Näitus  vaatleb Eesti ühe väikesaare kujutamist kunstis läbi pooleteise sajandi. Eksponeeritud on  töid kahekümnelt autorilt, kokku viiest muuseumist ja kaheteistkümnest erakogust.

Esimesed sissevaated ruhnlaste ellu pärinevad 19. sajandi keskpaigast, väljas on E.H.Schlichtingi  kaks litograafiat.

1936. aastal saarel viibinud kunstnik Eerik Haamer ja kirjanik August Gailit otsisid ainest eneseväljenduseks. Tagasivaateliselt osutusid nad nii kroonikuteks kui etnoloogideks, olles jäädvustanud  saare olustiku enne saare tühjenemist 1944. aasta suvel, mil enamik ruhnlasi põgenes nõukogude vägede eest Rootsi.

Ruhnu saare kui nähtuse kunstis maalis Eesti kunstimaastikule Eerik Haamer, keda Ruhnu teema köitis rohkem kui 20 aastat. Kunstnik jäädvustas lõuendile kalurite elu ja Ruhnu ilusaid naisi nende igapäevatoimetustes. See kulmineerus 1950. aastatel eksistentsiaalse maaliga  “Ruhnu tants”, millest kunstnik tegi mitmeid repliike.

Näitusel on eksponeeritud kohapeal tehtud visandeid ja etüüde, mis on huvipakkuvad kui ajastu dokumendid, samas näitavad kunstniku mõttekäiku, kõhklusi ja püüdlusi.

1960. aastatel avastasid Ruhnu mitmed kunstnike sõpruskonnad –  “Pallase” traditsiooni edasi kandvad Helgi Hirv, Lagle Iisrael, Lüüdia Vallimäe-Mark Tartust ning eesti kunsti uuendajad Vive Tolli ja Olga Terri Tallinnast. Uno Roosvalti Ruhnu

“Kompositsioon I, II” jäädvustavad selleaegset kalurielu.

Naiskunstnikud Ann Jõers, Gita Teearu ja Külliki Järvila on esindatud lüüriliste maastikupiltidega. Näituse üllatuseks on ehtemeister Peeter Rooslaiu Ruhnu sõled.

Reet Rast ja Lii Pihl

Näitus “ Ruhnu kunstis” jääb avatuks kuni 11.novembrini 2009.