„Semjon Frank? Nagu oleks kuulnud, aga ei, ei tea.“ Võib vist öelda, et Semjon Frank (1877–1950) on suurtest Vene filosoofidest üks vähem tuntuid. Isegi nii vähe, et võib õigusega küsida, kas ta sellist epiteeti vääribki. Aga küllap ikka väärib. Vähemasti David Vseviovi järelsõnas raamatule „Reaalsus ja inimene. Inimolemise metafüüsika“ tuleb hästi välja, kuivõrd mõjukas ja hinnatud oli ta oma kaasaegsetele. Ja samast järelsõnast aimub ka see, miks ta praegu meile nii tundmatu on: „Vägivaldne pagulusse saatmine seletab ka, miks Semjon Franki nimi ja tema teosed olid NSV Liidus peaaegu tundmatud. Näiteks 1985. aastal vene keelest eesti keelde tõlgitud „Filosoofia leksikonis“ tema nime isegi ei mainita, nii nagu ka „Eesti nõukogude entsüklopeedias““ (väljasaatmine toimus 1922. aastal nn filosoofide laevaga).

Olgu, Nõukogude aeg Nõukogude ajaks, aga kui vaatame tänapäevast leviku mõõdikut – Google’i saaki, siis on pilt trööstitu. Semjon Franki pole eestikeelsetes veebiartiklites peaaegu üldse käsitletud ega talle ka viidatud. Raivo Raave mainib teda möödaminnes ühes Keskuse 2005. aasta artiklis ja kõik.

Nüüd aga on eestikeelse filosoofia auväärseimas sarjas ilmunud pooleteise aastaga lausa kolm teost: eelmainitu, siis „Ühiskonna vaimsed alused. Sissejuhatus sotsiaalfilosoofiasse“ ja „Inimese hing. Sissejuhatuse katse filosoofilisse psühholoogiasse“. Viimane sisaldab ka viit esseed koondpealkirja all „Etüüdid Puškinist“. Kõik raamatud on Hillar Künnapase tõlgitud ja varustatud põhjalike järelsõnadega. Küllap olekski kõige parem Semjon Frankiga tutvumist alustada David Vseviovi järelsõnast, mis annab hea ülevaate ka toonastest majanduslikest ja poliitilistest oludest, kus Frank pidi ellu jääma. Peeter Toropi järelsõna on akadeemilisem ja Madis Kolgi oma läheb juba (õigeusu) kõrg­teoloogiliseks kätte. Eks igaühele oma.

David Vseviov kirjutab: „„Reaalsus ja inimene. Inimolemise metafüüsika“ kujutab enesest Semjon Franki filosoofilist kokkuvõtet XX sajandi esimese poole katastroofilistest sündmustest: bolševistlikust revolutsioonist, Venemaa kodusõjast, Saksa natsionaalsotsialismist ja Teisest maailmasõjast.“

Sarnaselt teiste intelligentsi esindajatega püüdis Frank jõuda toimunu põhjusteni, aga selleski laulis ta nagu nokk loodud. Ja tema nokk on loodud kõrgeima abstraktsusastme metafüüsikaks. Sestap kujutan ette, et pole palju neid, kellele tema mõttelennud ainuüksi vormilt anakronistlikuna ei mõju. Välja arvatud „Inimese hinge“ eessõna, probleemipüstitus. Kirjastuse tutvustus on täpne: „Kõige süsteemikindlamaks vene filosoofiks nimetatud Semjon Franki (1877–1950) teoste esimene köide „Avatud Eesti raamatu“ sarjas sisaldab neist kaht. „Inimese hing: Sissejuhatuse katse filosoofilisse psühholoogiasse“ (1917) on üks vene filosoofilise antropoloogia tähtteoseid. Selle lähtepunktiks on rahulolematus psühholoogia arengusuundadega, selle muutumisega psühhofüüsikaks ja psühhofüsioloogiaks.

