Juhan Viidingu 75. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtu 1. VI Tallinna Kirjanike Majas. Esinesid Tiit Aleksejev, Klara Helena Peterson, Anna-Magdalena Peterson, Celia Peterson, Tõnis Rätsep, Laurits Muru, Hele Palumaa, Emili Rohumaa, Jaak Prints, Lembit Peterson, Olav Ehala, Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli XI klass, Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased jt.
väikese poisi juustesse
takerdub tuvi
ta küüntesse jääb
selle lapse kurbi juukseid
tuul tõmbab kõiki
turule tuppa
ja aimamatusse
tuleb meelde:
kogu aeg nagu tuleks
midagi meelde
Sellest on üle 70 aasta. Juhan oli siis nii kolmene ja mina paar aastat vanem. Stalini-aegses Kommunisti trükikoja klubis, kus hiljem tegutses pikalt muuhulgas ka Von Krahli teater, korraldati nn lastehommikuid kirjastustes, ajakirjanduses jne töötavate vanemate lastele. Väga meeldejäävad lapsed sääl olid Viidingu-tüdrukud Anni ja Mari. Mari ümber tiirles alati plikakesi, kellele tõsine, kena ja arukas „suurem tüdruk“ meeldis ja oli eeskujuks. Lapsed said esineda ka. Mari ilmselt luges luuletusi, meelde jäi aga Anni võimlemistrikk põneva pealkirjaga „Inimene läheb läbi iseenda“. Tüdrukud olid ontlikud ja tublid, ent väikeseks tõrvatilgaks õeste seltskonnas oli noorem vend Juhan, kellele ei maksnud midagi keset teiste etlemist või laulu ennast järsku põrandale pikali heita, jalad üles tõsta ja midagi ootamatut hüüda. Nendele etteastetele andis erilise nüansi poisi omapärane rõivastus, mille pilgupüüdjaks oli kaela seotud suur täpiline lehv. See oli poiss, kellega oleks tahtnud mängida, rääkida, aga kahtlaselt käituvate poiste ja heade tüdrukute maailm hoiti rangelt lahus. Ja nii sain tolle poisiga rääkida alles kakskümmend aastat hiljem.
See kauge lugu meenus mulle siis, kui äsja Postimehest lugesin, et Juhan Viidingu põlvkond lakkab otsapidi olemast. Eks ta ole, aga 1. juunil, Juhan Viidingu mälestusõhtul – 75 aastat sünnist – oli saalis tema põlvkonda veel küll ja küll, palju vanu sõpru ja tuttavaid, aga vähemalt samavõrra ka kõiki nooremaid põlvkondi. Ei tahtnud saali ära mahtuda.
Kui Juhani hääl alustuseks lindilt kõlama hakkas, sirutasin tahtmatult kaela, et näha, kus ta seisab, nii nagu aastate eest koos Tõnis Rätsepaga „Öötööd“ tehes – ja sääl ta oligi, kümnetel suurtel fotodel, mille valikut tuleb tõesti tunnustada. Juhan Viiding! Meil on olnud poeetide kuningas (Igor Severjanin) ja poeeside kuningas (Henrik Visnapuu), aga kuningad on tavaliselt nii jäigad ja rolli surutud tegelased, et selleks küll Juhanit ei tahaks nimetada. Tema luule ta enda ettekandes või ka noorte n-ö tärkavate lavajõudude esituses tõstis ta tollelgi õhtul Poeediks, maistest tiitlitest kõrgemaks. „Õigeks luuletajaks“, kui tsiteerida muljetavaldava etteastega üles astunud Lembit Petersoni, kes omakorda tsiteeris paavst Benedictus XVI ehk Joseph Alois Ratzingeri. Ja kui juba paavst mängus, siis ka jumalikkus.
Poeet ja Näitleja, oma luule kõige parem esitaja, nagu mälestusõhtu jälle kinnitas. Kerge distants loetavast, samas iga sõna kaalukuse tunnetamine – mistõttu liigseid sõnu, tühje kujundeid polegi, õrn iroonia läbi kõlamas meeldiva baritoni voolavast rütmist – parim! Pole muidugi põhjust midagi ette heita noortele, kellest igaüks luges Viidingu luuletusi oma ande ja sisseelamise tasandilt, nii nagu ikka luulet loetakse, pausid, kerge pateetika ja muu hea etlemiskunsti juurde kuuluv, aga kui Juhan ise lugema hakkas, siis oli iga luuletus võrratult täiuslik, just see, milleks ta kirjutatud. Jah, siis oleks tahtnud näha tema leegitsevaid silmi, täpseid nappe liigutusi, meeletut elegantsi kõiges. Seda, mille kohta tema põlvkond saab öelda – unustamatu! Põlvkond, kes mäletab veel Magasini tänava äärset juudi surnuaeda ja Pärnu maantee vana kärumeest ja suuri karvaste jalgadega hobuseid kummirehvidega vankreid vedamas.
Aga mis siis, tõusevad uued põlvkonnad ja istuvad särasilmselt Juhan Viidingu sajandale sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtul ning näitlejahakatised loevad ta värsse, tõsisel ilmel, pilk kauguses.
Suur tänu Juhanile ja kõigile, kes kaasa aitasid, kelle peale tema kustumatu aura tol õhtul hiilgas.