Need inimesed olid enamasti nooremas keskeas ning oma elu ja loomingulise potentsiaali tipus. Mu vanemad ja nende sõbrad-tuttavad olid noored, ilusad ja edukad, omavahel käidi läbi ning minu, väikse lapsega, oldi armastusväärsed ja sõbralikud. Skulptorid andsid mängimiseks  savi ja ma mäletan siiamaani Lenini kipsist büstide rivi ühe skulptori ateljees. Tahtsin kangesti ühte neist oma nukkudele mängimiseks, aga häbenesin küsida, kuna teadsin, kuidas mu vanemad ja nende sõbrad Leninisse ja „venelaste propagandasse” suhtuvad. Aimasin, et neid Lenineid tootev skulptor on „natuke paha onu”. Sest kerge, mitte elu ja oma kunsti Kunstihoone aastanäitustel eksponeerimist segav dissitentlus ja riigivastasus käisid asja  juurde. Üldiselt piirdus see Ameerika Hääle kuulamisega; teadmisega, et arvatavasti hoiab KGB neil silma peal, ja sellega, et tihti ei lastud neid välismaale, kunstnike liidu levitatavatele turismireisidele vabasse maailma.

Elu oli üldiselt ilus, Raja tänava akendest paistis Nõmme mets, kus oli aeg-ajalt näha jäneseid ning korra isegi põdrakarja, ja Raja tänava maja madalates tumedates koridorides hõljus pidevalt märja kipsi lõhn. See lõhn seostub  siiani turvatundega kauges lapsepõlves. Hämarates koridorides, suures monumentaalateljees ning skulptorite isiklikes ateljeedes olid mitmes valmimisastmes kujud. Need meeldisid mulle, sest olid põnevad ja natuke hirmutavad. Kerget õudust tekitavalt mõjus ka mu ema ateljees olnud öökullitopis, mille kohta teadsin, et selle oli teinud Ülo Õun ühest öökullist, kes püüti metsas kinni, viidi loomaaeda ja kes seal kurbuse kätte ära suri. Üldiselt eelistasin ma kunstnikest skulptoreid ja mitte ainult savi pärast, mida nende käest sain. Nad tundusid teistest elurõõmsamad ja seltskondlikumad ning nende ateljeedes oli põnevamaid asju nagu pealuusid ja topiseid. Ja skulptuure muidugi ka. Lisaks olid neil saunapeod ning mõned neist käisid läbi Raja tänava hoovi voolavas ojas alasti ujumas. Mu ema seletas, et skulptorid hoiavad omavahel rohkem kokku. Võib-olla on asi selles, et skulptuur kui  üsnagi füüsiline ala ei lase muutuda kunstnikel nii snoobiks kui maal ja graafika, samuti on selliste füüsiliselt raskete asjade juures vähemalt aeg-ajalt vaja kaaskodanike abi. Ja et see kõik mõjub inimesele kui oma olemuselt kollektiivsele olendile ainult hästi. Peaaegu kolmkümmend aastat hiljem sattusin sinna majja tagasi, kui ühte oma näitust ette valmistasin. Mul oli vaja abi ja konsultatsiooni skulptuuritehnilistes küsimustes ning  seda ma ka sain.

Need uued inimesed, kellega Raja tänaval tuttavaks sain, tuletasid mulle omajagu meelde seal kolmkümmend aastat tagasi töötanuid. Vähemalt osa neist. Ja seda loomulikult ainult kõige paremas mõttes. Osa vanema põlvkonna esindajaid aga – need, kes on siiani elus ja rohkem või vähem tegusad –, tuikus mulle majakoridorides juba hommikul kell üheksa vastu. Aga tagasi Ülo Õuna juurde: ma ei mäleta  ammu näitust, mis oleks mulle niivõrd tugevalt mõjunud, andnud äärmiselt tugeva laengu – üheaegselt positiivse ja negatiivse. Esimese näitusekülastuse mõju kestis päevi, tuues tagasi lapsepõlvemälestusi, mida pidasin ammu haihtunuks. Jumal küll, ühes Ülo Õuna portreteerivas filmis, mida Kumu näitusel näidatakse, on tema väiksemaid skulptuure filmitud mu isa Villu Jõgeva sinise Sapaka kapotil! Näitus tõi endaga kaasa ka mu vanemate  põlvkonna senisest sügavama mõistmise; arusaamise nende elulaadist ja kogu sellal nii enesestmõistetavalt olemas olnud maailmast, mis nüüd on päästmatult kadunud. Ülo Õun on surnud juba üle kahekümne aasta ning samuti on lahkunud paljud tema modellid, kelle portreed on praegu Kumus väljas. Jüri Palm, Juhan Viiding, Ando Keskküla, Mikk Mikiver … Eesti meeste lühike eluiga ei ole kõigest abstraktne statistika. 

