Richard Wagneri romantiline ooper „Lohengrin“ 25. V (esietendus) rahvusooperis Estonia. Muusikajuht Arvo Volmer, dirigent Kaspar Mänd, lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik Michiel Dijkema (Holland), kostüümikunstnik Jula Reindell (Saksamaa), koormeister Heli Jürgenson, poistekoori koormeister Külli Kiivet. Osades Uwe Stickert või Cosmin Ifrim (Lohengrin), Rauno Elp või Leonardo Neiva (Friedrich von Telramund), Priit Volmer või Pavlo Balakin (Heinrich der Vogler), Charlotte-Anne Shipley või Silja Aalto (Elsa), Helen Lokuta või Maria Berezovska (Ortrud) ja Raiko Raalik või Jassi Zahharov (heerold).

1850. aastal Weimaris esimest korda ette kantud Richard Wagneri romantiline ooper „Lohengrin“ jõudis Tallinna lavalaudadele 140 aastat tagasi. Saksakeelses Tallinna Linnateatris (Revaler Stadttheater) oli selle esietendus 3. (ukj 15.) märtsil 1883 (vt Revalsche Zeitung 4. III 1883) ja korduvalt mängiti seda seal ka järgnenud kümnenditel. „Lohengrini“ libretos on paljugi niisugust, mis pakkus mugava voolusängi saksakeelses kultuuriruumis eriti pärast Saksa keisririigi väljakuulutamist 1871. aastal vohanud rahvusmeeleolule. Kõlab ju „Lohengrini“ lõpuvaatuses kuningas Heinrich der Vogleri suu läbi, et „saksa mõõgaga sakslaste maa eest – nii tõestame oma riigi võimsust“ („Für deut­sches Land das deutsche Schwert! So sei des Reiches Kraft bewährt!“). Nagu Wagneri puhul ikka, moodustavad luigelüürika, müütilis-religioossed kujutelmad ja poliitika siingi vastuolulise kolmiku, mille osakaalu õigesti ära tabada on iga uue lavastuse puhul üks põhiküsimus.

Mingis mõttes püüdis oma võimsust näidata ka Estonia teater, kui võttis „Lohengrini“ mängukavva 1927. aasta septembris Georg Tuksami eestindatuna ja Hanno Kompuse lavastatuna. Wagneri-lavastusi saatis toonastes kitsastes majandustingimustes omamoodi kultuurilis-kangelaslik aura. Leonhard Neumani meelest oli see tõestus, et eestlane suudab kultuuri vallas „imestamisvääriliselt palju ära teha“ sellele vaatamata, et „oleme pütis kasvanud ja punniaugust söödetud“ („Ei millestki „Lohengrin’ini“; Postimees 26. III 1928). Külluslikumate kostüümide ja lavakujundusega tuli „Lohengrin“ Estonias uuesti lavale 1935. aasta novembris, kui luigerüütli litreid täis riietus olla helkinud tenor Martin Tarase seljas nii, et „silmil oli valus vaadata“ (Päewaleht 11. XI 1935).

Seesuguse ajalooteemalise trompetisignaaliga olgu sisse juhatatud „Lohen­grini“ uus tulemine rahvusooperisse Estonia, kus lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik on Michiel Dijkema (Holland) ning kostüümikunstnik Jula Reindell (Saksamaa). Müstilise luigerüütli nime lausutakse kogu õhtu jooksul vaid korra. Seda teeb nimitegelane ise ooperi lõpus, kui langetab vastumeelselt saladuseloori oma päritolult („Kaugel kättesaamatul maal“/ „In fernem Land, unnahbar euren Schritten …“): teda läkitanud on Graal, ta isa on Parsifal ja teda ennast hüütakse Lohengriniks. Sellele tõehetkele on sihitud kogu ooperi kulg: eelnev muusika ja draama on vaid selleks, et saada viimaks teada, kes õieti on too õigluse ja vooruse eest seisev kangelane luigegondlis. Tuntud pulmakoor kolmanda vaatuse alguses on muide vaid põgus idülliline kõrvalepõige enne seda, kui pulmaõnn pöördumatult kokku variseb.

