega biseksuaal. Ma ei mäleta, et oleksin valinud seda aega või ruumi, aga ometi eksisteerin ma neis ruumides ja aegades. Ma läbin ruume, kuhu mind on määratud – ja valin neist sisu, mida pean teadma. Muu mind ei huvita.
Jumal tänatud, et pääsesin provintslikust küünilisusest; et ma ei armunud ühtegi kohalikku jotasse; et minust ei saanud samasugust kaassõltlast nagu mu lähedastest. Psüühikahäirete uues normaalsuses, mille kihte kannavad nooremad generatsioonid veel raskemini, veel tõenäolisemate enesetappudeni Eestis, kus sotsiaalsed garantiid ja igavene noorus on garanteeritud „ise endale rikkuse töötanud“ kapitalistidele, mitte humanitaarteadlastele, õpetajatele, lasteaiakasvatajatele jne – mu keskmine sõrm tõuseb ükskõiksuses nii oma päritolu kui ka eksistentsi eitajate suhtes. Jumal tänatud, et ma pole provintslik nagu see piiratud silmapiir, milles ma kasvama pidin.
