Sotsiaalteadustes on väga vähe elavaid klassikuid. Äsja kaotasime neist ühe säravama. Margaret Archer oli inglise ühiskonnateooria grand old lady, kõikehõlmava sotsiaalse reaalsuse ja sotsiaalsete muutuste teooria loojaid. Archer alustas oma akadeemilist teekonda haridussotsioloogina. Ta omandas doktorikraadi 1967. aastal Londoni Majanduskoolis (LSE) ning töötas koos legendaarse sotsioloogiateoreetiku Pierre Bourdieuga Pariisis. Suurema osa oma tööelust veetis ta Warwicki ülikoolis, kus oli pikki aastaid sotsioloogia professor. Šveitsis pani ta aluse ja juhtis kuni 2017. aastani sotsiaalse ontoloogia keskust Lausanne’i tehnikaülikoolis. Margaret Archer oli Rahvusvahelise Sotsioloogide Liidu (ISA) president aastatel 1986–1990 – esimene naine, kes sellele ametikohale sai valitud. Aastatel 1972–1980 toimetas ja elavdas ta ka ISA ajakirja Current Sociology.
Margaret Archer oli aukartustäratava haardega teoreetik, kelle käsitlused väljusid tihti ühe distsipliini raamidest. Ta on peamiselt tuntud refleksiivsuse rekontseptualiseerimise, kriitilise realismi ning sotsiaalse morfogeneesi teooriate arendamise poolest. Sotsiaalne morfogenees on julge ja kompleksne sotsiaalne teooria, mis seob tervikuks struktuuri, kultuuri ja toimejõu (agentsuse). Archer ja tema kolleegid on ise nimetanud oma lähenemisviisi ontoloogiliseks pöördeks sotsiaalteadustes, vastandudes sellega sotsiaalsele konstruktivismile. Archer arendas välja oma unikaalse sotsiaalse morfogeneesi teooria ja avaldas selle aastatel 1988–2015 Cambridge’i ülikooli kirjastuses ilmunud raamatusarjas. Koos kolleegidega sotsiaalse ontoloogia keskusest toimetas ta mitmeköitelist sarja morfogeneetilisest ühiskonnast, mis ilmus Springeri kirjastuses aastatel 2014–2017. Hiljuti algatas Archer Routledge’i kirjastuse seeria, kus keskendutakse posthumanismile. Viimaste aastate teadustöös süvenes Margaret Archer põhjapanevatesse sotsiaalsetesse muutustesse, mis on seotud tehisintellekti ja virtuaalreaalsusega ning inimeseks olemisega tehnoloogiliste muutuste ajajärgul.
Margaret Archeri teoreetilised käsitlused on andnud inspiratsiooni ning olnud teoreetiliseks nurgakiviks paljudele Eesti sotsioloogidele ja sotsiaalteadlastele nii uurimis- kui ka õppetöös. Tema sotsiaalse transformatsiooni käsitlusest on saanud tuge Eesti transformatsiooniuuringute koolkond. Archeri töödele tuginedes on koolkond loonud teoreetilis-metodoloogilise raamistiku, mis on võimaldanud empiiriliselt uurida viimastel aastakümnetel Eestis toimunud sotsiaalseid muutusi. Archeri käsitlusviis on Eesti transformatsiooniuurijatele pakkunud huvi tänu püüdele siduda sotsioloogiline analüüs konkreetse ühiskonna kultuuri ja ajalooga, mis on võimaldanud omavahel lähendada ja ühendada universalistlikku sotsiaalteaduslikku vaadet rahvusteadusliku ühiskonna mõtestamisega. Morfogeneetiline analüüs võimaldab läbi näha sündmuste seoseid, selle tulemusel avanevad ühiskonna uued arenguvõimalused, murrangud ja katkestused. Sündmuste omavaheliste seoste tulemusena tekivad arengutsüklid, mis on iseloomustatavad sotsiaalsete ja kultuuriliste vastastikmõjude kaudu. Lõpptulemusena viivad need uute toimejõudude ja sotsiaalsete suhete loomiseni, mis väljenduvad uute olukordade esilekerkimises ühiskondlikus elus, näiteks geopoliitilistes suhetes, majandusliku ja ühiskonnaelu korralduses, kultuurielus ja poliitilistes institutsioonides.
Viimastel aastakümnetel oli Eesti sotsiaalteadlastel võimalus jälgida Margaret Archeri teoreetiliste ideede arengut, lugeda tema töid ja avalikke sõnavõtte ning temaga ka isiklikult suhelda. Oleme selle eest tänulikud. Archeri ideed jäävad kõlama auditooriumides ning elavad edasi meie praegustes ja tulevastes uurimistöödes.

Eesti Sotsioloogide Liit