„Parasiidiaed“, lavastaja ja etendaja Anumai Raska, konsultant Jan Teevet, stsenograaf Berta Kelder, helikunstnik Roland Karlson, valguskunstnik Terje Kähr, visuaalkunstnik Taavi Villak. Esietendus 4. V Von Krahli salongis.
Iga endast lugupidav ja (näiliselt) tõsiseltvõetav suurvorm algab ikka sõnadega „seitsme maa ja mere taga“ ning lõpeb õnnelikult. Seda viimast lubab ka „Parasiidiaia“ autor Anumai Raska nii lavastuse saatetekstis kui ka laval toimuvaga. Mis aga vahepeale jääb, paneb nii ajalisuses, võimalikes valikutes, vormistuses kui ka reaalsuses kahtlema. Ent kõigest järgemööda.
Silmad ja mõte soovivad haarata reaalsuse asemel headust. Nii esineb üks läbivalt rahutust külvav võte juba ka lavastuse pealkirja nihkes. Näen „parasiit“, mõtlen „paradiis“, näen võimatust, mõtlen võimalusest. Saali sisenejale vaatab vastu kutsuvalt suur voodi (kui võimalik ja vahetu kohtumispind) ning tooliread paiknevad kolmes küljes. Külastajatest keegi siiski voodit ei vali –iial ei või teada, millised on ahvatleva mugavuse tagajärjed.
Vahepealse nauditav segadus. Ma ei taha küll ära eksida lavastuse naiiv-helgesse kirjeldavasse ümberjutustamisse, kuid üha võimatum tundub ilma mõnda stseeni visualiseerimata edasi liikuda. Esimene, juba sisenemise ajal kestev kontsertstseen raamistab läbiva võttestiku, kuidas lugeda teoses korduste nihestatust. Kogu rõhk on refräänil ja refräänsusel ning selle multiplitseerimisel, tekitades mikrorütminihkeid kõlas ja pildis.
Ühe fraasi energiline kordamine loob tunde lõputuna kestvast keerlemisest, mida on võimatu peatada. Rituaalsus, sisseelamine, alguse ja lõpu käestlibisemine ning muu tabamatu. Ringi sulgudes liitekoha kadumise nõiduslik salapära toob meelde (lugematul hulgal) helinäiteid, kus refrään või fraas ei saagi lõppeda, sest uus algus asub sama koha peal. „Let’s come together / Right now / Oh yeah / In sweet harmony“ (The Beloved, „Sweet Harmony“).
Häälutamisest arusaadavuse suunas. Helidel on ka edasises tähis roll. Raska üritused publikuga väljamõeldud keeles kontakti saada kehtestuvad paabellikult saamatult. Teadlik ja tahtlik saamatus kui kvaliteet, otsus ja kohalejõudmatuse soov, kaaslaseks segadus kui ärkvel hoidev jõud. Kui miski ei anna etendajale rahu, ei saa ka publik rahulikult istuda. Pidev vahepealsuse pinevuse hoidmine.
Raska liikumiskeeles domineerivad märgid publikule distantsilt ärapanemisest frustratsiooni ja eufooriani välja. Sellesarnaselt laia tegevus- ja tõlgenduspinnana mõjub ruumi keskel asetsev väljavalgustatud voodi, millest etendaja kord lendlevalt üle libiseb, mida tõukepinnana kasutab või mille kütkesse järjest väljapääsmatult takerdub.
Voodi objektina võimaldab kunsti kontekstis hulganisti kontrastseid tõlgendamisvõimalusi, turvaruumist surmani, millega autor mitmel moel ka flirdib. Lähiajaloo kunstiteostest võib selle lavastuse lähimaks mõjutajaks pidada inglise kunstniku Tracey Emini teost „My Bed“ („Minu voodi“)1. Raskal küll ei ümbritse voodit tühjad pudelid ja muu elupõletamisele viitav, pigem resoneerib emotsioonide kõikumise väljendus. Lämmatav hoitus on kindlasti üks „Parasiidiaia“ viljadest.
