Viimaste aastate üha sagedasemate inforünnakute ja väärinfo leviku tõttu pööratakse tähelepanu ka meediapädevuse arendamisele: kriitiliselt mõtlev ja analüüsiv inimene oskab eristada tõde valest.1 Meediamaailm on aga niivõrd palju muutunud, et ka õpetaja, maa sool, võib infohägusse eksida, suutmata tõde valest eristada, ning näha ühismeedias vaid suhtluspaika.

Meedia tarbimine tähendab sisu tarbimist: meedia ei võrdu ajakirjandusega, vaid see on kogu meediakandjatel liikuv info, mida saab kuulata, vaadata ja lugeda.2 Seega on aina olulisem meediapädevus ehk oskused, teadmised ja hoiakud, mille varal teavet kriitiliselt hinnata.3 Uutes riiklikes õppekavades on läbiva teemana ehk üldoskusena lisandunud teabekeskkond ja meedia­kasutus, kus muu hulgas jääb silma meedia­maailma sisu ja allikate kriitiline analüüs.4 Gümnaasiumis on aga eraldi eesti keele kursus „Meedia ja mõjutamine“, mille üks uus õpiväljund on oskus hinnata kriitiliselt meedia­manipulatsioone: tunda ära propaganda, libauudised ja müüdiloome.5 Mõistagi on neid oskusi õpetada tähtis, ent kas õpetajad on selleks valmis.

Ei saa salata, et õpetajad ja õpilased toimetavad enamasti eri teabekeskkondades, ent meediapädevuse sisu sõltub samuti teabekeskkonnast. Aastate vältel olen ka õpetajana tajunud, et õpilaste ja minu info pärineb paljuski eri kohtadest, kuigi meie kõigi elus on ühismeedial oma koht. Nii õpilastele kui ka õpetajatele on ühismeedia peamiselt suhtlusvõimalus, kuid noored kasutavad rohkem platvorme, kus veedavad märkimisväärselt kauem aega.6 See aga tähendab, et ka töödeldava info hulk on palju suurem. Nii on ka keeruline kogu selle info suhtes kriitiline olla.

Mõtlema paneb, et vaid alla poole õpetajatest leiab, et on üldoskuste õpetamiseks hästi ette valmistatud7, kolmandik hindab oma oskusi internetist leitud info usaldusväärsuse hindamise õpetamisel kehvaks.8 See ei pruugi käia ainult õpetamise kohta, vaid seda, et õpetaja ise ei suuda usaldusväärsust hinnata. Olen ka tuttavate õpetajate seas märganud, et jagatakse teadmatult libalehtede loosimänge, valeuudiseid või sisuturundusartikleid vääramatu tõe pähe. Õpetajad peaksid õpetama noori infot kriitiliselt hindama, kuid paljude õpingud jäävad aega, mil inforuum ja meedia olidki teistsugused ning ühismeediast polnud veel saanud niivõrd võimsat infovahendajat. Seega ei pruugi kõigi õpetajate pagasis olla vajalikke tööriistu, millega iseenda elus ja koolis hakkama saada.

Kuna meediaõpetus lasub paljuski eesti keele õpetajatel, siis kaldun arvama, et neis tundides kipub fookus olema teksti kriitilisel lugemisel, funktsionaalse lugemise arendamisel ja traditsioonilisel meedial, mistõttu võivad õpilaste tegelik meediatarbimine ja sealsed kriitilised aspektid kõrvaliseks jääda. Nii olen ka ise eesti keele õpetajana teinud. Ja ega 35tunnise gümnaasiumikursuse jooksul kõike jõuagi, rääkimata üldoskuste õpetamisest põhiaine kõrval. Nii jääb ka traditsioonilise massimeedia kõrval ühismeedia vaeslapse rolli. Sageli levib aga just ühismeedias seesugust infot, mida on täiskasvanutelgi meediapädevuseta keeruline hinnata.

