Briti-Kariibi kirjanik Monique Roffey jagab oma aega Londoni ja Trinidadi vahel. Roffey on sündinud immigrantide peres 1965. aastal, seega mõni aasta pärast Trinidadi ja Tobago saareriigi iseseisvumist. Tema sulest pärineb kaheksa raamatut, ta on pälvinud mitu kirjandusauhinda ning olnud veel mitme kandidaat. Roffey seni viimane romaan, 2020. aastal ilmunud „Black Conchi näkk“ („The Mermaid of Black Conch“) jõudis mullu Eda Ahi vahendusel ka eesti keelde. Roffey loomingus on selgelt tajutav tema keeruline päritolu ja kodusaare postkoloniaalne atmosfäär. Autor põimib piirkonna poliitika murega kliima ja keskkonna pärast ning seisab kindlalt naiste õiguste eest – ja kõike seda vahendab ta maagilise realismi kaudu.

Valge pilk, must pilk

Julia Kuznetski: Alustuseks soovin teid tänada teie teoste eest. Need innustavad ja pakuvad rohkesti mõtlemisainet kui huvitav lugemisaines ja ka kirjandusliku analüüsi materjal. Mu esimene küsimus puudutab kirjutamist üldiselt. Olete saanud põhjaliku väljaõppe loovkirjutamise alal. Teie kaks esimest raamatut olid ühtlasi teie magistri- ja doktoritöö, praegu peate Manchesteri Metropolitani ülikoolis kirjandusprofessori ametit. Mida ütleksite kirjutamise kohta: kas see tuleb kirjaniku südamest, „loomuliku geniaalsuse“ tulemusena, või peab põhinema vastaval haridusel või hoopis mõlemat korraga?

Monique Roffey: Kirjutamine põhineb suurel määral nende ühenduses. Tänapäeval on välja kujunenud loovkirjutamise koolkonnad ja kirjutamiskoole leidub üle maailma. Need rajati 1960.–1970. aastatel Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Suurbritannias, kus kirjandus on olnud pühitsetud, elitaarne, suletud, kõrgema haritlasklassi süsteem, kus domineerisid mehed, leidis mõte õpetada loovkirjutamise käsitööoskusi esialgu palju vastuseisu. Olen praegu üle 50 aasta vana ja mul on väga vedanud, et mu karjääri alguses olid akadeemilise võimalusena juba olemas kirjutamiskoolid.

Kirjutamine on mulle väga isiklik, mul oli tahet, kutsumust, esteetikat, ideid, aga ka vedamist, et sain varakult kirjanikuna areneda. Kursused ja ülikoolist saadud loovkirjutamise haridus õpetasid mõistma struktuuri. Eriti doktorantuuris sai vägagi selgeks, et romaani kirjutamine on suur uurimistöö. Tänu sellele väljaõppele lähenen romaani kirjutamisele akadeemilise põhjalikkusega. Iga romaan on uurimus. Mul on kaheksa romaani ja seega võin öelda, et mul on kaheksa doktorikraadi.

Kuznetski: See kumab tõesti läbi. Käsitlete nii paljusid tänapäeva põletavaid probleeme, ja seda väga loovalt. Olen lugenud teie romaane ,,Sundog“ („Ebapäike“, 2002), ,,The White Woman on a Green Bicycle“ („Valge naine rohelise rattaga“, 2009), ,,Archipelago“ („Saarestik“, 2012) ja „Black Conchi näkk“ (2020). Kirjandusteadlasena mõtlen mustrites ja üritan asetada teose teatud perspektiivi, võtan autori loomingu analüüsi huvides tükkideks.¹ Teie raamatutes paistab silma inimese keha ja looduse väga füüsiline suhe, inimene ja loodus on lahutamatud, isegi hübriidsed: „Ebapäikese“ peategelasel Augustil kasvavad kehal õiepungad, „Valges naises“ räägivad mäed inimkeelt ja „Saarestiku“ tegelased laskuvad vette, nagu oleks neil merega ühine keha. Teie viimase raamatu näkk Aycayia on otsene hübriid: ta pärineb merest, kuid kunagi on ta olnud inimene ja muutub selleks lühikeseks ajaks uuesti. Olete selles raamatus kõik kokku toonud – inimese, looma, vee, looduselementide ja füüsilise keskkonna põimumine paistab olevat teie tunnusmeetod. Kuidas olete selleni jõudnud?

Roffey: Mind on alati huvitanud, kuidas mu teoseid mõistetakse. Üks asi, kui lugejad loevad raamatut mõnu pärast, teine asi on teadlaste spetsiifiline vaatenurk.