„Inimese hinges“ eristab Frank teadvuse kolme vormi: esemeline teadvus, hingeline elu ja eneseteadvus. Selles kompleksis raamistavad eneseteadvus ja esemeline teadvus hingelise elu kui kõikühtsuse stiihiat. Hinge kui individuaalseülese idee aktiivse ilmingu näiteks toob Frank geniaalse looja.“ „Inimese hinge“ esimesed viiskümmend lehekülge mõjuvad väga tänapäevaselt, selgelt ja aktuaalselt ning igaüks, kes tunneb, et teaduslik psühholoogia on liialt muutunud psühhofüüsikaks ja psühhofüsioloogiaks (ja neurokeemiaks, psühhofarmakoloogiaks jne), võib seda lugedes endal kaela kangeks noogutada. Jah, materialistliku reduktsionismi, positivismi, pimeda biheiviorismi ja kogu muu säärase välispidisest lähtuva psühholoogia probleemistiku laob Frank lugeja ette elegantselt, tabavalt ja täiesti värskelt mõjuvalt. Ent kirjastuse tutvustuse järgmised laused on samuti täpsed. Franki „positiivne programm“ suubub sinna, kuhu on juba raskem entusiastlikult kaasa minna. Kõikühtsuse stiihia ja geniaalne looja? Jah, kui probleemipüstitus mõjub ka XXI sajandil täiesti värskena, siis probleemi lahendus on tugevalt XIX sajandi maiguga. Aga need on ka rohkem raamatute „Ühiskonna vaimsed alused“ ja „Reaalsus ja inimene“ teemaks.

Kuna „Inimese hinge“ alapealkiri on maksimaalselt alandlik – isegi mitte sissejuhatus, vaid pelgalt sissejuhatuse katse! – siis ei saa siin Frankile midagi ette heita. Ja just seda see on. Sissejuhatuse katse filosoofilisse psühholoogiasse. Kust ta alustab? „Inimene on tegelikkusele suunatud vaimsete jõudude elav kese. See inimese sisemine, subjektiivne suhe tegelikkusesse, see inimhinge maailma suunatus, mis moodustab selle olemuse enese, mida me nimetame meie eluks – kui kummaline see esmapilgul ka ei näiks –, jäi tervenisti teisele poole niinimetatud „empiirilise psühholoogia“ vaatepiiri“ (lk 42).

Frank püüab tabada elavat hinge, elavat psüühikat ja sedavõrd, et isegi tavaline introspektsioon on talle liialt objektistav. „Objektiivne vaatlus (kaasa arvatud tavaline niinimetatud enesevaatlus, mida oleks täpsem nimetada omaenda hingeliste nähtuste vaatlemiseks) on laiba anatoomiline lahkamine või hinge elavast olemusest eraldunud eritiste või surnud kudede anatoomiline vaatlemine, aga mitte sisemise, subjektiivse elu tegelik vaatlus. Samal ajal on inimese elav suhe tegelikkusesse – armastuse ja vihkamise, jaatamise ja eitamise, püüdluste ja eemaletõukamiste nähtuste kogu mitmekesisus – just see elu, mis saabki olla ainult tegelikult seesmiselt vaadeldav selle kogemises eneses, elava teadmise lagundamatus ühtsuses, aga mitte objektiivselt uuritav läbi välise anatomiseerimise või psühholoogilise vivisektsiooni. Võtame näite tarvis inimese siseelu sellise üldlevinud ja tähtsa nähtuse nagu armumine“ (lk 43). Küllap need tsitaadid olid ammendavad. Ülesanne, mille kallale Frank asub, ongi selline, mille alustaja jõuab oma eluajal teha vaid katse sissejuhatusse.

Lühidalt: Frank asub metoodilise ja range mõttetööga teele Dostojevski suunas ja tema hüpoteetiline koolkond leiutaks piisava ajalise ressursi juures korraliku psühholoogilise realismi, selle romaanikunsti kõrgžanri.

Tunda või tõestada?

Juri Lotman eristas skemaatiliselt kaht mudellugejat. Üks on maksimaalselt skeptiline teadusartiklite lugeja ja teine on ilukirjandustekstide lugeja, kus autori usaldamine on eeldus, mis üldse teksti „tööle paneb“. Maksimaalselt skeptiline lugeja tõmbaks Franki kiirelt vahele, sest Frank toetub arutledes isiklikele kogemustele, mille ta loeb üldinimlikuks. Range hüüatus „tõesta!“ mõjuks Frankile hävitavalt. Kui aga Franki lugeda heatahtlikult ja usaldavalt, siis saab temaga hästi kaasa minna ja see ei ole üldse raske, sest näited, mida ta toob, julgen arvata, on tõesti üldinimlikud. Aga sellevõrra ka triviaalsed. „Kujutagem meie hingelist elu enesele ette poolune seisundis,” alustab Frank lugejat rammestunult diivanile vedelema kirjeldades ning ütleb, vaadake, pange tähele, siis „kaob erinevus meie „mina” ja välise maailma vahel; meie jaoks ei ole ühte ega teist, ei ole ka teadlikkust kindlast ruumist ja ajast [jne]“ (lk 64-65).