Näitusele minnes olin nostalgiaks valmis, aga mitte selleks, et Ülo Õuna looming sellises suures koguses mõjub mulle nii tugevalt. Ka isiklikest lapsepõlvemälestustest lahus – lihtsalt sellisena. Et see on nii ajatuna või pigem tänapäevasena mõjuv, terav, vaimukas, mitmekesine ja et nii paljud teosed mõjuvad totaalsete hittidena. Ma olen kindel, et mitte ainult minule, kes ma neid õrnas eas mitmes valmimisastmes nägin. Visionaarne ja kõike eelnevat  ühte sõnasse kokku võttes – imetlusväärne. Pole vist kahtlust, et kuigi Ülo Õuna talent ja suveräänsus Eesti 1970ndate ja 1980ndate kunstis on ilmselge, on üks žanr, milles ta eriti säras, kergelt grotesksed, kuid alati monumentaalsena mõjuvad portreed. Karakterit tabavad, täis teravmeelseid detaile: Mikk Mikiveri lai irve ning hiiglaslik lips, Veljo Tormise neljakäeline dirigeeriv figuur või suur Elle Kull koos pisikese Juhan Viidinguga. Ning loomulikult  kunstniku tütre hiiglaslik ning omajagu õudne tühja ilmega beebinägu. Väike kipsist Ando Keskküla koos tõelise slaidiga („Slaidimaalija”) ning antiiksena mõjuvad Tiit Pääsuke ja autoportreed („Antiik”). Topisesilmadega „Tuumafüüsikust” rääkimata. Lihtsal ideel, täiskasvanud mehe ning imiku proportsioonide kõrvutamisel põhineb „Isa ja poeg”, mille pronksversioon on endale koha leidnud Tartus Rüütli tänaval (nende peenised on seal  möödakäijate sagedastest puudutustest säravalt läikivad). Ning ka üks näituse võimsamaid büste – minu isa Villu Jõgeva portree.

Teine kategooria hitte on väiksemamõõdulised absurdihõngulised teosed nagu „Novell” (kana taldrikul), „Viimane kalkun” ning teised tööd samast mõttelisest seeriast. Ja tõepoolest – erinevalt näituse seinatekstide koostajast ei leia ma, et „Viimane kalkun” oleks vihje kunstniku või skulptori kaduvale elukutsele. Pigem  kerge iroonia Nõukogude Liidu toiduainete defitsiidi suunas, kui sedagi. Poliitilise kommentaarina mõjub ka tänapäevalgi aktuaalne „Lapitud dollar”. Nostalgiale näitusesaalis ja ühtlasi süvenevale empaatiale aja suhtes, milles Ülo Õun elas, aitavad kaasa nii eksponeeritud perekonnafotod, isiklikud joonistused, biograafilised dokumentaalfilmid ETV varamust kui näituse soundtrack.

Viimase, juba nähtusena küllaltki haruldase moodustab üks Pink Floydi plaat, mille suurimad hitid on traagilise saatusega Ülo Õuna retrospektiivile vägagi kohased „Shine on You Crazy Diamond” („Sära edasi, sa pöörane teemant”) ja „Wish You were Here” („Soovin, et sa oleksid siin”). Ma ei mäleta, millal varem ammu surnud inimest nii pikalt, mitu päeva leinanud olen. Aga seda ma pärast Ülo Õuna näituse põhjalikku vaatamist tegin. Kummalisel kombel  mäletan detailideni Raja tänava maja ja selle atmosfääri, samuti Ülo Õuna skulptuure, aga mitte teda ennast kui inimest. Ta oli olemas kui mu vanemate hea sõber, aga minuga ta ei suhelnud. Arvan, et ma polnud kolme umbes minuvanuse lapse isale eriti huvitav seltskond. Ütleks nii, et see kontakt tuli hiljem – kakskümmend üks aastat pärast tema surma.