Ei saa öelda, et oleksin oma meetodi teadlikult välja töötanud. Kindlasti tuleneb see teadvustamata esteetikast, millel on ka oma nimetus – maagiline realism. Olen pärit paigast, kus maastik, arhitektuur ja poliitika sulanduvad ning ebarealistlikud, ebatõenäolised nähtused ongi tavalised. Kõik on Euroopaga võrreldes nii erinev – värvipalett näiteks –, on palav ja kogu aeg juhtub midagi veidrat. Kariibi argimaagia on minuga alati olnud ning sellest areneski tavalise ja ebatavalise hägustumine, mina kui inimene lahustun kõiges muus ja näen sisemist põimumist. Hiljem sai minust budist ning budismist pärinev ühendatuse mõte on samuti mõjutanud seda, millest ja kuidas ma kirjutan.

Kariibi saartel olen niisamuti kui palavusest ja värvidest teadlik ka oma vähemusstaatusest. Kuulun vähemuste hulka, mu päritolu võib kohalikus keskkonnas paista üsna häiriv.²

Valge pilk (white gaze) on Trinidadis omamoodi tabu, minule suunatud must pilk (black gaze) on range ja kriitiline, tõstatades küsimusi. Euroopa kirjanikud ei puutu sellega kokku. See kõik on mõjutanud seda, mida ma näen ja mida tunnen ning tekitanud ajapikku rea küsimusi. Suurbritannia on kolonisaatorriik, kuid kui ma seal käin, näen, kuidas mu valgetel sõpradel puuduvad teadmised oma riigi koloniaalse mineviku kohta. Nad on süütud ja uskumatult naiivsed. Nad ei saa aru, et see, mis on toimunud kaks-, kolm-, viissada aastat tagasi, ei ole kuhugi kadunud, nad ei tunne vastutust selle eest. Isegi paljud briti kirjanikud ja akadeemiline ringkond ei mõtle kolonialismi tagajärgedele, sellele, miks tänapäeval on nii, nagu on. Minu maailm on kolonialismijärgne maailm, kus mineviku kuriteod on väga selgelt nähtaval. Ja kuidas sellega elada, olles päritolult eurooplane? Kas mul ongi õigust kirjutada, seal üldse elada?

Kuznetski: Kas olete kaalunud tagasipöördumist Suurbritanniasse?

Roffey: Olen küll. Minu vanemad jõudsid Trinidadi 1950. aastatel, koloniaalajastul. Isa oli siis naiivne valge inglane. 70 aastaga on toimunud tohutud muutused. Meie perekond ei läinud tagasi Euroopasse, mu vanematest said endised kolonisaatorid, kes integreerusid ja mina olen selle komplekssuse produkt. Olen integreeritud, aga ühtlasi tunnen vastutust, püüan endale teadvustada ja mõista, kuidas asjalood praegu on.

Kuznetski: Koloniaalsüü on selgelt teie romaanide läbiv teema. Seda on tunda „Valges naises“ ja ka „Näki“ raamatus valge naise Arcadia tegelaskuju kaudu. Raamatu lõpus viib orkaan ta maja minema. Võib öelda, et looduse jõud võimaldab ta segarassi perekonnal alustada puhtalt lehelt.

Roffey: Just. Mu järgmise romaani peategelane on valge mees, kes on 15 aastat Kariibidel elanud, kuid kellel ei ole õnnestunud ühiskonda sulanduda. On tõesti läbiv teema, kuidas valged inimesed, kas kohalikud või sisserännanud, tunnevad ennast paigas, kus nad pole teretulnud.

Tomatisupp suudab rohkem kui romaan

Kuznetski: Olete ka keskkonnaaktivist. Liikumisel Extinction Rebellion ehk Vastuhakk Väljasuremisele on kirjanike haru Writers Rebel.³ Käsitleda oma raamatutes niisuguseid teemasid nagu looduse maagia ja merereostus, on juba aktivismi vorm. Kas teie arvates on keskkonnaalane lugejate teadlikkuse suurendamine piisav kirjanikutöö väljund või peab siiski minema tänavale mässama?