Erilisuse normaliseerumine. „Ma olen eriline, sest …“ Nii kõlab lõputuna näiv lause, mis saab igal kordusel uue lisanduse. Kas mantraga, mille käigus erilisus devalveerub ja mis fraasi lõppu jõudes pakub järjest vähem pinget, soovitakse jõuda esmamõttest sügavamatesse kihtidesse? Kindlasti! Kui mitte kõige erilisemaid võimatusi lausudes, siis linade ja voodikatetega skulptuuriks saamise koreograafia poolest kellekski senitundmatuks kehastumisel küll.
Lavastuse konsultant Jan Teevet on eravestlustes maininud, millist jõudu ja võlu kannab meeldejäävuse seisukohalt korduse motiiv – sõnumi kohalejõudmine nõuab tavapärasest rohkemat. Kui jagatud ilu on palju ilusam ning jagatud valu on vähem valus, siis mis juhtub erilisusega? Etendaja lausutud fraas oma erilisuse kohta kõneleb pigem tavapärastest asjadest ja argihetkedest, sekka veidi unistuslikkust. „Parasiidiaias“ ehk ongi eriline jõuda välja millessegi, mille olemasolu tundus varem tühine.
Struktuur ja teekond. Protsessi vältel jõuab mõte korduvalt tagasi stseenide ülesehituse ja just kestvuse tunnetuse juurde. Siinkohal on autori lähenemist stseenidele tabav võrrelda muusikateooriast tuttava ADSRi (attack ehk puhkemine, decay ehk vaibumine, sustain ehk kestmine, release ehk katkemine) helilaine amplituudi mudeliga.2 Raskal on kestmise aspekt puhkemise, vaibumise ja katkemise kõrval proportsionaalselt pikem, detailsem ja küsitavam. Parasiitlus on võte, mis saabub harjumuspäraselt, kuid ei kavatsegi siis (niipea) lahkuda.
Märgiliselt toimus Tartu etendusega samal päeval „Prima vista“ kirjandusfestivalil vestlusring „Kaasates teisi liike“3, kus kunstnik Uku Sepsivart pakkus välja, et haiguse põhjustanud parasiidist võiks mõelda kui lemmikloomast, kellega kooselu võib olla tähenduslik. Õõvastavalt armas ettepanek, mille valguses parasiidiaias kui paradiisiaia vastaspoolel asumine ei pea tingimata mõjuma ohtlikult või eemaletõukavalt, vaid uudishimu tõttu soovitakse aeda kauemaks avastama jääda. Pealegi, paigalseis maksimaalses headuses ja erilisuses ei ole loodud kestma. Ikka tuleb teadmatusest tundmatu, kelle või mille võimuses end (minema) kanda laskmine on kerge juhtuma. Samasugust kutsuvat hämarala sümboliseerivad ka Raska lavastuse teekonnad pillimängust sõnani ning keha aktiveerimisest voodiga skulpturaalse ühtesulandumiseni.
„Parasiidiaia“ saateteksti lõpust leiab read: „See on lavastus, mis lõppeb nii, et kõik vaatajad võivad elada õnnelikult oma elu lõpuni.“ Õnnelik on aed, milles vohab hinnanguvabadus, ja on õnn, et Anumai Raska looming on lisanud siinsele kultuurimaastikule aegruumilise aiamudeli, millest võib leida erilisuse salapärase pooluse.
1 Vt https://www.tate.org.uk/art/artworks/emin-my-bed-l03662
2 Hans-Gunter Lock, Maris Valk-Falk, Sonogrammanalüüs: klavessiinitoon x– ja y-teljel. Rmt: Tekste modernismist. Scripta Musicalia, 2005, lk 139–140.
3 Vt https://kirjandusfestival.tartu.ee/program/vestlusring-kaasates-teisi-liike/