Dijkema ja Reindelli tõlgenduses on „Lohengrin“ asetatud või pigem jäetud keskaegsesse fantaasiamaailma. Kuivõrd tegevus toimub X sajandi esimesel poolel, siis miks mitte tõesti vajutada germaanlastele pähe korralik sarvedega viikingikiiver. Seesugused keskajaunelmad on olnud viimasel paaril kümnendil moes, nagu teavad hästi „Sõrmuste isanda“, „Troonide mängu“ või viikingi­seebikate vaatajad. Ortrudi koonilise kujuga kõrge peakate hennin ilmus küll alles XV sajandil, aga mis need viis sajandit müütide ja legendide maailmas ikka nii väga ära ei ole. Vähemalt on ilmne, et Ortrud kuulub kõrgklassi, ja rahvamass saab kuldsed hilbud tal seljast kiskuda sedamaid, kui ta esimeses vaatuses koos krahv Friedrich von Telramundiga häbisse langeb. Elsat on Wagneri libretos kirjeldatud valgesse riietatuna, et ta näeks oma vooruslikkuses välja nagu ilmsüütu talleke. Sellal kui enamik lavastajaid haarab sellest juhtnöörist varmalt kinni, kannab Elsa Estonia lavastuses veriseid räbalaid, nagu oleks pääsenud põgenema huntide käest.

Elsa avamiseks on lavastajal nimelt mõneti keerukamad plaanid. Esietendusel Charlotte-Anne Shipley (Ühendkuningriik) mängitud Elsat valdab märterlik meeltesegadus, kui ta endale päästja-rüütlit ette kujutab. Kui aga Elsa on religioosses deliiriumis, siis kas edaspidi aset leidev on tõde või meelepete? Või kas on Elsa, kes luigerüütlit pimesi uskuda ei suutnud, valge helguse ära teeninud? Uwe Stickert (Saksamaa) ehk Lohengrin on veidi nasaalse värvinguga lüüriline tenor, kelle saabumine õblukese luige jõul võis küll esialgu tekitada mõningase visuaalse ebakõla, ent kes edaspidi laulis end just sääraseks kõrgelt tulnud hõbehäälseks kaunishingeks, nagu Lohengrini roll seda eeldab. Romantiline ooper „Lohengrin“ on Wagneri loomingus ühest küljest hüppelaud tulevaste muusikadraamade omailma, ent eriti Lohengrini tegelaskuju käsitlemisel mõjub see ühtlasi nagu kummaline tagasivaade XVIII sajandi opera seria kangelaslikesse ja muinasjutulistesse süžeedesse.

Muud rollid olid esietendusel Estonia oma solistide päralt. Friedrich von Telramundi ja tema femme fatale’i Ortrudi osa laulsid Rauno Elp ja Helen Lokuta, kelle lähimineviku rollide seas seesuguseid antikangelasi polegi olnud –või vähemalt ei tule need esimesena meelde. Wagneri-pahalased eeldavad spetsiifilist näitlejatüüpi, mille jaoks Rauno Elp on vokaalselt ehk liigmahe. Kui lavastuses õnnestub solistide senist ampluaad laiendada, siis seda parem. See läks tõepoolest korda Helen Lokuta puhul, kelle muud viimase aja osatäitmised ooperis ja operetis ei ole enamasti pakkunud säärast algainest mitmetahuliseks karakteriloomeks. Tema Ortrudis oli aga just sedalaadi „hambad säärde ja küüned näkku“ teravust, mida see kahepalgeline kuju kindlasti vajab. Kui lisada veel Dijkema lavastuse vereplekiline naturalism, linnuluud ja tuhamäed, siis jäi kõhedat draamat ülegi.