Semjon Frank on küll epistemoloogilselt kõvasti uljam kui Descartes oma absoluudini küündivas eksimishirmus ja söandab enesevaatluse alla võtta märksa unenäolisemat materjali oma sisemaailmast kui pelk cogito, ent mõjub ainuüksi Freudi ja Jungi järgses maailmas siiski väga vaoshoituna. Tema süstemaatilisust on õigustatult kiidetud, aga selle hinnaks on see, et kui ta hakkab inimpsüühika kõige selgema täpi ümber rangelt, korralikult ja metoodiliselt spiraalis sammuma, siis ta kuigi kaugele ei jõua. Nii ongi tulemuseks pelgalt sissejuhatuse katse.

Kõrvutame, et mõista

Eestikeelsest lugemisvarast oleks kõnealusest Franki raamatust temperamendilt kõige kaugem teos ehk Alar Tammingu „Jalutuskäik iseendasse“ – see on täiesti ebasüstemaatiline, vabamälulisi ja kohati ebausaldusväärseid viiteid täis husaarlik kapak üle psüühe ammendamatu mitmekesisuse ja sügavuse, ütleme: psühhedeelilis-transpersonaal-süvapsühholoogine kirjanduslik stiihia erudeeritud autorilt. Alar Tamming alustas oma psühholoogiaõpinguid ontliku akadeemilisusega Tartu ja Tallinna ülikoolis (MA 2007), aga praeguseks jõudnud sinna, et tema Vikipeedia artiklist võib lugeda: „on Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident ning Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsi ja Holistilise Regressiooniteraapia Seltsi HORETES liige. Alar Tamming on Holo­troopse hingamise ja Transpersonaalse hingamise koolitatud juhendaja.“

Kui põhi kaob alt

Kvantfüüsika mõju füüsikalisele maailmapildile on kirjeldatud tabava kujundiga „aatomil kukkus põhi alt“. Tõesti, enne seda olid aeg ja ruum pidevad (modelleeritavad reaalarvteljel) ning mateeria oli diskreetsete tükkide (aatomite) süsteem, pärast kvantfüüsikat hakiti nii aeg kui ruum diskreetseteks kildudeks, aatomi algosised kandusid ruumis laiali jne. Normaalse inimese teadvus ja maailmapilt ei tule nii kogemuskauge kujutlusega teps kaasa. Kummati juhtus hingega midagi sarnast. Süvapsühholoogia (= psühholoogia, mis võtab alateadvust tõsiselt) tulekuga kukkus hingel põhi alt. Alustada praegu pärast süvapsühholoogilist revolutsiooni kartesiaanliku cogito kandist tundub naeruväärne. Sestap ütleksingi Franki kohta kõige kokkuvõtlikumalt, et see on katse süüvida hinge põhja enne kui hingel põhi alt ära kukub. Põhi kukkus alt ja äkitse hakati märkama hinge olemuslikku ajaloolisust, on isiklik (mitteteadvustatud) mälu, Freud ja arengupsühholoogia, on liigiline (mitteteadvustatud) mälu, Jung ja evolutsioonipsühholoogia, on mees, on naine, on kultuur, on vaimsed praktikad, on psühhedeelikumid jne (psüühika kultuurievolutsioonist, sellest, millele tunnetuslikku ligipääsu Foucault pidas vähegi rangemas mõttes võimatuks, on õige varsti eesti keeles ilmumas Richard Tarnase võrratu „Lääne meele passioon“ („The Passion of the Western Mind: Understandig the Ideas That Have Shaped Our World View“). Jah, hinge enam üksi ei uuri, isegi sissejuhatust mitte, siin on vaja põhjaliku tööjaotusega süüvijate armeed. Ning Robert Sapolsky mahukas „Behave: The Biology of Humans at Our Best and Worst“, mille tõlget samuti võib varsti oodata, annab hea ülevaate sellest, kui kaugele ja detailseks saab minna ka täiesti fenomenoloogiavabal teel, s.t hingest ja elavast psüühikast mööda minnes.

Ometi, kordan, on Franki esimesed poolsada lehekülge täiesti aktuaalsed. Ta kirjutab seal veidi põhjalikumalt lahti selle, millele Marju Lepajõe osutas talle ainuomase elegantsiga sajand (!) hiljem: „sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täiesti lahkunud. Ei ole ju kellelegi uudis, et hinge ei ole. Teadus ei ole suutnud mateeria ja füüsika pinnalt lahkuda, mis tähendab, et inimese jaoks kõige tegelikum reaalsus, tema siseelu ja sisekogemus, on teaduslikus vaates olematu, seda lihtsalt ei ole. [—] Praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet (mis suudaks närvide pinnalt lahkuda), kui otsustada näiteks uue mahuka tõlkeõpiku järgi. Mis teadvus on, on endiselt suurim ja lahendamata probleem“ (Milleks rahvuslikkusele tõlkimine? – Akadeemia nr 9, 2014).