Teiseks olen kogenud ja tajunud, et õpetajate meelest kohtab ühismeedias küll küberkiusamist, millega tuleb tegeleda, ent ühtlasi ollakse arvamusel, et see on koht, kus noored lihtsalt aega veedavad, suhtlevad ja mingeid mõjuisikuid jälgivad. Enesele teadvustamata võidakse aga olla imetletud mõjuisikute meelevallas ning nendegi kaudu võib levida väärinfot ja manipulatsioone. Inforuumi mõjutab omakorda personaliseeritud sisu. Õpetaja ei peagi olema kursis iga jälgitava mõjuisikuga või millise personaliseeritud sisu vallas iga õpilane on, ent kui näiteks gümnaasiumi­kursuse õpiväljundina õpilane „analüüsib kriitiliselt oma meediakäitumist, sh sotsiaalmeedias“, siis on vaja, et ka õpetaja mõistaks, kuidas ühismeedia algoritmide, kõlakodade, bot- ja inimtrollide jms toel toimib, ning sedagi, kuidas mõjuisikud tähelepanu köidavad, hoiakuid ja arusaamu kujundavad. Veelgi enam: olen veendunud, et hoiak ühismeedia suhtes peab koolihariduses muutuma ja õpetust tuleb toetada kvaliteetse õppematerjaliga. Praegused õpikud on suuresti vananenud.

Ehk on Ukrainas peetava sõja valguses mõneti muutunud ka õpetajate arusaam ühismeediast, kuid iseasi on, kas ja kuidas integreeritakse ühismeedia info ja selle vahendamise mõjukuse kriitiline käsitlemine koolitundidesse. Ühismeedia sügavam käsitlemine on tähtis, et suunata õpilane analüüsima, kelle või mille mõjusfääris ta on, aga ka seetõttu, et noored tarbivad meediat, kuid ka loovad ise meediasisu. Minulgi on olnud õpilasi, kes on juba kooliajal andnud mõjuisikuna eeskuju sadadele, kui mitte tuhandetele. Selle peale võiks ehk küsida, kas hakkame nüüd koolis õpetama, kuidas saada suunamudijaks. Ei, seda mitte, kuid meediatundides saab rõhutada vastutust loodava sisu eest: need on ju sõnad ühiskonnale ja mõjutavad teisi noori.

Infoühiskonnas ei peaks meediaõpetus olema pelgalt eesti keele ainekava osa või valikaine. Ühismeediagi on võimas tööriist, mida ei saa eirata ühiskonnas ega järelikult kooliski. Mõistagi ei ole mis tahes aine õpetaja rumal, kuid tema teadmistest ei pruugi piisata meediapädevuse õpetamiseks. Ühismeedia vastu on vaja kaitsekilpi, kuid tundub, et riiklikult olulise pädevuse õpetamine on siiani vaid selle hädatarvilikkust mõistvate õpetajate südameasi.

1 Meediapädevus. – Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/uldharidus-ja-noored/meediapadevus

2 Mis on meedia ja mis ajakirjandus? – Novaator 24. III 2020.

3 Meediapädevus.

4 Riiklikud õppekavad. – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/108032023005 ja https://www.riigiteataja.ee/akt/108032023006.

5 Ainevaldkond „Keel ja kirjandus“. – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1080/3202/3006/18m_gym_lisa1.pdf#

6 Olga Peresild, Miks õpilased ja õpetajad teineteist ei leia? Noorte ja laste meediatarbimise suundumused Eestis ning maailmas. https://www.youtube.com/watch?v=vx01i02Jbtc&ab_channel=EestiRahvusraamatukogu

7 Merle Taimalu, Krista Uibu, Piret Luik ja Äli Leijen, Õpetajad ja koolijuhid elukestvate õppijatena. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2018 tulemused, 1. osa. HTM 2019. https://harno.ee/sites/default/files/documents/2021-02/talis_eesti_raporti_i_osa.pdf

8 Cenely Leppik, Hanna-Stella Haaristo, Eve Mägi, IKT-haridus: digioskuste õpetamine, hoiakud ja võimalused üldhariduskoolis ja lasteaias. Praxis, 2017. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2016/08/IKT-hariduse-uuring_aruanne_mai2017.pdf