Isamaateemale on lavastuses prunt ette löödud. Sellest, mida Heinrich der Vogler avavaatuses nii hoolega maast otsib, ei pruugi vaataja õieti aru saada. Selge on aga, et nii käitub vaid poolearuline kuningas, kes kõlbab õigust mõistma või vägesid juhtima sama palju nagu pooletoobine vanem Lembitu mängufilmis „Malev“. Bass Priit Volmerile on see järjekordne kuningaroll, aga siiski mõneti teises võtmes kui eelmised. Paroodia kandub Heinrichilt spontaanselt üle heeroldile (Raiko Raalik), kes on selles lavastuses sarvekiivri kandja. Mustades räbalates koori­liikmed näevad välja, nagu oleksid käinud kümblemas Ida-Virumaa tuhamägedes. Nõnda toimivad nad ebaisikustatuna kui inimkujuline must auk, mis tegelasi vajadusel endasse imeb või sirmina kinni katab.

Dijkema „Lohengrinis“ on lava ruumi­kasutus paljutõotav. Üksjagu on kõneldud sellest, kuidas Estonia kitsal laval on raske tantsupoognaid visata. Mõneti vähem teadvustatud omadus on lava sügavus, mida „Lohengrinis“ kasutati mõjusalt. Nii mõneski teises Estonia lavastuses on püütud tagaseina „lõhkuda“ videoprojektsiooniga, andes sellega ruumile tehisavaruse, samal ajal kui solistid on akustilise tabu kartuses kinnistatud lava esiossa. „Lohengrinis“ on lava tagaosa hirmust üle saadud, pöörates akustilised puudused pigem eeliseks. Lava tagaosast ei kosta muidugi nii selgesti, aga just see annabki esitusele läheduse ja kauguse vaheldumise ruumilise tunde, mis sobib eriti „Lohengrini“ tuleku ja lahkumise ümber keerleva süžeega. Arvo Volmeri juhatatud orkester näitas lauljate suhtes üles armulikkust, nii et akustilise ülemvõimu pärast enamiku ajast võistelda ei tulnud.

Nagu Saksamaa on kinkinud maailmale Wagneri, nii pärineb sealt ka režiiteater ehk lavastaja loomingulist enesekehtestamist soosiv suhtumine. Kas viimati nimetatu on kingitus või õnnetus, saab hinnata muidugi vaid iga üksikjuhtumi põhjal eraldi. Et visandada Dijkema lavastusele kontekst, mõelgem paarile Wagneri-pühamus Bayreuthis jäädvustatud lavastusele. 2010. aastal Hans Neuenfelsi lavastatu sai rahvasuus tuntuks kui „Roti-Lohengrin“. Nimelt siblivad selles ringi inimmõõtu laborirotid. Zooloogiline fantaasia sai jätku 2018. aastal, kui ameeriklase Yuval Sharoni lavastuses kandsid osalised kärbsetiibu ja tegevus toimus nähtavasti elektrialajaamas. Kenades pastelsetes toonides lavakujunduse taustal kannatas ehk vaid tegelaste eritlus, kuna Elsa on Sharoni lavastuses siiski üsna üheplaaniline sinisilmne muinasjututegelane. Wagneri muusikateater, kus pühalik võib kergesti küllastuda enese paroodiaks, on režiiteatri viljelejate seas igatahes soositud mängumaa.

Dijkema läheb oma tõlgenduses eelnimetatutega võrreldes märksa konservatiivsemat teed, sest lavastuse visuaal püsib enamjaolt libretos kajastatud kujundite ringis. Läbivaks on valitud luige- või üldisemalt linnuteema: esimeses vaatuses linnukoljudega must tühermaa, kolmandas vaatuses Elsa ja Lohengrini pesapunumine ning laest laskuvad röövlinnuküünised. Kui Dijkema viikingikiivrid, karusnahad ja üleüldine süngus välja arvata, siis võib leida mõningase kokkupuutepunkti Werner Herzogi Bayreuthi-lavastusega 1980. aastate lõpust – kui mitte muus, siis vähemalt selles, et mõlemale näivad eriti meeldivat loodusmetafoorid ja tehisudu.

Estonia „Lohengrin“ on tuhane lavastus, kus puhtaks ei jää peale luige­rüütli mitte kellegi valge rinnaesine. Siiski pole kahtlust, et „Lohengrin“ on mängukavale tugev täiendus, ja fuajees luigetopist tähelepanelikult uurinud ooperikülastaja sai targemaks teadmise võrra, et laululuige nimetus on ladina keeles Cygnus cygnus.