Roffey: Kui mu venna maja, kus viibisid ka imikud, oli keskkonnakatastroofi tõttu ohtlikult üle ujutatud, sain niisuguse vapustuse, et kirjutasin sellest üleujutusest⁴ romaani „Saarestik“. Kujutasin ette, et olen aktiivne, kui kirjutan tegelasest, kes elab katastroofi üle, ja tema teekonnast merel, kodust eemale ja tagasi. „Saarestik“ sai koguni auhinna, kuid ma ei usu, et see on suhtumises kliimakriisi midagi muutnud. Seevastu Extinction Rebellioni ja teiste kesk­konna­liikumiste aktivistid on rahumeelsete meeleavaldustega kutsunud esile suuri muudatusi. Huvitaval kombel on nad keskklassi inimesed – arstid, õpetajad, juristid –, kellel on mugav uusliberaalne elu, ent ühtäkki hakkavad nad rikkuma seadust – lõhkuma aknaid, aheldama ennast millegi külge jne. Nemad ja nendesugused pole kunagi seadust rikkunud, ja ühtäkki on nad ametlikult kurjategijad. Neid on vahistatud ja nad on selleks teadlikult valmis. See on keskklassi sügavalt šokeerinud, pööranud arusaamu pea peale ja seda protsessi pole võimalik peatada. Tänu aktivistidele on brittide keskkonnateadlikkus tõusnud 65% võrra. Nii et vaid raamatu kirjutamisest ei piisa. Olen selles veendunud, kuna olen raamatu kirjutanud ja see ei ole olnud nii mõjus kui otsene tegevus.

Kuznetski: Teid innustab kunst. Külastate tihti muuseume ja ka pärast meie vestlust suundute Kumusse. Kas mõistate inimesi, kes loobivad kunstiteostele tomatisuppi, seda enam et need teosed maalinud kunstnikud Monet ja van Gogh hoolisid loodusest?

Roffey: Aktivistid ju ei riku kunsti! Naised, kes „Päevalillede“ pihta suppi loopisid, teadsid, et maal on klaasi taga ega saa kannatada. Kui nad oleksid maali rikkunud, olnuks see aktivismile laastav. Nad teadsid, kui palju seda maali armastatakse. Sel üheainsal teol oli veebis ligi 60 miljonit vaatamist – see on aktivistide seni kõige tuntum etteaste ja midagi ei ole rikutud. Need kunstiteosed on hindamatud, miljoneid väärt, samal ajal ei ole inimestel isegi supi jaoks raha. Niisugune oli ka selle aktsiooni mõte.

Naiste hääl, näki keel

Kuznetski: Olete maininud, et peate end XXI sajandi feministiks. Mida tähendab feministiks olemine XXI sajandil, kui võrdõiguslikkuses on juba nii palju saavutatud?

Roffey: Minu silmis tähendab see eelkõige teadlikkust, et võitlus võrdõiguslikkuse eest ei ole sugugi läbi. Ei ole kadunud ei palgalõhe ega naisetapp ja suhtumine on ükskõikne. Läänes on feminism olnud aktiivne orjuse kaotamisest saadik. Esimesed feministid olidki muide mustanahalised naised, sest nad vabastati orjusest mustanahaliste meestega võrdselt. Aga ei saa öelda, et võim oleks meile vabalt ulatatud. Pidime ikkagi võitlema, selleks et tõestada, et oleme erinevad, aga võrdsed. Lahing jätkub, sest misogüünia on struktuurne ja institutsionaalne ning enamasti nähtamatu. Iga naine, keda tunnen, on seda tajunud. Tajume mehe pilku ja oleme kogenud seksuaalset tegevust, mis on napilt konsensuslik, noortel naistel on raskusi ei ütlemisega, meid ei võeta tõsiselt. Kui küsida meeste käest, kas nad on midagi sellist kogenud, saavad nad vaevu aru, millest jutt käib. Nad isegi ei mõtle, et naist teatud moel vaatamine võib tähendada midagi halba – see ei ole ju seadusevastane. Ja siin on meil probleem.

Kuznetski: See on sama „naiivne süütus“, millest ennist rääkisite kolonialismijärgse ajastu puhul …

Roffey: Jah. Me peame olema aktiivsed, teadlikud, sõnakad, kasutama oma akadeemilisi platvorme, oma häält, sammuma esirinnas, sest kui me sellest ei räägi, taandub kõik tagasi minevikku.

Kuznetski: „Näki“ raamatus räägite ka sellest, kuidas naisi on muinasajast saadik üksteise vastu ässitatud. Noore ja ilusa Aycayia needus seisnebki selles, et vanemad naised on ta näkiks nõidunud, et hoida teda igaks juhuks omaenda meestest eemal. Seejärel on ta mitu sajandit Kariibi meres näki kehas ujunud, kuni jõudnud XX sajandil Black Conchi saarele ja armunud kohalikku kalurisse Davidisse.

