Näitus „Puude taga on mets“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 27. VIII. Kuraator Karin Vicente, kujundaja Peeter Laurits, graafiline kujundaja Kätlin Tischler-Süld ja heli autor Veljo Runnel.

Tule metsa, mine metsa!

Hoia metsa, metsa, metsa!

Et me mets ei saakski otsa!

Et me mets ei läheks metsa!

Ott Arder, „Mine metsa“

Maastikumaal ei ole kunstižanrite hulgas küll kunagi kõige silmapaistvam olnud, kuid on alati olemas.¹ Looduse kujutamine ulatub eesti kunstis ainesena tagasi siinse professionaalse kunsti tekkeaega ja Eesti kunstimuuseumide kogudes leidub maastikumaali enam kui rohkesti, maalitud on enamasti looduslähedaselt ja realistlikult. Kuidas siis teha kunstinäituseks valik, kui ruumi on Adamson-Ericu muuseumi ühe korruse jagu?

Metsa kultuuriline tähtsus. Valitud teema ja isegi vorm vägagi konkreetsed. Kuraator Karin Vicente kontseptsioon on olnud praeguse metsapoliitika valguses tuletada meelde ajalugu ja näidata meie metsa kultuurilist tähtsust 1970.–1980. aastate tööde najal, mil loodusmaal oli aktuaalne fosforiidisõdade ja soo- ja metsakuivendamiste, maaparanduse ning üldise loodusvarade ekspluateerimise tõttu. Teisest küljest oli see ka aeg, mil õnnestus esimese rahvuspargi rajamine Lahemaale (1971) – seal sai looduskaitsja Jaan Eilarti vedamisel kaitse alla 400 ruutkilomeetrit kui pärandmaastik, rahvuspargina oli see esimene kogu Nõukogude Liidus ja tagas alale üleliidulise kaitsestaatuse, samuti avaldati esimene punane raamat ohustatud liikidest (1979) ja 1988. aastal klassikalist looduskaitset käsitlev dokument „Vabariiklik keskkonnaprogramm“.

Samal aastal pandi fosforiidisõjast ajendatult alus Eesti Rohelisele Liikumisele. Kaitsma asuti looduslikku tasakaalu ja lindude pesitsusalasid, metsa iseenesest kaitsta polnud veel vaja, sest seda oli talude tühjaksjäämise järel kasvanud peale rohkesti. Ühtlasi oli see aeg, kui siinne looduskaitse puudutas pea kõiki, oldi aktiivne ja tegudel, samal ajal oli ka vaenlane selgepiiriline ja ühine.

Kui nüüd on selginenud tõsiasi, mida juba ammugi oli kahtlustatud – et uut metsa kasvab peale vähem, kui seda maha raiutakse ja meie metsatagavara on Exceli tabelites suuremaks venitatud –,siis huvitav, kas see inspireerib kunstnikke praegu samamoodi meie loodust jäädvustama? Eks varsti näeb. Praegune looduskaitse ei aktiveeri kodaniku­aktiivsust samasugusel määral kui toona, vastas on ebamäärased tuuleveskid ja kusagil kellegi kasum.

Aga miks kannab ajastu võimu ja vaimu just mets? Mets. Ürgmets. Ristimets. Metsa kultuurilist tähtsust on sõnastanud mõnedki mõtlejad – Jaan Kaplinski, Uku Masing, Tõnu Õnnepalu, Fred Jüssi jpt – ning teema ei ole vaibunud, kui mõelda, millise innuga loetakse Valdur Mikita „Lingvistilist metsa“ või kuidas menukas mängufilmis „Seenelkäik“ avaldub eestlase olemus metsas abituna ekseldes. Näitusel on külastajale antud võimalus näidata kaardil teistele oma lemmikmetsa, sest et on ju igaühel kusagil oma lemmikmets. Tsiteerides Valdur Mikitat: „Suur osa meie vaimuvarast on metsas või metsa veerel sündinud ja see muistne komme on mingi ime läbi ikka veel elujõuline.“²

Loodusmaali roll ja areng. Ometi on XX sajandi eesti kunstiajaloos märgata loodusmaali kui žanri tõususid ja mõõnasid. Evi Pihlak alustab 1980. aastal loodusmaali käsitlevat artiklit tõdemusega, et „käesolevaks ajaks on mõiste maastikumaal omandanud veidi arhailise varjundi“.³ Üks mõõn oli just näituse fookusele eelnenud kaks kümnendit, kui kultuuripoliitikas harilikku lihtsat maastikumaali kõrgelt ei hinnatud. Maaelu hääbub, ainering teiseneb – uue žanrina tuleb puutumata loodusele vastanduv industriaalmaastik. Järgnenud üldine poliitiline stagnatsioon lükkas kunstnikud veelgi selgemalt endasse vaatama. Kui 1970. aastatel hiilatakse uudsete katsetuste popi ja hüperrealismiga, siis on ka maastikumaal (küll pigem vanema põlvkonna kunstnike seas) mõnevõrra tõusul, nagu siinsest näitusest nähtub. Võimaliku tõuke andis selleks ekspluateeriv majanduspoliitika. Nõukogudeaegses kunstikriitikas on välja toodud ka 1960. aastate kosmosereiside mõju siinsele traditsioonilisele maastikumaalile: „[—] selle tulemusena hakkas loodus kunstniku pilgu ette kerkima justkui uutes proportsioonides. [—] Tekkis soov kujutavale läheneda teistest külgedest, näha loodust tema mikro- ja makrokosmilistes mõõtmetes, leida uusi sissepoole suunatud lähivaateid.“⁴ Teisalt oli loodusmaali viljelemine muidugi võimalus ka poliitikast üldse hoiduda. Ajastu ideelise ja vormilise mitmekesisuse tõttu ongi valitud fookus teoreetiliselt huvitav.