Siis häda akadeemiale!

Kas siis sajandiga pole midagi muutunud? On. Oo, kuidas on! Lihtsalt need arengud ei ole (akadeemilises) peavoolus. Keda huvitab hing ka pärast seda, kui sel põhi alt ära kukkus, siis hingemaade avastajatelt on reisikirju isegi eesti keeles rohkem kui lugeda jaksatakse. Näiteks sellesama Tammingu kureeritud ESTRA (Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon) raamatusari. Tunnistan, et kõndisin sellest raamatupoes mööda, sest need kaaned olid värvilised nagu esoteerika kitš. Ometi on seal täielikku klassikat alates Albert Hoffmannist (koos ta murelaps LSDga) ja Stanislav Grofist Joseph Campelli „Tuhandenäolise kangelase“ ja Aldous Huxley „Saareni“. Tõlkijad on samuti meisterlikud, Ülo Valgust Triinu Pakuni.

Samuti on väga head ja avardavat psühholoogilist kirjandust tulnud eesti keeles ka neile, kes hindavad ikka veidi positivistlikumat ja empiiriliselt toestatumat kraami. Näiteks hiljuti on eesti keeles ilmunud Bessel van der Kolki ja Gábor Máté’d, Randolph Nesset ja Jaak Pankseppa ehk autoreid, kellel on tugev (akadeemiline) praktikutaust, aga ka väga sügav filosoofiline üldistusvõime. Väga hea sünteesi jungiaanliku süvapsühholoogia ja positivistlikuma-biheivioristlikuma diskursuse vahel pakub Jordan Petersoni „Tähenduse teejuhid“, mille mu abikaasa hiljuti eesti keelde on pannud, aga sellest võib vist praegu juba päris julgelt mineviku­vormis rääkida. Kultuuri­sõjaline allergia Jordan Petersoni suhtes on nii tugev ja hingemattev, et see varjutab täielikult võime tema kunagist peateost eelarvamusteta lugeda.

Ülestunnistus arvustuse viibimise kohta

Pean tunnistama, et samalaadne irratsionaalne ja tugev vastumeelsus (või mingi omapärane aktiivne huvipuudus) tabas mind ka Franki puhul. Käesolev tutvustus oli juba suuresti valmis, kuid siis ründas Venemaa Ukrainat ja mul kadus igasugune huvi otsad kokku tõmmata ja tekst toimetajale saata. Mihhail Lotman hakkas Vabas Akadeemias andma loenguid „Vene kultuur: etüüd mustades värvides” (otsi Youtube’ist!) ning ka Frank tsiteerib Puškinit, kes põlgab „ajutist soosikutest õukondlikku aadlit, kes „hüppavad hohollidest vürstideks““ (lk 375) jne. Puškinit ülistab Frank mõõdutundetult ning seletab kirglikult, kuidas teised (talle eelnenud) Puškini mõõdutundetud ülistajad on siiski Puškini üleelusuurusest geniaalsusest täiesti valesti aru saanud jne. Ökk …mingi täiesti füsioloogiline vastumeelsus tekkis.

Ja järsku mõistsin ka ühte Milan Kundera eluseika, millele seni olin vaadanud armulik-üleolevalt kui andeka loomeinimese kentsakale kapriisile: Milan Kundera pööras pärast Praha kevadet järsult selja Dostojevskile, oma lemmikkirjanikule. Hakkasin mõistma, sest kogesin midagi sarnast. Nõnda nende psüühika süvakihtidega sageli on – enne ei mõista, kui ise ei koge. Eks motivatsiooni pärssivaid tegureid oli teisigi. Näiteks ebamugavustunne öelda ausalt välja, nii et ma olen kindel, et Semjon Frank jääb meie keeleruumis sama tundmatuks ja vähetsiteerituks edasipidigi. Väga head järelsõnad väga headelt autoritelt ning võimas tõlketöö … mille oleks võinud mõne teise autori peale kulutada. Mitte et Frank oleks halb või mõttetu, oh ei, aga tõenäoliselt selliseid lugejaid, kelles ta arenguhüppe tekitab, pole väga palju.

Otsi ebaprofessionaalset abi!