Roffey: Olen eriti uhke „Näki“ seksi­stseeni üle. Aycayia on seal neitsi, kuid tal on agentsust ja rollid on ümber pööratud. Sellegipoolest ei tee ta seda nagu mees, vaid järgib oma instinkte, ja hoopis David on see, kes ei tea, mis on tulemas, kuigi ta on kogenud armastaja. Võib öelda, et see stseen on väga feministlik ja väga põnev.

Kuznetski: Räägime „Näki“ keelest. Originaalis on see teie keeleliselt kõige keerulisem romaan. Selles on mitu keelekihti: klassikaline inglise kirjakeel seguneb Kariibi kreoolkeelega, Taíno kadunud hõimust pärit Aycayia räägib kreoolkeele segu värsis, aga alustab hoopis viipekeelega, mida ta õpib kurdi kreooli poisi käest … Kõik see ei ole tõlkes täielikult edasiantav. Kuidas tekkis teil mõte kirjutada nii kompleksses, polüfoonilises keeles?

Roffey: Mu algne eesmärk oli kujutada merineitsi keelt ja kirjutada raamat vaid tema häälega. Aga see oleks olnud liiga julge eksperiment, kommertslikult liiga riskantne. Mul oli vaja nii kõiketeadvat jutustajat kui ka mehe häält. Nad räägivad nii, nagu me Kariibi mere saartel räägimegi: me pöörame tegusõnu just niimoodi, me räägime olevikus. Meil on omad sõnad, mõned vaid Trinidadi-spetsiifilised, neid ei kasutata näiteks Jamaical, ja neid kohtab ka minu raamatus.

Kuznetski: Tänu sellele ongi raamat nii elav. Aycayia ja Reggie kasutavad viipekeelt, nad räägivad keha kaudu ja Reggie on ka luuletaja …

Roffey: Olen alati tahtnud kujutada kurti tegelast, isiklikel põhjustel ja selleks, et põimida sisse suutmissurve (ableism) poliitika. Reggie on puudega inimene ja ta on uhke selle üle, kes ta on. Just temast saab Aycayia õpetaja.

Kuznetski: Teie senised raamatud on tugevalt seotud veega, kuid festivali „HeadRead“ esinemisel⁵ rääkisite ka palju metsadest ja puudest ning nende tähtsusest ökosüsteemile. Kas olete mõelnud kirjutada raamat puudest?

Roffey: Võib-olla. Puudest juba kirjutatakse.⁶ Ma armastan puid ja olen veendunud, et me oleme teel katastroofi poole, kuna oleme kaotanud austuse looduse vastu ja seose sellega. See on kõik kristluse tagajärg. Me arvame ennast olevat loodusest üle, mitte ei pea end selle osaks. Vaadates loomi, eriti imetajaid, ei taha me tunnistada, et oleme täpselt samasugused, sest meil on samasugused füsioloogilised funktsioonid kui lehmal või ahvil, me oleme sama perekond. Amazonase vihmametsad kuuluvad Brasiiliale, kuid need on planetaarse tähtsusega ja peavad kuuluma ühisvarra, nagu ka maailmameri. Kui ei ole ookeani, pole ka meid.

Palju huvitavat hakkab juhtuma, ja just tänu noorte algatustele. Greta Thunberg muidugi, aga ka Boyan Slat, noormees, kes töötas kooliprojektina välja ookeani puhastussüsteemi The Ocean Cleanup.⁷ Tema asutatud iduettevõte puhastab merd hulpivast plastprügist. Ei tohi öelda „siin pole enam midagi teha“ – lihtsalt peab tegema. Vapustav, et säärased algatused tulevad just noortelt aktivistidelt.

1 Vt nt Julia Kuznetski, Transcorporeality, Fluidity and Transanimality in Monique Roffey’s Novel Archipelago. Rmt: Transcending the Postmodern: The Singular Response of Literature to the Transmodern Paradigm. Toim Susana Onega ja Jean-Michel Ganteau. London & New York: Routledge, 2020, lk 195−212.

2 Monique Roffey isa oli valge inglane, ema prantsuse, itaalia ja liibanoni päritolu.

3 Kirjanike vastuhakk, mäss.

4 Detsembris 2008.

5 Monique Roffey esines 26. V 2023 Tallinnas Kirjanike Majas, kus teda küsitles Kaisa Ling.

6 Esile võib tõsta näiteks Richard Powersi romaani „Ilmapuu“ (tlk Triin Tael, 2021).

7 1994. aastal Hollandis sündinud Boyan Slat on oma leiutisest rääkinud näiteks populaarses Youtube’i saates „TedTalk“. Vt How the oceans can clean themselves: Boyan Slat at TEDxDelft. https://www.youtube.com/watch?v=ROW9F-c0kIQ