Eelneva foonil jääb mets näitusel rahulikuks ja puutumatuks, toonane ärevus lõuendile otseselt ei kandu, sellest saab mööda vaadata. Mets on näitusele valitud töödes metsik, vihjeta inimese kohalolule, vormilt antakse edasi tunnetust, rõhuasetust ja kogemust kunstniku enese kaudu. Valitud teoste hulgas on enamasti looduslähedusest kaugenenud või mitmetähenduslikud tööd: Lepo Mikko ja Henn Roode puud kalduvad geomeetriasse, Leili Muuga toob sisse abstraktse metsa, Luulik Kokamägi üldistava laadi. Herald Eelma graafikas on märgata soome-ugri juurte otsinguid, Maara ja Toomas Vindi graafikas pakub loodusmotiiv esteetilist väljendust.

Samuti on neid, kes isikliku veendumuse kaudu maalilaadi muudavad. Kui Olav Maranil oli vaja selleks religiooni, et modernismist tagasi looduslähedusse pöörduda, siis Enn Põldroosilt on näitusel väljas tööd, mis kajastavad vastupidist „arengut“.

Tööde vahele on põimitud väikevorme – tollaseid loomaskulptuure (kõik ei ole millegipärast tähistatud) ja kunstielamust võimendavad Veljo Runneli kogutud loodushääled rähni toksimistest vihmapiiskade langemiseni. Lisaks on kujundajal pikitud kodumaise ettevõtte Okka OÜ akustilis-dekoratiivsed okasplaadid, mis leidliku kujunduselemendina on omal kohal, kuid valgustatuna nõuavad liialt tähelepanu. Metsistunud Adamson-Ericu interjöörid tuletavad visuaalsest küljest meelde üht teist ammust näitust „Metsa ja mere vahel. Eesti loodusmaal“ (kuraatorid Reeli Kõiv ja Tõnis Tatar), mis oli kümme aastat tagasi Tartu kunstimuuseumis. Head siinset loodusmaali võib ikka ja jälle vaadata, tekitab koduse tunde.

Adamson-Ericu muuseumi esimese korruse pind on limiteeritud, aga see on tihedalt läbi komponeeritud: alguses, nagu metsas ikka, on puid hõredamalt ja valgust on rohkem. Siin on Aili Vindi „Männipõld“ (1974) ja Toomas Vindi „Kanarbik“ (1972) alles kasvama hakanud metsaga. Enn Põldroosi töid ehk tingimata loodusmaaliga ei seostakski, kuid näitusele on neid leitud palju, mõni neist nii värviline, et Eesti loodust ei meenutagi. Kuraatorilt on väga palju tähelepanu saanud Olga Terri. Terri dramaatiliselt sügavrohelised läbitungimatud ürgmetsad mõjuvad kui veealune mererohi. Terriga kõrvuti on sama müstiline Leili Muuga.

Näituse pilgupüüdjaks on Miralda Pajumaa monumentaalne gobelään „Lahemaa õhtu“ (1983), sest kuigi süngevõitu, on selles mõnusat sügavust, mis avaldub, kui astuda tööst eemale. Roheliste toonide spektrile pakub vaheldust sümbolistlikum graafika (Mare Vint, Illimar Paul, Herald Eelma), kus metsa­temaatika läheb detailitäpsemaks ja sisse tuuakse metsaelustik. Küllalt loogilise ülesehituse juures on puude vahele ära eksinud üks väike lihtne natüürmort – Helve Viidalepa vaasis kanarbik („Kanarbik“ 1975). Terviku ja näituse mitmekesisuse huvides oleks võinud olla hoopis midagi Peeter Allikult, Kristiina Kaasikult, Kaljo Põllult, Juhan Muksilt või veel parem – midagi põnevat Malle Leisilt … Mida samm edasi, seda sügavamaks ja läbipääsmatuks tihnik muutub (Olga Terri ja Leili Muuga lämmatavad rohelised sügavikud). Pinge tõuseb …

Keldrikorrusel teeb aga näitus ootamatult 180kraadise pöörde ja kostitab satiiriga. Minge vaadake ise.

1 Reeli Kõiv, Tõnis Tatar, Metsa ja mere vahel. Kataloog. Tartu Kunstimuuseum, 2013, lk 9.

2 Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Välgi metsad, 2013, lk 155.

3 Evi Pihlak, Muutuv loodusmotiiv. –Töid kunstiteaduse ja -kriitika alalt 3. Artiklite kogumik. Kunst 1980, lk 43.

4 Samas, lk 47.