Psühholoogia peavool ja meditsiinipraktika tammub aga ikka proosalistel, nt turundus-bürokraatlik-administratiivsetel, põhjustel primitiivses reduktsionistlikus psühhofarmakoloogias, antidepressantide krõbistamine teeb aina uusi rekordeid (hoolimata ainuüksi Robert Whitakeri auhindadega üle­puistatud uurimustest ja raamatutest, kus ta selgelt ja andmerikkalt näitab, kui neetult primitiivne ja lollakas on praegune ametlik tabletikeskne vaimse tervise käsitlus) ning Savusanna sõsarad saavad teenitud tunnustuse, sest nad on asjale pihta saanud.

Sestap tahaksin konstruktiivse noodiga lõpetamiseks öeldagi, et raskemate probleemide, traumade ja sõltuvushaiguste korral – otsi ebaprofessionaalset abi! Miks? Sest professionaalsus ja ranged replitseeritavusnõuded on psühholoogilist situatsiooni väga tugevalt mõjutavad tegurid. Teaduse ja professionaalsuse metoodiline nõue jätta kõik isiklik ja subjektiivne kõrvale tähendab teisisõnu hingehädade kõrval kõige olulisema kõrvale jätmist. Üks asi on minna lähedaste ja päris nimega ligimestega hämarasse savusanna ja teine asi on minna ülevalgustatud steriilsesse psühhiaatrikabinetti x kuupäeval täpselt kell y ja kus võtab vastu professionaalne ehk meetodilt ebaisiklik spetsialist. Ta saab välja kirjutada tableti, aga mitte rüpe, millesse peita pää.

„Psühholoogia on püüdnud end muuta läbinisti nomoteetiliseks teadusharuks. Idiograafilised graafilised teadused, nagu ajalugu, elulooteadus ja kirjandus [—], püüdlevad selle poole, et mõista mõnd konkreetset sündmust looduses või ühiskonnas. Isiksuse psüholoogia peaks esmajoones olema idiograafiline,“ tsiteerib evolutsioonilise psühhiaatria rajaja Randolph Nesse („Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile“) Gordon Allporti 1937. aasta raamatut ning nendib, et psühhiaatrias on individuaalsed narratiivid vajunud unustusse, kuid see on viga. Tõsi, mööndakse, et ka antidepressantide mõju on indiviiditi varieeruv, aga ikka toetutakse masinliku järjekindlusega sellisele „teaduspõhisele” psühholoogiale, mis üha enam meenutab hiiglaslikku kuhja Rohke Debelaki anekdootidest („Sõltumatud Šveitsi teadlased tegid kindlaks, et kui magistritaseme tudeng panna tuukriskafandris õunapuu alla istuma, siis keskmiselt 20 minuti pärast hakkab tal igav“). Bessel van der Kolk selgitab omakorda, miks ühislaulmine ja massaažki on tihti moodsast laborimeditsiinist tõhusam. Mainin just neid autoreid, sest nemad alustavad oma rännakut valgustatud ruumist, seega on kontorivalguse psüühikaga inimestel hea kaasa jalutada. Liiga järsk hüpe kabinetist savusanna võib tekitada peapöörituse.

Heaks näiteks on ka Anonüümste Alkohoolikute liikumine, sest sellesse on korraga sisse programmeeritud isiklikele narratiividele toetuv raviskeem ja ka erinevad professionaliseerumise keelud (keeld võtta sponsoreid, riigi tuge, kellestki ei saa guru, range vabatahtlikkus, metoodiline nõue püsida isiklik jne). AA on nii edukas ja tõhus just sellepärast, et see ei ole professionaalne. Võib isegi väita, et see on selgelt antiprofessionaalne. Ja seepärast nii haruldaselt kõrge toimivusprotsendiga (soovitan siin üles otsida Neeme Raua intervjuu Jaak Panksepaga https://www.youtube.com/watch?v=Xevjwe1qQ7c&ab_channel=veebiakadeemia).

„Olen püüdnud mõned korrad sõltuvusesohu langenud inimest aidata, teda suunates, käekõrvale võttes ja vahel isegi vägisi viies spetsialistide juurde ja asutustesse, kus professionaalset abi pakutakse. Kõik need aitamised, mis on olnud leebed, viisakad, meditsiiniliselt hästi läbimõeldud ja kaalutletud, pole kunagi head tulemust andnud,” meenutab Margus Allikmaa.* On ta psühholoog? Akadeemilse kvalifikatsioonitähisega sõltuvus­spetsialist? Ei, lihtsalt elutark.

* https://epl.delfi.ee/artikkel/120140966/paeva-teema-margus-allikmaa-monutunne-mis-enne-tuli-uimastitest-tuleb-nuud-avalikult-raakimise-kaudu